Kunstinäitusel kasutamiseks loodud empaatia õppimise tabel aitab õpilastel märgata, et kunst räägib ühiskonna olulistest teemadest. 

Uurisin oma Eesti Kunstiakadeemias kaitstud kunstiteaduse magistritöös, kuidas nüüdiskunstinäituste haridusprogrammid arendavad noorte empaatiavõimet. Empaatiavõimet aetakse tihti segamini kaastundega, kuid empaatia tähendab eelkõige tööriista, mis aitab end teise olukorda asetada. Uuringust selgus, et vestluse (ka vestlusharjutuste), õppimise ja kogemuse kaudu on võimalik nüüdiskunstiga suhelda ning seeläbi ka mõtlemist muutvat kontakti luua. Neid aktiveerivaid meetodeid kasutatakse näiteks vaatluste all olnud EKKM-i ja Kunstihoone noortele suunatud haridusprogrammides.

Kuidas kunsti mõista?

Kuidas nüüdiskunstiga suhelda? Kuidas küsida küsimusi, saada vastuseid ja seeläbi ka kunsti mõista? Vaatlen oma magistritöös nüüdiskunsti vaatamisega seotud küsimusi ning uurin, kuidas panna noori kunstiteost vaatama viisil, et näiteks eriskummalise välimusega fallos installatsioonis ei ajaks neid naerma. Kuidas märgata ja kogeda kunstiteost nii, et saada sellega kontakti ja nähtut mõista? Teame rahvapärast kujundlikku ütlust „Sa vaatad, aga ei näe. Sa kuuled, aga ei kuula“. Me võime ju näitusesaalis kohal olla, vaadata ja kuulata, kuid ei pruugi sealt rohkemat kaasa saada. Siinkohal tulebki appi uurimuses loodud empaatia õppimise tabel (vaata joonis), mis sisaldab mitmesuguseid harjutusi, mida saab kunstiteoste juures kasutada.

Oleme harjunud, et noor inimene on võimeline õppima näiteks filmi vaadates. Vaataja üritab kujutleda end tegelaste asemele ja seeläbi muutub ka tema mõtlemine. Kunstiteost on võimalik lugeda nagu raamatutki: ka selles jookseb narratiiv. 

Uurimuse vaatlusanalüüs näitas, et empaatia arendamine kaasaegse kunsti näituse haridusprogrammis koondub kolme komponenti: vestlus, kogemus ja õppimine. Programm toetab noorte empaatiavõime kujunemist ja konstrueerib mõtlemisviisi, mis aitab neid tulevikus nii koolis kui ka väljaspool klassiruumi. Teiseks aitab empaatia õppida kaasaegset kunsti analüüsima ja vaatlema: märkama, et kunst räägib olulistest teemadest ja tekitab diskussiooni näitusesaalis ja ühiskonnas laiemalt.

Nüüdiskunst ehmatab erksaks

Et kutsuda vaatajas esile emotsioone ja panna teda visuaalselt mõtlema, on vaja, et nüüdiskunst turgutaks meeli ja ehmataks nad ärksaks. Tegelik maailm pole alati silmale hea või ilus vaadata, vaid võib tunduda just segamini aetud (O. Ward. Ways of looking. How to experience contemporary art. United Kingdom, Laurence King Publishing, 2014).

Erinevalt klassikalisest maalikunstist, mis vaatab maailma tihtipeale ilustatud või läbi romantika prillide, võib kaasaegne kunst näiteks maastikku esitada uute tähenduste kaudu. Sageli muudab kaasaegne kunst kompositsiooni sääraseks, et see tekitab vastupidiseid reaktsioone (J. Dewey. Kunst kui kogemus. United Kingdom, Perigee, 2005).

„Muu hulgas uurisin, kuidas panna noori kunstiteost vaatama viisil, et näiteks eriskummalise välimusega fallos installatsioonis ei ajaks neid naerma.“

Minu uurimusest järeldus, et nüüdiskunstinäitus on hea keskkond empaatiavõime arendamiseks, kuna kunstiõpetajad peavad oluliseks kunstnikust inspireeritud lugusid ning rollimänge, mis on haridusprogrammide loovtööde üks osa (Vahtra, B. „Kunstiõpetajate kogemused empaatia arendamisel II kooliastmes“, Balti filmi, meedia ja kunstide instituut, 25.04.2024).

Tugevad emotsioonid

Toon näite Tallinna Kunstihoone näituse „Transs“ vaatlusanalüüsilt (fotol). Näitus oli haridusprogrammi „Süvenemise kunst“ osa. Üks oluline empaatiavõime arengut toetav meetod on vestlusharjutused, mille sekka kuulub ka kunstiteose kirjeldus. Siinkohal näide vaatlusanalüüsist.

„Juba kunstiruumi saabudes tekitas Burke’i teos „Christina ohverdus“ (2019–2023) naermise ja kihistamise reaktsiooni, ilmselgelt tema esteetiliselt eripärase välimuse tõttu. Kunstiteos oli asetatud pisut ebainimlikku poosi, tema nina oli asendatud fallosekujulise objektiga ning riietus samuti osaliselt puudus või oli moonutatud. Ilmselt tekitas see väljanägemine sellist reaktsiooni.“ 

Naer on emotsioon ning pärast emotsiooni tekkimist saame mõtlema hakata sellele, mis ja miks on selle teose taga (O. Ward. Ways of looking. How to experience contemporary art. United Kingdom, Laurence King Publishing, 2014, lk 116). 

Reaktsiooni esilekutsumiseks kasutatakse ka naeru. Naerma ajab mittenormatiivne väljendus, ootamatu kujund, arusaamatus, justkui kunstiteos, mille oleksid oskamatud nagu kogemata kokku pannud. Naeru võib esile tuua ka koomiline installatsioon, mis on loodud toomaks esile reaktsiooni (O. Ward, Ways of looking. How to experience contemporary art. United Kingdom, Laurence King Publishing, 2014). 

„Me võime ju näitusesaalis kohal olla, vaadata ja kuulata, kuid ei pruugi sealt rohkemat kaasa saada.“

Muuseumi normatiivne keskkond on aga tõsine ning just seetõttu võib huumor vaatajas kummastust tekitada. Kuid eks huumor ongi keeruline nähtus, mida on paljudel raske vastu võtta, eriti kui seda kasutatakse satiirilises võtmes (Elkins, J., McGuire, K. Routledge. Theorizing visual studies. Writing through the discipline. New York, Third Avenue).

Empaatiline kujutlemine eeldab teise inimese mõistmist. Kellegi, kellega sa pole eelnevalt kokku puutunud. Ka siis, kui ta tundub meile esmapilgul „ebanormaalne“. Empaatiline on võimalik olla ka nendega, kes on meist väga erinevad või väga kaugel. Esteetilises mõttes võib kunstiteose „mittenormatiivne“ väljanägemine või lausa satiiriline töö mõjuda naljana, millest paljud aru ei saa. See on kaasaegsete kunstnike tööde puhul tavapärane (Elkins, J., McGuire, K. Routledge. Theorizing visual studies. Writing through the discipline. New York, Third Avenue, 2013.) 

Õpilaste emotsioon lahtus silmanähtavalt, kui juhendaja valgustas neile kunstniku motiivide tausta ja rääkis USA kultuurielust. Paljugi sellest on meiegi ühiskonnas arutuse all. Nii kerkisid esile küsimused, mis puudutavad kollektiivseid, pea transsi viivaid probleeme, nagu mood, välimus, ilustandardid ja tarbimiskultuur. 

Liidab kogukondi

Lapsi õpetades on oluline arendada nende empaatiavõimet. Muuseumitöötajad ja pedagoogid liidavad kogukondi ja külalisi. Empaatia aitab külastajatel näha muuseume kui kohti, mis jutustavad lugusid, mitte kui ligipääsmatuid institutsioone (Keogh, Carolyn, „Pathways for emphatetic understanding in modern and contemporary art museums, Theory and practice vol. 2, The museum scholar). 

On oluline, et muuseum oleks koht, kus on võimalik õppida ja areneda. Tähtid on meeles pidada, et muuseume loovad inimesed meie endi seast – mitte elitaarse asutusena, vaid demokraatlike paikadana, kuhu on igaühel võimalik kuuluda ja kus kõigil on võimalik osaleda.