• Kui tahame, et targemad lapsed saaksid areneda ja nõrgemad vajalikku tuge, tuleb loobuda illusioonist, et üks klass ja üks õpetaja tuleb kõigi vajadustega korraga toime. 

Uus õppeaasta on alanud – suvepuhkus on seljataga ja õpihimulised poisid ja tüdrukud valmis alustama rännakut teadmiste ja avastamise maailma labürintides. Eelmises lauses kasutasin teadlikult väljendit „õpihimulised“. Viimaste aastate jooksul jõuga peale surutud pedagoogiline lõssenkism (stalinlikus Nõukogude Liidus aset leidnud moonutused bioloogiateaduses, geneetika eitamine – toim) kaasava hariduse näol on viinud selleni, et ühes klassiruumis on need, kes soovivad õppida ja on selleks motiveeritud, aga ka need, kellel igasugune huvi end arendada puudub. 

Liiga palju erisuguseid vajadusi

Kaasava hariduse põhimõte on ilus: kõik õpilased, sõltumata oma võimetest või erivajadustest, õpivad koos. Kuid see on loonud olukorra, kus klassiruumis on liiga palju eri tasemel vajadusi ja üks õpetaja ei suuda kõiki korraga toetada. Tagajärg on, et tublimad õpilased ei saa piisavalt pingutada ning nõrgemad vajalikku tuge.

Nõrgemate õpilaste jaoks oleks lahendus väiksemad õpirühmad, kus nad saavad piisavalt tähelepanu ja tempo on rahulikum. Selline lähenemine aitaks vältida frustratsiooni ja mahajäämust, mis kaasavas suures klassis kipub süvenema. Samas tekib õigustatud küsimus: kust võtta piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid ja tugispetsialiste, et väikseid rühmi moodustada? See on kulukas ja hariduses napib niigi raha. Kui klasside suurust vähendada või tasemerühmi luua, on vaja rohkem personali, keda paljudes riikides – sh Eestis – pole lihtsalt võtta.

„Vanemad ei taha kuulda, et nende laps võib vajada lisatuge või et hinne kolm peegeldab tema taset.“

Mitmed riigid, näiteks Soome ja Saksamaa, on pidanud tunnistama, et kaasavat haridust ei õnnestu lausrakendada nii, nagu algselt loodeti. Soomes tehti juba mõni aasta tagasi korrektuure, sest õpetajad kurtsid läbipõlemist ja õpilaste tulemused halvenesid. Saksamaal on mitmes liidumaas hakatud taas looma eraldi õpirühmi või väiksemaid koole erivajadustega lastele, sest universaalne kaasatus ei taganud piisavat õppeedukust ega sotsiaalset arengut.

Kui tahame, et targemad lapsed saaksid areneda ja nõrgemad vajalikku tuge, tuleb loobuda illusioonist, et üks klass ja üks õpetaja tuleb kõigi vajadustega korraga toime. Vaja on paindlikku süsteemi, kus osa lapsi õpib väiksemates tugirühmades ja teised saavad liikuda kiiremas tempos. Alles siis saab rääkida tõelisest võrdsusest – mitte formaalsest võrdsest kohtlemisest, vaid sisulisest võimalusest õppida vastavalt võimetele.

Lahendamata probleem

Põhikooli matemaatikaeksam on olnud aastaid Eesti hariduse komistuskivi, mille tulemused tekitavad igal kevadel tuliseid vaidlusi. Statistika räägib iseenda eest: 2023. aastal jäi alla 50% tulemuse 23,2% õpilastest, 2024. aastal juba 24,5%. 2025. aasta kevadel olukord ei paranenud: Haridus- ja Noorteameti andmetel ei saavutanud rohkem kui kolmandikus koolidest vähemalt 30% õpilastest nõutud taset. See osutab süsteemsele probleemile, mille juured on sügaval Eesti koolikorralduses.

Selle üks peamine põhjus on kaasava hariduse kilplaslik rakendamine. Idee iseenesest on ilus: kõik lapsed, olenemata oma võimetest või erivajadustest, õpivad ühes klassis. Koolis tähendab see aga, et õpetajad ei saa keskenduda õpetamisele. Suur osa ajast kulub klassis korra tagamisele ja üksikute laste probleemide lahendamisele. Kui ühes ja samas klassis on korraga õpilasi, kes valmistuvad olümpiaadiks, ja neid, kes veel kümneni loendamisega maadlevad, ei saa ükski õpetaja anda igale lapsele seda, mida ta vajab. Nii jäävad hätta nii tugevamad kui ka nõrgemad. Õpetamine asendub pideva tulekahjude kustutamisega.

Õpetajate nappus – aastaid ignoreeritud kriis

Eesti suurim haridusprobleem ei ole isegi mitte eksamisüsteem, vaid õpetajate nappus. Matemaatikaõpetajate keskmine vanus on üle viiekümne, noori tuleb peale vaid üksikuid ja paljud neistki ei jõua kooli või lahkuvad sealt kiiresti. Väiksemates koolides on matemaatikatunde sunnitud andma inimesed, kellel puudub erialane ettevalmistus. Pole ime, et eksamitulemused on halvad – kui teadmistesse jäävad lüngad juba 5.–6. klassis, maksab see eksamil õpilasele valusalt kätte.

Probleem ei tekkinud eile. Juba üle kümne aasta on eksperdid hoiatanud, et õpetajate järelkasv pole piisav. Ometi ei ole tehtud ühtegi tõsiseltvõetavat sammu, mis muudaks õpetajaameti noorte jaoks atraktiivseks. Palgaküsimust on aeg-ajalt arutatud, kuid kui töökoormus ja ühiskondlik surve jäävad samaks, sellest ei piisa. Ja toimunud palgatõusud ei ole õpetajatööd väärtustanud.

„Soome ja Saksamaa on pidanud tunnistama, et kaasavat haridust ei õnnestu lausrakendada nii, nagu algselt loodeti.“

Õpetajate töö on muutunud raskemaks kahel põhjusel. Esiteks kaasava hariduse läbimõtlematu rakendamine. Õpetajale on antud ülesanne hallata klassi, kus erinevuste skaala on hiiglaslik, kuid abi ei ole. Tugispetsialiste napib, väiksemaid rühmi ei teki. Teiseks lapsevanemate ootused ja õpetajate survestamine. Vanemad ei taha kuulda, et nende laps võib vajada lisatuge või et hinne kolm peegeldab lapse taset. Selle asemel nõutakse nelja või viit – ükskõik mis hinnaga. See õõnestab õpetaja autoriteeti, moonutab hindamist ja võtab õpetamiselt sisulise sisu.

Koolieksam – ebaõiglane loterii 

Eestis kehtib põhimõte, et alla 50% tulemuse saanud õpilane võib põhikooli lõpetada koolieksamiga. Idee anda noorele teine võimalus on hea. Ent tegelikkuses on tegemist loteriiga. Mõnes koolis on koolieksam formaalsus, mis garanteerib tunnistuse igale soovijale. Teises koolis on aga koolieksam sama raske kui riiklik test. Tulemus: ühes koolis pääseb noor läbi pingutusteta, teises jääb tunnistusest ilma, ehkki teadmiste tase võib olla sama. Selline ebavõrdsus õõnestab kogu süsteemi usaldusväärsust.

Kõnekas on näide ühest väikelinna koolist. Seal oli tänavu 85 lõpetajat. Riikliku matemaatikaeksami sooritas edukalt vaid 35. Võimalus teha koolieksam anti ülejäänutele, kuid 22 õpilast ei ilmunud kohale või ei saanud hakkama. See ei ole enam ainult ühe kooli mure, vaid laiema kriisi sümptom.

Kas lühem õppeaeg õigustab end?

Haridus- ja teadusministeerium püüdis olukorda leevendada, tuues 2025. aastast eksamite toimumisaja kevadvaheaja järele ja lühendades eksamiperioodi. Sellega loodeti, et eksamid ei toimu samal ajal gümnaasiumide sisseastumiskatsetega ja õpilastel on lihtsam. Tegelikult juhtus vastupidine: aega õppida, teemasid läbida ning eriti korrata oli varasemast vähem. Õpilased pidid kiirustama, õpetajad samuti.

Kui eksamid toimuvad enne õppeaasta lõppu, ei hinnata enam kogu põhikoolis õpitut. Eksamist saab pigem mõõdupuu, kui hästi õpilane kiirustamisega toime tuleb. Irooniline küsimus kerkib paratamatult: miks siis mitte korraldada eksamid juba septembris, õppeaasta alguses? Oleks kohe asi tehtud ja kevadel võiks kooliõues rahus lilli istutada. Selline loogika näitab, kui formaalseks on eksam muutunud.

„Matemaatikaõpetajate keskmine vanus on üle viiekümne, noori tuleb peale vaid üksikuid ja paljud neistki ei jõua kooli või lahkuvad sealt kiiresti.“

Veelgi segasemaks teeb pildi see, et põhikooli lõpueksamid ei täida oma kõige olulisemat eesmärki: ei määra, kuhu õpilane edasi pääseb. Suuremad gümnaasiumid korraldavad endiselt oma katsed. Ja loobumise märke pole. Kui põhikooli lõpueksam peaks olema riiklik kvaliteedimärk, siis miks gümnaasiumid seda ei usalda ja testivad õpilasi uuesti?

Nii tekib absurdne olukord: õpilane teeb esmalt riigieksami, seejärel koolieksami (kui vaja) ja lõpuks veel gümnaasiumikatsed. Lõpetajale tundub, et iga eksam on pigem takistus kui võimalus.

Vaja on sisulist reformi

Eksamite mõtet ei päästa kalendri ümbertõstmine, vaid sisuline reform. Matemaatikas võiks olla kaks taset: süvendatud eksam neile, kes soovivad reaalaineid edasi õppida, ja praktilisem eksam neile, kellele piisab igapäevaeluks vajalike oskuste omandamisest. Ka põhikooli lõpetamise süsteem peaks arvestama mitme aine tulemusi, mitte jätma noore saatuse ainult ühe aine eksami otsustada.

Lisaks tuleb ausalt tunnistada, et kaasava hariduse praegune mudel ei tööta. Tasemerühmad on vältimatud – õpilasi ei saa ühte patta panna, kui nende tasemevahed on meeletud. See ei ole eraldamine, vaid võimalus anda igale lapsele see, mida ta päriselt vajab. Nõrgematele rahulikum tempo ja rohkem tuge, tugevamatele pingutus ja arenguvaru. See aitaks ka õpetajal keskenduda sisulisele tööle, mitte ainult klassi distsipliini hoidmisele.

Õpetajate nappus ei tekkinud üleöö. Aastaid on räägitud, et probleem on tõsine, aga ühtegi toimivat sammu õpetajate järelkasvu tagamiseks astutud pole. Nii olemegi lõhkise küna ees ja see õnnetus hüüdis tulles. Kui õpetajate palgaküsimus lähiajal ei lahene, süveneb kriis veelgi. Siis tuleb hakata koole kinni panema, sest ka saekaatrimehest tehnoloogiaõpetajat ei ole selle palga eest võimalik leida.

Haridusministrid tulevad ja lähevad, aga Eesti kool jääb. Kõikide raskuste kiuste.

Võimalikud lahendused

Lõpetuseks neli ettepanekut, millega tahes-tahtmata tuleb arvestada.

• Õpetajate järelkasv. Luua motiveeriv toetusprogramm üliõpilastele, et noored valiksid õpetajaameti ja jõuaksid ka päriselt kooli tööle.

• Palgatõus. Tagada õpetajatele palk, mis muudab töö atraktiivseks võrreldes teiste kõrgharidust nõudvate ametitega. See ei tohi olla juhuslik samm, vaid süsteemne ja prognoositav lahendus.

• Senisest paindlikum eksamisüsteem. Korraldada matemaatikas kahel tasemel eksamid.

• Tasemerühmad kaasavas hariduses. Loobuda illusioonist, et kõik õpilased õpivad ühesuguses tempos, ning jagada õpilased vajadusel tasemerühmadesse. Nii saavad tugevamad kiiremini edasi liikuda ja nõrgemad vajaliku toe.