Kevadel loodi Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Aime Undi fond. Uus fond toetab gümnaasiuminoori, kes soovivad saada kunstnikuks, disaineriks või arhitektiks: tegutseda tulevikus loovaladel, mida õpetatakse Eesti Kunstiakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. 

Stipendium on mõeldud enesetäiendamiseks: ettevalmistuskursustel või kunstikoolis õppimiseks, meistriklassides osalemiseks, õppereisideks jne. Avaldusi hakatakse vastu võtma septembris ning oktoobri alguses selguvad kaks esimest stipendiaati. Stipendiumiprogramm annab võimaluse arutleda selle üle, kui sujuv on teekond kunstikõrghariduse juurde. Vestlusringis osalesid Pallase rektor Piret Viirpalu, EKA disainiteaduskonna dekaan Ruth-Helene Melioranski ning Eesti Kunstikoolide Liidu juhatuse esimees, Pärnu Kunstide Kooli direktor ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpetaja Kristel Kallau.

Eestis lõpeb praktiline kunstiõpetus 9. klassiga. Gümnaasiumis õpetatakse kunstiajalugu, kus jääb iga õpetaja valida, kui palju pöörata tähelepanu kunstioskuste arendamisele ja kui palju teoreetilistele teadmistele. Samas ootavad ülikoolid sisseastujatelt nii loovust kui ka oskust seda oma käega väljendada.

Piret Viirpalu: Kindlasti ei ole teekond kunstikõrghariduse juurde praegu kõigi noorte jaoks nähtav ega kättesaadav. Kaks kohustuslikku kursust gümnaasiumi riiklikus õppekavas ei ole piisav, seda ka tervikliku gümnaasiumihariduse jaoks. Napiks jäävad nii kunsti- ja kultuuriajaloo teadmised kui ka visuaalne kirjaoskus, mida on nüüdisajal suures osas visuaalselt esitatava info mõistmiseks ja kriitiliseks mõtestamiseks väga vaja. 

Paljudes huvikoolides pakutakse kursuseid ka gümnasistidele, aga tihti on pingelise õppetöö kõrvalt keeruline leida aega kunstiga süvendatult tegelda. Seetõttu on minu arvates hädavajalik võimaldada igas gümnaasiumis kunsti valikkursuseid. Neid saab suurepäraselt läbi viia koostöös huvikoolidega, nt Jaan Poska Gümnaasiumi noortele toimuvad kunsti valikkursused Tartu Lastekunstikoolis, kus on tingimused mitmesuguste tehnikate teostamiseks. 

Ruth-Helene Melioranski: Sellel temaatikal on mitu tahku. Peamine probleem on ühiskonnas üleüldine sõna- ja numbrikeskse mõtlemise ülehindamine, mis peegeldub otseselt üldhariduses. Kõike ei saa ega ole mõistlik kirjeldada sõnades ja numbrites, eriti kui räägime näiteks tajust, meeltest, kogemuslikkusest. Väga lihtne näide on värvid: täpset värvitooni ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, tarvis on ikka visuaalset näidist. Antud näite puhul on hõlmatud vaid nägemine, kuid proovige mõelda, et tegu on tumepunase materjali katsumise või lausa mõne punase toote kasutamise kogemusega. Kuidas kirjeldada tundeid, mõtteid, kasutusotsuseid? 

Ka maailma mõtestamisel ja tähenduste loomisel on oluliselt rohkem dimensioone, kui seda teha mõnes disainile või kunstile omases kategoorias. Tahaks väga, et need kategooriad jõuaksid senisest palju rohkem üldharidusse, sest aitavad noortel ka ennast ja ümbritsevat maailma mõista. 

Kristel Kallau: Kauaaegse kunstikoolide liidu juhatuse esimehena olen aastate jooksul kohanud kunstikõrgkoolides kahjuks suhtumist, et noortel polegi edasi õppima asumiseks kunstilist ettevalmistust vaja. Oluline on hoopis, et noor oskaks analüüsida ja „rääkida ennast kõrgkooli sisse“. Vahel on lausa otse välja öeldud, et kunstikoolides õpitav on halb, nähakse või arvatakse, et seal tehakse vaid „tuima, akadeemilist kraapimist“ ega arendata loovust. Seda kõike on väga kurb kuulda, sest minu meelest tehakse meie kunstikoolides väga head, sisulist, mitmekülgset tööd. Samas olen saanud kunstikõrgkoolidest ka tagasisidet, et ettevalmistus kunstikoolides on väga hea – meie õpilased saavad väga hästi hakkama ja on hästi ettevalmistatud võrreldes n-ö nullist alustajatega.

Näen probleemi pigem selles, et kunstikoolid ei tea täpselt, mida kõrgkoolid meist ootavad. Mis rolli me nende jaoks kanname? 

Eestis on Euroopas üsna ainulaadne huvikoolide süsteem, kus kunsti õppimine ei tähenda ainult kunstiringi, vaid süvendatud terviklikku õpet. Kunstiharidust toetavad ka kunstigaleriid ja muuseumid oma näitusetegevuse ja haridusprogrammidega. Samas on tõsi, et huvikool lõpeb sageli koos põhikooliga ning kunstiasutused kipuvad olema suuremates keskustes. 

KK: Kunstikoolide poolt vaadates saan öelda, et näeme endal mitmesuguseid rolle. Üks oluline ülesanne on pakkuda noorele võimalust valmistuda õpingute jätkamiseks kunstikõrgkoolis. Tihti lõpetavad noored kunstikooli põhikooli lõpus ja kaovad siis orbiidilt. Üldiselt on kunstikoolides võimalik osaleda ka jätkukursustel, kuid osa noori seda kindlasti ei tee. Minu teada ollakse kunstikoolides paindlik. Igas vanuses noor saab liituda õppetegevusega – ja vajadusel lähenetakse talle ka individuaalselt –, et valmistuda kõrgkooli astumiseks. Kunstikoolid räägivad oma sissesaanutest ikkagi uhkusega. Samas ei loeta seda ainsaks edukuse mõõdupuuks, sest kunstikooli õpe ei ole vaid ettevalmistus professionaalseks kunstnikuteeks, vaid neid teadmisi, oskusi ja hoiakuid läheb vaja väga paljudel erialadel. Koolidel puudub täpne statistika, kui palju sealt edasi kunstikõrgkooli läheb, seda just põhjusel, et õpilased lõpetavad kunstikooli enne gümnaasiumi lõppu. 

RHM: Me kõik elame immersiivses disainis. Kõik on tänapäeval disainitud: ihulähedasest aluspesust ülikeerulise tehnoloogiani. Disainiotsused määravad, mida ja kuidas me midagi teha saame. Kahjuks alahinnatakse tihti seda tohutut mõju, mis disainil meie kõigi elukorralduses on. Alguse saab see paraku lünkadest hariduses. Alustama peaks mõistagi üldharidusest, kuid ka huvikoolidel on siin avarad võimalused. Mingil põhjusel disaini huvihariduses eriti ei õpetata. On üksikuid graafilisele või moedisainile keskenduvaid kursuseid, kuid disainierialasid ja võimalusi põnevateks ning arendavateks kursusteks on palju enam. Samas näeme väga tervitatavat suundumust, et gümnaasiumid on hakanud disainisuunda arendama.

PV: Pallases ei ole tehtud statistikat, kui paljud sisseastujatest on kunstikoolis käinud. Kui sisseastumisel on nõutud portfoolio, siis eristuvad selgelt väga heade oskustega kunstikoolide lõpetajad ning noored, kelle kogemus piirdub põhikooli kunstitundides tehtuga. Kuid pelgalt tehnilistest oskustest ei piisa. Ülioluline on motivatsioon, huvi, valmisolek pühenduda ja areneda. Just seda huvi ja armastust saaks tekitada valdkonnaga kokkupuute kaudu põhikoolis, gümnaasiumis, huvikoolis.

RHM: Disaini õppima tulijatelt me head joonistamis- või maalimisoskust ilmtingimata ei eelda. Need on head eeldused, mis aitavad mõtteid väljendada, kuid lünki neis oskustes on kõrgkooliõpingute alguses võimalik kiirkorras täita. Palju väärtuslikumaks peame oskust eri kategooriates mõelda, mõista maailma avaralt ja ka sügavalt, mõelda maailmast teisiti kui harjumuspärastes kategooriates, teisisõnu olla ümbritseva suhtes korraga nii loominguline kui ka kriitiline. 

KK: Kunstikoolide liitu kuulub 30 koolipidajat, kuid kunstikoole peaks Eestis kokku olema umbes 50. Täpset arvu ei oska öelda, kuna EHIS-es võivad koolid olla nime all, mis ei määratle täpselt ära, millise kooliga on tegu. Üldiselt on kunstikoole üle Eesti. 

PV: Õnneks jõuab Pallasesse andekaid ja kunstihuvilisi noori ka väljastpoolt Tartut ja Tallinna. Siin mängib olulist rolli muuhulgas kunstikõrgkoolide enda tegevus oma erialade tutvustamisel. Kindlasti on suuremates keskustes lihtsam huvi- ja üldhariduskoolide koostööd korraldada ning ka näitusi ja muuseume külastada. Kuidas luua võrdsed tingimused kõigi piirkondade noortele? Siin võiks appi tulla „Kunstnikud kooli“ projekt, samuti kultuuriranitsa laienemine gümnaasiuminoortele. Ja miks mitte sisse seada kunstibuss (nt kunagise füüsikabussi eeskujul)? 

Gümnaasiumi õppekavad on niigi surve all, kõike ei saa lahendada tundide lisamisega. Samas on probleemi keskmes noor inimene, kes peab tegema keerulisi otsuseid oma edasise elu üle. 

RHM: Disaini ei pea ilmtingimata õpetama kunstiõpetuse tunnis. Tegemist on ülihea viisiga õppeaineid lõimida. Sellist lähenemist disainile ja selle õpetamisele oleme käsitlenud EKA disainiteaduskonna õpetajate täiendkoolituse mikrokraadis „Disain hariduses ja haridusdisain“, kus me ei vaatle ainult klassikalise disaini õpetamise võimalusi. Uurime ka, kuidas inimkeskseid disainipõhimõtteid rakendades kujundada õppetööd, õppijakeskseid õpiradu ja luua mõtestatud õpiülesandeid. Selle mikrokraadi on läbinud huvihariduse õpetajaid üle Eesti. Kui muidu on EKA-sse astuja kahjuks liigagi tihti pärit Põhja-Eestist, siis mikrokraadi taotlejad on meie suureks rõõmuks olnud üle Eesti. 

KK: Märksõna on koostöö. Üks tore näide on meie liidu juba aastaid korraldatav noorte disainikursus NODI, mille läbimisel saadud tunnistust on juba mitmetes koolides aktsepteeritud kui tõestust valikaine läbimise kohta. Ka paikkondlikult on näiteid, kus kunstikoolis õppimist arvestatakse üldhariduskoolis kui valikaine läbimist. 

PV: Ideaalis võiks toimida n-ö õmblusteta kunstihariduse põhimõte: kõigi haridusliikide ja -astmete ning kunstnike, õpetajate ja õpetavate kunstnike koostöö, samuti olemasoleva taristu mõistlik kasutus. Igas üldhariduskoolis ei ole võimalik sisustada professionaalsel tasemel kunstiklasse ning siin saavad huvikoolid, kutsekoolid, kõrgkoolid, kunstiasutused, kunstnike erialaliidud koostööd teha. Seda kõike selleks, et meie kultuur oleks jätkusuutlik ja kõrgel tasemel ning inimesed seda mõistaksid ja hindaksid. Ka mõistmiseks on vaja väga head kunsti- ja laiemalt kultuuriharidust. On ju kultuur midagi rahvale ainuomast ja asendamatut, mis aitab praeguses keerulises maailmas hakkama saada.