Narvas kasvanud-õppinud Edgar Lennuk uuris Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekaval kaitstud magistritöös, kuidas on 2023/2024. õppeaastal Narva koolidesse tööle asunud õpetajad uue keskkonnaga kohanenud. Ta tegi süvaintervjuusid kümne õpetajaga, kes olid kolinud Narva väljastpoolt Ida-Virumaad.
Edgar Lennuk uuris, kuidas tajusid õpetajad tööle asudes koolisisest ja -välist tuge ning missugused olid peamised kohanemist soodustavad ja takistavad tegurid. Ta palus õpetajatel teha ka ettepanekuid, mis kohanemist toetavad.
Selgus, et õpetajad tajusid kooli pakutud tuge ja mentorlust ebaühtlaselt. Kohanemist soodustas eelkõige kolleegide tugi, positiivne koolikultuur ning enda varasem kogemus elust mõnes välisriigis.
Kohanemine sõltus suuresti õpetaja enda initsiatiivist ning kooli võimalustest ja ressurssidest. Eelkõige tõsteti esile enne õppeaasta algust toimunud koolitusi ja infotunde, mille eesmärk oli toetada uute töötajate sisseelamist. Need aitasid õpetajatel mõista kooli ootusi, õppemeetodeid, õpilaste eripära ning seal lõid nad esimesed kontaktid kolleegidega.
Kaugemalt tulijatel oli oluline tunda, et nad ei ole uues keskkonnas ja kogukonnas üksi. Oli õpetajaid, kes kogesidki nii kolleegide kui ka juhtkonna tuge – valmisolekut juhendada ning olla igapäevastes küsimustes abiks.
„Eks ma käisin alguses direktori juures päris tihti, küsisin nõu. Ja kolleegid, kellega ma rohkem suhtlesin, natukene aitasid,“ märkis üks õpetaja.
„Inimesed minu ümber on väga meeldivad,“ lisas teine.
„Inimesed on sõbralikud. Nad vestlevad, alati öeldakse tere ja küsitakse, kuidas sul läheb,“ märkis kolmas õpetaja.
Mitte kõik ei tundnud aga vajadust täiendava toe, mentorluse või sisseelamisprogrammi järele. „Nad tõid välja, et erialane töökogemus, enesekindlus ning erialane kindlustunne võimaldasid neil iseseisvalt uue keskkonnaga kohaneda,“ lausus Edgar Lennuk. Nad ei otsinud abi ega pidanud selle puudumist probleemiks.
Kohanemist takistavate tegurite seas mainiti enim keelebarjääri, mille tõttu oli raske igapäevaelus toime tulla.
„Eriti ilmnesid keeleprobleemid näiteks arsti või juuksuri külastamisel ning vaba aega veetes. Seal ei saanud eesti keelega alati hakkama,“ lausus Edgar Lennuk. Mõned õpetajad eelistasid seetõttu teatud olukordi vältida.
„MyFitnessi trennid on vene keeles. Eelistan sinna mitte minna,“ kurtis üks õpetaja.
Keelebarjäär tuli esile ka suheldes õpilastega, isegi lihtsatest küsimustest ei saanud mõni aru. See tekitas teadmatust ja ebakindlust.
„Küsisin lihtsa küsimuse: kes on Tallinnas käinud? Vaikus. Siis sain aru, et lapsed ei saa aru,“ nentis üks vastajaist.
Õpetajad ütlesid, et vajadus kohandada õppematerjale õpilaste kehva eesti keele oskuse tõttu raskendas nende tööd oluliselt. Varasemalt koostatud materjalid tuli ümber teha enda vabast ajast. Töökoormus oli väga suur, mõnigi valmistas materjale poole ööni.
Kohanemist raskendas ka mõne õpilase vähene õpimotivatsioon ning keeruline suhe õpetajaga, mis võis olla seotud nii keelebarjääri kui rahvuste erinevusega. Mainiti, et osa õpilasi allus paremini vene emakeelega õpetajatele, mis tekitas tunde, et õpetajatesse ei suhtuta võrdselt.
„Üks õpetaja kirjeldas, et koolis pannakse suurt rõhku eesti traditsioonidele ja sündmustele, kuid enamik õpilasi elab venekeelses keskkonnas ega oma eesti tavadega mingit seost,“ lausus Edgar Lennuk. „Sa viibiks nagu välismaal, kus sa ei haaku kohaliku kogukonnaga.“
Mõne õpetaja kohanemist raskendas tõsiasi, et nad olid eemal oma sõpradest, perest ja tuttavatest. Uues linnas ei olnud neil veel suhtlusringi.
„Seega ei peaks toetusmeetmed piirduma ainult õpetajaametiga, vaid võiksid laieneda ka argiellu ja vaba aja veetmise tegevustele.“
Õpetajad tegid ettepanekuid, kuidas kohanemist toetada, nii riigile, kohalikule omavalitsusele kui ka koolile.
Paljudel õpetajatel on endiselt alles eluase oma kodulinnas ja nad maksavad kahe korteri eest. See mõjutab igapäevast toimetulekut. Õpetajad meenutasid, et eluasemetoetust pakuti vaid aasta, see meede võiks olla pikaajalisem. Et neil tuleb tihti sõita edasi-tagasi, võiks vähemalt osaliselt kompenseerida ka transpordikulu.
„Mõned õpetajad tõid välja, et Narva kuvand on Eestis negatiivne, eriti meedias,“ täheldas Lennuk. „Linna kujutatakse kohana, kuhu keegi ei taha tööle tulla ja kust paljud kolivad ära. Jääb mulje, nagu oleks Narva pommiauk. Väga paljud arvavad nii, ilma et oleks üldse Narvas käinud.“
Ilmnes ka soov rikkama eestikeelse kultuurielu järele. Õpetajad soovisid Narvas näha rohkem tuntud ning tunnustatud kultuuritegelasi ja asutusi.
Mõni õpetaja nentis, et narvalastel ei ole hoolimata eesti keele majast ning keelekursustest piisavalt võimalusi eesti keelt kasutada. Narva linnavalitsus ei seisa üksmeelselt Eesti hüvede eest.
Üks intervjueeritav leidis, et kohanemist soodustaks tööväliseid tegevusi toetav meede, näiteks spordiklubi sooduspääse.
„Seega ei peaks toetusmeetmed piirduma ainult õpetajaametiga, vaid võiksid laieneda ka argiellu ja vaba aja veetmise tegevustele,“ lausus Edgar Lennuk. „Uuringus leidis tõestust ka õpetajate vajadus tunda ennast teretulnuna. Kohanemiseks vajalikku toetust oodatakse mitte ainult töökohalt, vaid ka elukeskkonnalt laiemalt.“
Kooli tasandil nimetasid paljud kohanemist toetava meetmena mõistlikku töökoormust. Mainiti kolleegide toetuse olulisust, mis väljendub selles, et kollektiivis on keegi, kelle poole võid alati pöörduda. Uute õpetajate tööruumid peaksid paiknema toetava õpetaja tööruumi lähedal.
Intervjuudest ilmnes seegi, et mentorluse kõrval peaks tihti korraldama koosviibimisi.
Edgar Lennuki sõnul peaks edaspidi pöörama palju tähelepanu keeleliste ja kultuuriliste aspektide arvestamisele õpetajate toetamisel.
Ta jagas oma töö tulemusi Narva Linnavalitsuse ja koolijuhtidega ning edastab uuringutulemused Haridus- ja Teadusministeeriumile.
„Kui õpetaja teab, et teda oodatakse ning kohanemisega seotud raskusi teadvustatakse ja toetatakse, kasvab tema motivatsioon tulla Narva tööle. Selline süsteemne toetus võimaldab pikemas plaanis leevendada ka õpetajate tööpuuduse probleemi,“ lausus Lennuk kokkuvõtteks.
Lisa kommentaar