Miks otsustab 30-aastase töökogemusega, õpilaste ja kolleegide poolt hinnatud ja armastatud ning Läänemaa aasta õpetajaks valitud õpetaja ühtäkki sisse tallatud teelt täiesti uuele rajale astuda? Läänemaa Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Brock hiljuti just seda tegi. Alates sellest kooliaastast töötab ta keelte õppetooli juhi ning eesti keele ja kirjanduse õpetajana Kohtla-Järve Gümnaasiumis. 

Miks te sellise otsuse tegite?

See lugu sai alguse kolm aastat tagasi. Käisime emakeeleõpetajate seltsi kevadpäevadel Narvas ja tagasiteel külastasime Kohtla-Järve Gümnaasiumi, mille direktor Hendrik Agur tutvustas meile oma kooli ja kutsus kõiki talle omase kirglikkusega sinna tööle. Nähtu ja kuuldu avaldas muljet. Lahkudes tänasin teda ja ütlesin, et ta suutis panna mind selle ettepaneku peale mõtlema. Tema küsis seepeale, mis koolist ma olen. Igatahes polnud ma veel koju jõudnud, kui sain meili tööpakkumisega. Korraks jäin isegi selle võimaluse peale mõtlema, sest abikaasa töötab välismaal ja mindki ahvatles mõte kogeda töötamist kuskil mujal. Meie noorem tütar oli aga just gümnaasiumisse astunud ega olnud nõus Haapsalust lahkuma. Mõte jäi ent kuskile kripeldama.

Aasta pärast helistas Hendrik Agur sama ettepanekuga uuesti. Ütlesin ära, põhjendades, et laps käib endiselt gümnaasiumis. Kui ta sel kevadel taas helistas, ütles ta esimese asjana, et tütar peaks nüüd gümnaasiumi lõpetama. Uskumatu järjekindlus! Mul polnud enam ühtki vabandust, eelkõige iseenda ees.

Tegelikult olin juba mitu aastat sisimas tundnud, et minus on tekkinud teatav rutiin ja mugavus ning sisemine motivatsioon on langenud. Olen liiga pikka aega olnud ühes ja samas majas – töötasin õpetajana ka Wiedemanni gümnaasiumis, mis enne Läänemaa Ühisgümnaasiumi loomist selles majas tegutses, lisaks olen seal ka ise õppinud. Ütlen ausalt, et kuigi Läänemaa Ühisgümnaasium on suurepärane kool ja sealne töökeskkond ideaalne, olin jäänud mugavustsooni. Minus polnud indu ega silmis sära. Tundsin, et vajan ellu mingit muutust. 

Kuidas kolleegid Läänemaa Ühisgümnaasiumist teie lahkumisse suhtusid?

Ega nad rõõmsad ei olnud ja käsi ei plaksutanud, sest õpetajaid ei ole ju üheski koolis ülearu. Lisaks on mul seal pikaaegsed head sõbrad-kolleegid. Olen töötanud LÜG-is selle loomisest peale ja aidanud seda kooli üles ehitada. Asja hea pool on, et mu vanem tütar, kelle eriala on kirjandusteadus ja kellel on ka paar aastat õpetajakogemust, kolis Tallinnast Haapsallu ning sai võimaluse minu kohale asuda. Kuna kõik asjaolud langesid kuidagi kokku, mõtlesin, et pean selle elumuutva sammu astuma. LÜG-is annan edasi uurimistöö aluste kursust ja juhendan mõne õpilase uurimistööd. Haapsalus käin vähemalt üle nädala, mu kodu on endiselt seal. 

Mis on Kohtla-Järve Gümnaasiumis teie tööülesanded?

Keelte õppetooli juhina on minu ülesanne korraldada ja koordineerida keeleõpetajate tööd, ühtlasi kuulun juhtkonda ja olen seotud kooli arendustegevusega. Lisaks annan eesti keele ja kirjanduse tunde ning olen ühe G3-grupi mentor. Algus on olnud hästi raske, teha on lihtsalt nii palju. Ma pole ka mitte kunagi päris üksi elanud, seegi vajab harjumist. Kohtla-Järve Gümnaasium on praegu keerulises olukorras. Hendrik Agur otsustas minna Ida-Virumaa Kutsehariduskeskust juhtima ja kooli eesotsas on praegu asendajana Jõhvi Gümnaasiumi direktor. Õppejuht tuli just lapsehoolduspuhkuselt, kooli koduleht ning kogu infovahetussüsteem kolib teisele platvormile – tohutult palju muutusi on korraga. Ja sellega seoses väga palju tööd. Sattusin taas ühe uue etapi algusesse. Kõik on nii teistmoodi, samas põnev, aga seda ma ju tahtsingi! Üks asi on see, mida räägivad haridusministeeriumi ametnikud ja meedia. Tahtsin isiklikult kogeda, mida tähendab Ida-Virumaal õpetada ja milline olukord siin tegelikult on.

Millised on esimesed muljed?

Õpetan eesti keelt ja kirjandust neile G1, G2 ja G3 õpilastele, kes õpivad eesti keelt emakeelena, ning kirjandust kahele grupile, kes õpivad eesti keelt teise keelena. Eesti keel on emakeel siiski vähemusel, enamiku õpilaste kodukeel ei ole eesti keel. Keeleoskuse tase on hästi erinev. Rühmades, kus õpitakse eesti keelt emakeelena on 23–27 õpilast, eesti keelt teise keelena õppijate grupid on veidi väiksemad. Mulle väga meeldib, et Kohtla-Järve Gümnaasium pakub eraldi moodulina eesti keele süvaõppe võimalust õpilastele, kes oskavad keelt kehvasti. 

Esmamulje õpilastest on hea ja mulle tundub, et meie koostöö võib hakata hästi sujuma. Erinevalt mu varasemast kogemusest on siinsed õpilased temperamentsemad, julgemad ja jutukamad. Mulle väga meeldib, kui noored tahavad rääkida ja löövad vestluses kaasa. Ootan juba väga esimesi kirjalikke töid, et näha, kuidas ja millest nad kirjutavad ning milline on nende mõttemaailm.

Millest te õpilastega alustate?

Kõigepealt kavatsen teha plaani, et nii õpilastel kui ka minul endal oleks teada, kuhu me kevadeks tahame välja jõuda. Siis hakkame sammhaaval minema. Arvan, et tuleb lähtuda sellest punktist, kus õpilased parajasti on. Vaatangi, kus on nõrgad kohad, ja tegeleme nendega. Kindlasti tahan, et nad rohkem loeksid. Näiteks G1-gruppide esimene teos on Andrus Kivirähki „Rehapapp“ – tuli välja, et seda pole nad põhikoolis lugenud. Õnneks on õppekava paindlik ja võib valida eri teoseid. Kuna eesti keel ja kultuur käivad käsikäes, tahaksin õpilasi ka teatrisse, kinno, muuseumisse viia. Tundides räägime ja arutleme nähtu ja kogetu üle. See tähendab muidugi sõitmist mõnda teise linna ja on seotud kuludega. Eks näis, kuidas see võimalikuks saab. Kirjandustundide mõte pole ju mitte tehniline lugemissoskus ja loetud lehekülgede arv, vaid loetust arusaamine ja selle üle arutlemine.

Küsisin juba ka õpilastelt, mis on nende ootused. Mind rõõmustas, et enamik tahab, et me loetud teoseid koos analüüsiksime. Loomulikult tahaksin õpilastes huvi tekitada, mitte seda ära võtta. Samas ei saa asju lihtsustada ega latti liiga alla lasta, vaid tuleb hoida teatud taset, muidu kaotavad võimekamad huvi. Arvan, et kõikidel noortel, kes Eestis elavad, peavad olema võrdsed võimalused omandada kas kõrg- või kutseharidus, ning see ei tohi jääda puuduliku keeleoskuse taha.  

Kas teil on õpetamiseks mingid kindlad meetodid ja nipid?

Ei ole midagi erilist, kavatsen kasutada samu võtteid, mida alati kasutanud olen. Materjale ja vahendeid tuleb valida, vahetada ja muuta vastavalt klassile: igas koolis on erineva tasemega klasse ja õpilasi, selle tunnetab õpetaja üsna ruttu ära. Kuna ma ise eesti keelt, kirjandust ja oma tööd väga armastan, loodan, et suudan ka õpilasi sütitada ja motiveerida eesti keelt rohkem õppima ning eesti kirjandusest huvituma. Vägisi ei ole kellelegi võimalik midagi õpetada, küll aga saab oma eeskujuga nakatada. 

Kui Kohtla-Järve riigigümnaasium 2019. aastal tööd alustas, oli õpilaste väljalangus väga suur.

Kool tahtis hoida taset, aga ilmselt käis eestikeelne õpe paljudele üle jõu. Kui õpilane tuleb gümnaasiumisse ja eesti keelt ei oska, on tal kõigis ainetes raske. Õpilane ei pruugi olla akadeemiliselt nõrk, aga kui ta õpitust aru ei saa, tekib stress ja kooliskäimine muutub raskeks, isegi vastumeelseks. Praegu tundub olukord juba parem, aga viie aasta pärast jõuab gümnaasiumisse lend, kes on alates neljandast klassist õppinud eesti keeles – seda ootan päris suure huviga. 

Kas koolis on eestikeelne keskkond?

Jah, kuigi eesti kodukeelega õpilased on meie koolis vähemuses, on õppekeel eesti keel ja tunnis räägitakse eesti keeles. Siiski peab rühmatööde ajal seda ikka aeg-ajalt meelde tuletama. Enamik meie õpetajaid on eestlased või siis räägivad suurepärast eesti keelt.

Kohtla-Järve Gümnaasiumis ei ole klasse, on õpperühmade süsteem, kusjuures õpperühmi on tohutult palju. Näiteks eesti keele tund võib õpilasel olla ühe õpperühmaga, matemaatikatund teisega, mistõttu eesti ja muu emakeelega õpilased – venelased, armeenlased, ukrainlased, leedukad jne – on igal pool läbisegi. Tänu sellele, et mõni eestlane on pea igas õpperühmas, kuuleb eesti keelt rohkem ja see keelekeskkond on loomulik, mitte kunstlikult tekitatud. Näen, et omavahel suheldakse, ega taju suurt keelepõhist diferentseerumist.

Kuna väljaspool kooli on huvitegevus enamasti venekeelne, pakub kool eestikeelset huvitegevust ja korraldab üritusi, mis on sageli mõeldud ka kogukonnale just selle mõttega, et tekitada keelekeskkonda laiemalt kui ainult tundides. Suur rõhk on muusikal: koolis on oma orkester, koor, bändid ning eelmisel aastal lavastati näiteks muusikal. Muusika on hea liim! 

Kas kõik õpetajad on olemas? 

Jah, aga kõik ei tööta täiskoormusega. Olen aru saanud, et õpetajad ja töötajad vahetuvad siin üsna tihti – igal aastal keegi lahkub ja keegi tuleb. Sel aastal tuli kooli kümme uut inimest. Eesti keele ja kirjanduse õpetajaid on kuus, osa neist annab vaid keelt, osa ainult kirjandust, mina olen ainus, kes annab nii keelt kui ka kirjandust. 

Õpetajaid on Ida-Virumaale lihtsam leida ehk seepärast, et siin on palgal juures koefitsient ja võimalus saada soodsatel tingimustel korter. Minu kolleegide seas on väga palju noori, ma ei ole kunagi nii noores kollektiivis töötanud. Kui LÜG-is olin pigem nooremas keskeas õpetaja, siis nüüd tunnen ennast märksa vanemana. Kaks kolmandikku õpetajatest siin on 20–30-aastased või neljakümnendate alguses. Vanuses 50+ on mõned õpetajad ja paar õpetajat on ka üle kuuekümne. On õpetajaid, kes õpivad töö kõrvalt ülikoolis, samuti neid, kellel on kõrgharidus muul erialal ja kes omandavad mõnd mikrokraadi, et olla kvalifitseeritud. 

Arvan, et just noorte jaoks on Ida-Virumaa suurepärane koht elu alustamiseks. Oma kodu on siin igal juhul ülisoodne soetada ja ettevõtluseks tundub olevat tohutult võimalusi. Muidugi ootavad eestikeelseid inimesi ka haridusasutused. Peale selle on Kohtla-Järve omamoodi ilus ja ka roheline linn, kus on palju lilli ja parke ning linna ümbruses matka- ja rattaradasid. Mida rohkem leidub noori eestlasi, kes otsustavad siiakanti oma kodu rajada, seda kiiremini hakkab midagi muutuma. 

Kui kauaks teie Kohta-Järvele jääda plaanite?

Seda ma ei oska veel öelda. Esialgu lubasin end siia üheks aastaks, kevadel vaatame edasi.