Augusti viimasel nädalal toimus Kopenhaagenis 16. Euroopa loodusteadusliku hariduse konverents ESERA. Ühingu 30. aastapäeva konverents oli suurejooneline: peaaegu 1800 osalejat 59 riigist. Konverents oli suunatud uurivatele teadlastele, aga kas ja mida saab üks tegevõpetaja konverentsi ettekannetest ja seminaridest kaasa võtta?

Kliimaharidus läbi kohaliku prisma

Girona ülikooli teadlane Alfredo Jornet tutvustas projekte ja uuringuid, milles tõdeti, et õpilased tunnevad kliimaprobleemide suhtes võõristust, kuna näevad neid kui liiga keerulisi ja kaugeid. Õpetajatele andis teadlane soovituse praktiseerida seestpoolt lähenemist ehk käsitleda kliimakriisi kohalikul tasandil. Näitena tõi ta Norra kooliõpilaste, teadlaste ja kohaliku kogukonna seas tehtud projektõppe, kus õpilased analüüsisid teadlaste abil sama linna eri piirkondi, sealsest kultuuritaustast tulenevat mõju linnaosale ning edasi ka riigile ning maailmale. Rohkem informatsiooni ja tehnilist materjali projekti kohta leiad avaldatud teadusartiklist (DOI: 10.1002/sce.21965).

Õpetajana panin kõrva taha keskkonnateemalise projekti „Cathedral of Hope“, kus õpilased kogusid plastikut ning muutsid selle kauniks katedraaliks, mis jäi kohalikku kogukonda alles eksponeeritava kunsti näol. See on miski, mida on küllaltki lihtne ka Eestis teha, sidudes projektõppe näiteks maailmakoristuspäeva ning plastide ja taaskasutamisega. Teadlaste ja kogukonnaga koostööd tehes arenevad ka õpilaste üldpädevused.

Tehisintellekt klassiruumis – kriitiliselt ja teadlikult

Kason Ka Ching Cheung Hongkongi haridusteaduste ülikoolist tõi tehisaru rakendamisse teaduslikuma külje. On märkimist väärt, et 2025. aasta jooksul on teadlane avaldanud juba 19 teadusartiklit. Süstemaatilisest generatiivse tehisintellekti uuringust selgus, et 21 uuritud tehisarust kasutas 13 erialatermineid eksitavalt. Siit tõstatas esineja ka probleemi: „Kui palju mõistavad tehisaru kasutavad õpilased, kuidas masin teadusinformatsiooni loob?“ Leian, et küsimus on oluline ka Eestis. Kuna eesti keeleruum on väike ning sellest tulenevalt napib ka erialast informatsiooni, siis on nii ülikoolidel kui ka õpetajatel omamoodi vastutus õpetada tehisaru ainepädevaks, parandada tehisaru vastuseid ainetermineid ning lausekonstruktsioone kasutades ning selgitusi jagades. Mina olen juba hakanud orgaanilise keemia Chatbot’i valmistama ning õpilastega katsetama. Samuti soovitan õpetajatel tutvuda OECD 2025. aastal avaldatud käsiraamatuga „Empowering Learners for the Age of AI“, kus on mitmeid ideid TI integreerimiseks õppetöösse.

Kelle lugu me päriselt jutustame?

„Kelle lugu me päriselt jutustame?“ oli teise päeva õhtupooliku vahva küsimus, millele otsisid vastust nii USA, Rootsi kui ka Taani ja Uus-Meremaa teadlased. Uurijate ning ka õpetajatena puutume tihti kokku lugude jutustamise maailmaga: kuidas Newtonile tuli pähe mõte gravitatsioonist, kas perioodilisustabel on tõesti täpselt selline, nagu see on, tänu Mendelejevi unenägudele? Kas me räägime kogu loo või kirjeldame ainult kellegi või enda vaadet sellele?

Ergutav ülesanne oli panna seminari alguses kolme minuti jooksul kirja nii paljude teadlaste nimesid, kui pähe tuleb. Kurvastusega tõdesime hiljem rühmas nimekirjasid jagades, et mitte keegi polnud pannud kirja enda, oma töögrupi ega ka riigi tuntud teadlaste nimesid – reastati ikka vaid Nobeli laureaate ja suuri avastajaid. Tegin sama ülesannet oma õpilastega ning tulemust võite aimata – nimekiri koosnes nobelistidest. Seejärel said õpilased aga ülesande uurida välja kümne Eesti teadlase nimed koos uurimisvaldkonnaga. Nüüd teavad õpilased nii mõndagi Andres Metspalust, Tõnu Eskost, Marju Lepajõest, Ene Ergmast ja veel paljudest teistest. Neile on tekkinud kodusemad eeskujud, kelle karjäärirada jälgida, ning nad teavad, et tippteadust tehakse ka Eestis. Huvilistele soovitan lugeda juhiseid, kuidas rakendada loodusteadustes lugude jutustamist (DOI: 10.1007/978-3-030-57239-6_27).

Mõistekaartide jõud ja uued digitaalsed võimalused

Konverentsi töötubadest jäi mulje, et teadlastele ja uurijatele meeldib väga mõistekaartide abil eri fenomene selgitada – mõistekaarte oli nii paberil kui ka digitaalseid. Lisaks tutvustas Christian Thurn Zürichi ülikoolist võimalust automaatselt analüüsida veebilehel ConceptMappR mõistekaarte, mida iga õpetaja õppetöös rakendada saab, kuna tegemist on vabavaraga.

Samas töötoas tutvustasid Brasiilia ja Inglismaa teadlased oma ühistööna valminud interaktiivset tunni teekonna loomise vahendit Collabits. See on justkui mõistekaart, kus õpetaja saab õpilaste jaoks ette valmistada tunni kulgemise teerajad ehk märkida järjestikused ülesanded. Õpilased toimetavad kas üksi või gruppidena ja saavad sama põhja peale lisada enda ülesannete lahendusi, pilte ja videoid, püstitada küsimusi või lisada teksti. Minul küpseb mõttes juba idee, kuidas teha 9. klassi õpilastega üks anorgaanilise keemia aineklasside igapäevaelu uuriv tund.

Mängustamine kui õppimise võti

Mängustamine oli konverentsi läbiv teema. Kuna olen ka ise loonud mitmeid põgenemistubasid ja lauamänge ning juhendanud üliõpilaste mängustamise teemal lõputöid, siis võtsin iga päev osa vähemalt ühest seminarist, kus käsitleti mängustamist. Mitmed Weizmanni instituudi teadlaste loodud õppematerjalid on internetiavarustest kättesaadavad, kui kasutada märksõna „The Masked Scientist“ või „Nano in Action“.

Lisaks sain proovida Müncheni ülikooli teadlaste loodud elektrokeemia põgenemistuba „Chemical [esc]ape“, mis ühendas elektriõpetuse ja keemiliste reaktsioonide toimumise tingimuste maailma. Kirjapandud mõtteid mängustamise seminaridelt oli palju, kuid üks olulisemaid oli teadlaste arvates vajaduse selgitada välja haridusliku ja mängulise tasakaal. Kui mäng on liialt hariduslik, siis ei teki osalejal vooseisundit. Kui aga luua liialt mänguline tegevus, siis ei omanda õppija teadmisi või ei saa neid kinnistada ja mängustamise elementide rakendamine kaotab õpetliku eesmärgi.

Erakordne elamus Niels Bohri radadel

Suur elamus oli minu jaoks ekskursioon Niels Bohri radadel. Lisaks tema kodu külastamisele ja giidi paeluvatele infokildudele sain võimaluse rääkida aatomi ehitusest samas loengusaalis, kus Bohr oma üliõpilastega toimetas, kirjutades täpselt samale tahvlile.

Konverentsikülastust rahastas Tartu linna ja sihtasutuse Tartu Kultuurkapital koostöös välja antud Tartu õpetaja stipendium.