• Paljud koolid seisavad valiku ees: kas hinnata edasi käitumist ja hoolsust või hoopis üldpädevusi. Küsimus ei ole pelgalt terminoloogias, vaid selles, millise sõnumi me lapsele, lapsevanemale ja õpetajale edastame.

Traditsiooniline käitumise ja hoolsuse hindamine on tihti seotud õpetaja seatud ootuste ja normidega. On tavapärane, et range klassijuhataja käe all saavad õpilased käitumise eest vaid „hea“ hinde, samas kui mõne teise õpetaja juures võib isegi väiksemate vempude viskaja paista välja „eeskujulik“. Käitumine on aga mõiste – see hõlmab käitumismustreid nii koolis, kodus kui ka avalikus ruumis. Kuid kas me õpetajatena teame, kuidas õpilane kodus käitub või millest tulenevad tema hoolsuse puudujäägid? On need seotud viitsimatuse, koduse toetuse puudumise või millegi muuga? Kas selline üldistus annab õpilase arengust piisava pildi?

Annab adekvaatsema pildi

Üldpädevused on oskused ja hoiakud, mida õpilane vajab igapäevaelus toimetulekuks, edasiseks õppimiseks ja ühiskonnas osalemiseks. Riikliku õppekava alusdokumentides kirjeldatakse neid kui õppimise ja arengu alustalasid, mis aitavad lapsel kujuneda teadlikuks, vastutustundlikuks ja toimekaks inimeseks. Nende hulka kuuluvad kultuuri- ja väärtuspädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus ning enesemääratluspädevus (oskus mõista ja juhtida ennast, oma emotsioone ja valikuid). Lisaks hinnatakse õpipädevust, suhtluspädevust, ettevõtlikkuspädevust, digipädevust ning matemaatika-, loodusteadus- ja tehnoloogiapädevust. Miks on vaja üldpädevusi hinnata? Üldpädevuste hindamine annab lapse arengust märksa sisukama ja adekvaatsema pildi kui pelgalt käitumise või hoolsuse hinne. See toob nähtavale oskused ja hoiakud, mis toetavad õppimist kui protsessi ja näitavad, kuidas õpilane oma teadmisi ja oskusi igapäevaelus rakendab.

“Üldpädevuste hindamine ei ole pelgalt uus vormistus, vaid mõtteviisi oluline muutus.

Õpetajatele ja koolile pakub pädevuste hindamine võimalust märgata lapse tugevusi ja arengukohti, anda õpilasele ja lapsevanemale sisulist tagasisidet ning toetada nüüdisaegset õpikäsitust. Viimase keskmes on õppija aktiivsus, koostööoskus ja enesejuhtimine – seega on pädevuste hindamine otseses kooskõlas hariduse praeguste eesmärkidega. Kuna üldpädevused on seotud konkreetsete indikaatoritega, muutub ka hindamine objektiivsemaks ja arusaadavamaks. Uuringud (nt John Hattie, Visible Learning, 2009) rõhutavad, et kõige mõjusam on tagasiside, mis toetab õpilase eneseregulatsiooni ja õpistrateegiate arengut. Just seda saab üldpädevuste hindamine pakkuda.

Lapsevanemad vajavad selgitusi

Võime oma kogemusest öelda, et üleminek uuele hindamisviisile ei toimu takistusteta – see nõuab arusaamade muutust ja ühist õppimist kõikidelt asjaosalistelt. Kõige keerulisem on lapsevanematega. Paljudes tekitab segadust, kui senised selged ja harjumuspärased hinded, nagu „eeskujulik“ või „hea“, asenduvad sõnaliste pädevuskirjeldustega. Mõnele vanemale võib tunduda uus süsteem liialt keeruline või subjektiivne, lisaks tekib mure, kuidas see mõjutab lapse tulevikku – näiteks gümnaasiumi või kutsekooli astumist. Neid takistusi saab ületada avatuse ja selgitustööga. Vanematele tuleb pakkuda arusaadavaid töötubasid ja näiteid, kuidas pädevuste hindamine pakub lapse arengust palju sisukamat pilti kui senised üldhinded. Kui rõhutada, et hindamine tugineb konkreetsetele indikaatoritele ja õppekava kirjeldustele, väheneb ka hirm subjektiivsuse ees. Samuti tuleb selgitada, et üldpädevused on lapse edasise õpitee seisukohalt väärtuslik täiendus ainetulemustele, sest need annavad märku tema valmisolekust koostööks, enesejuhtimiseks ja õppimiseks.

“Üleminek uuele hindamisviisile ei toimu takistusteta.

Õpetajate puhul võivad peamisteks takistusteks olla suurenenud töökoormus, ebamäärane arusaam pädevustest ja kartus hinnangute erinevuse ees. Esialgu võib tõesti tunduda, et pädevuste hindamine nõuab palju lisatööd, kuid seda aitab leevendada kooli süsteemne lähenemine: ühtsed hindamisjuhised, tööriistad ja digiplatvormid, mis muudavad hindamise igapäevase praktika osaks. Samuti on oluline, et õpetajad koos arutaksid ja sõnastaksid, mida konkreetne pädevus klassi igapäevaelus tähendab. Kui mõisted muutuvad ühtseks ja selgeks, muutub selliseks ka hindamine. Kartuse, et õpetajate hinnangud võivad erineda, aitab ületada koostöö – klassijuhataja ja aineõpetajate ühised arutelud loovad tasakaalustatud ja õiglase pildi lapse arengust.

Õpilastel võib motivatsioon kaduda

Õpilaste jaoks on üldpädevuste hindamise suurimad murekohad harjumatus uue süsteemiga, raskus motivatsiooni säilitamisel ning enda teistega võrdlemisel. Kui laps on harjunud, et käitumise või hoolsuse hinne annab konkreetse ja ühesõnalise hinnangu, võib sõnaline tagasiside tunduda alguses liiga üldine. Esimene samm on aidata õpilast mõtestada, mida näiteks „hea“ või „rahuldav“ hinne tegelikult tähendab – kas see annab piisavalt infot tema sotsiaalse arengu, tugevuste ja arengukohtade kohta. Seejärel saab selgitada, kuidas üldpädevuste hindamise süsteem pakub konkreetseid juhtlõngu, mis aitavad edasi liikuda. 

“Motivatsiooni hoiab tagasiside – õpilane peab teadma, milles ta hästi hakkama saab ja mida ta saab arendada.

Oluline on, et õpilane mõistaks, mida üldpädevused tähendavad ning kuidas need avalduvad nii õppetöös kui ka klassielus. Motivatsiooni säilitamist toetab konkreetne ja praktiline tagasiside – õpilane peab teadma, milles ta hästi hakkama saab ja mida ta saab järgmise perioodi jooksul arendada. Positiivne on ka see, et võrdlemine eakaaslastega muutub keerulisemaks, mis omakorda suunab õpilasi keskenduma ennekõike omaenda arengule, märkama edusamme ja seadma uusi eesmärke. Nii muutub hindamine isiklikumaks ning toetab iga õppija eneseregulatsiooni ja kasvamist.

Kui need takistused ja murekohad saavad lahendatud, on üleminek üldpädevuste hindamisele palju sujuvam. Lapsevanem näeb terviklikumat pilti oma lapse arengust, õpetaja saab anda sisulisemat ja arusaadavamat tagasisidet ning õpilane õpib enda arengut teadlikumalt jälgima. Kõik see aitab juurduda nüüdisaegsel õpikäsitusel ning toetab kooli kui õppiva organisatsiooni kujunemist.

Viie aastaga jõuti sobiva vormini

Hea näide on meie enda kooli, Turba Kooli kogemus. Oleme liikunud üldpädevuste hindamise suunas juba mitu aastat. Alguses tuli üheskoos mõtestada, kuidas pädevused kõikidele asjaosalistele arusaadavalt sõnastada, ning lähtuvalt tagasisidest hinnati rakendatavat pidevalt ümber ja täiendati. Viie õppeaasta järel oleme jõutud vormini, mis rahuldab kõiki, kuigi arutelusid üksikute pädevuste hindamise üle kerkib aeg-ajalt endiselt. 

“Üldpädevusi hinnatakse Turba koolis kaks korda aastas, kuid tunnistusele kantakse need õppeaasta lõpus.

Üldpädevusi hinnatakse kaks korda aastas, kuid tunnistusele kantakse need kord aastas – õppeaasta lõpus. Esimeses kooliastmes selgitab pädevused välja klassijuhataja, teises ja kolmandas kooliastmes teevad klassijuhataja ja aineõpetajad seda koos, et saada võimalikult objektiivne pilt. 2024/2025. õppeaastast on hinnangud üha enam seotud õppekava pädevuskirjeldustega. Näiteks: „Õpilane suudab eakohaselt hinnata inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast“ või „Õpilane suudab käituda ohutult ja järgida tervislikke eluviise“. See areng viib formaalsetest linnukestest sisukamate kompetentsikirjeldusteni. Sõnalised hinnangud annavad lapsele ja vanemale palju sisukama ülevaate kui üksainus hinne tunnistusel ning ka arenguvestlustel pakuvad need väärtuslikku sisendit. 

Pingutus tasub ära

Üldpädevuste hindamine ei ole pelgalt uus vormistus, vaid mõtteviisi oluline muutus. See annab õpilase arengust sisukama ja objektiivsema ülevaate, toetab tema motivatsiooni ning aitab koolil rakendada nüüdisaegset õpikäsitust. Õpetajatelt ja koolilt nõuab see ühist pingutust ning läbimõeldud sõnastusi, kuid kogemus näitab, et see tasub end ära. Turba Kooli näitel võime öelda, et üldpädevuste hindamine on realistlik, väärtuslik ja jõukohane tee kõigile koolidele, kes soovivad pakkuda õpilasele terviklikumat tagasisidet tema kasvamise ja õppimise teel.