• 20. septembril elustus Vanemuise teatri väikse maja laval maailm, mis päriselus on jäänud juba enam kui saja aasta taha. Priit Põldma on kirjutanud näidendi, kus peategelasteks on kunstnikud Konrad Mägi ja Nikolai Triik, laiemalt aga terve põlvkond eesti kunstnikke, kes kesise kunstihariduse, aga meeletu entusiasmiga asusid möödunud sajandi alguskümnenditel Eesti kunstielu uuendama. 

Näidendi autor Priit Põldma, kes Konrad Mäe sihtasutuse toel sai näidendit kirjutades reisida ka kunstnikuga seotud kohtadesse, on kirjeldanud, kuidas valmis näitemäng kunstnikest, keda keegi meie seast elavate inimestena pole näinud. Ehkki peategelased on päriselt elanud ja loonud inimesed, on tegemist siiski tema nägemuse või fiktsiooniga: „Lugesin materjale, mis Mäe ja Triigi kohta on säilinud ja kättesaadavad: nende kirju, kaasaegsete mälestusi, uurimusi … Aga need on ikkagi killud, mille põhjal ei ole võimalik rekonstrueerida nende inimeste tegelikku mõttemaailma. /…/ Mäe eluloos on tõesti mõni periood, mille kohta pole suurt midagi teada. Tahaksin aga igal võimalusel rõhutada, et näidend pole ainult Konrad Mäest, vaid Mäest ja Nikolai Triigist. Ja üks valge laik Triigi eluloos on lähtekohaks näidendi ühele kesksele liinile: Triigi esimene abikaasa oli Taganrogist pärit vene kunstnik Valentina Grekova, kes 1909. aastal jäi Venemaal kadunuks. /…/ Ma ei ürita näidendis Grekova kadumise saladust kuidagi ära lahendada, mõistatus säilib nii loo sees kui väljaspool seda, aga Grekova on selle loo üks keskseid tegelasi.“

20. sajandi algust, millest näidend räägib, on näitekirjanik kirjeldanud nii: „Paari aastakümnega toimus meeletu kultuuriplahvatus: Eestis tekkis professionaalne modernne kõrgkultuur, mis suhestus aktiivselt samal ajal Euroopas toimuvaga. See kõik juhtus väga lühikese aja jooksul, tänu ühe põlvkonna metsikule töötahtele, ambitsioonikusele, andele ja jõule. Ja sama mündi teine pool: paljud tolle aja kunstnikud ja kirjanikud lahkusid varakult. Muidugi oli see seotud sõdade ja okupatsioonidega, aga mitte ainult. Nad põlesid eredalt, nagu kiirendusega, ja hääbusid ruttu.“

Priit Põldma jõudis näidendit kirjutades käia nii Oslos, Ahvenamaal, Napolis kui Vilsandil: „Oli huvitav tunne viibida paigas, kus on sündinud mõni maal, vaadata sama vaadet, mida nägi kunstnik, ja püüda aimata, mis teda seal erutas … Kõige totaalsem pildi sisse mineku kogemus oli Vilsandil: elasin viis päeva tuletorni kõrval kuuris – seesama tsaariajast pärit väike kollane kuur on näha mitmel Mäe Vilsandi-maalil. Mul on tunne, et neil paikadel, kus Mäe jälgedes käisin, on midagi ühist: teatav eksootilisus, teistsugusus, maailma äärel viibimise tunne. Kõigis neis kohtades on hästi tajutav mingi suur stiihia, kas meri või mäed või mõlemad, ja see teeb olemise kuidagi ettearvamatuks. Ilm võib väga kiiresti muutuda, pöörduda ühest äärmusest teise. Võimalik, et piiriloleku tunne oli ka see, mida Mägi otsis või mis teda käivitas.“ 

Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Pille Jänes. Konrad Mäe rollis Rasmus Kaljujärv (Eesti Draamateater) ning Nikolai Triiki mängib Andres Mähar. Teistes rollides astuvad lavale Lena Barbara Luhse, Kristin Prits, Aivar Tommingas, Rasmus Vendel ja Priit Strandberg.