• Ühiskonna võib lõhestada ka haridususk. Ühed näevad trööstitut mandumist tasemele, millest allapoole laskuda pole võimalik. Teised hoiavad pilgu tippudel, kelle haridus käib kõrgelt üle varasemate põlvkondade omast. Mõlemal oma õigus.

Ühes hiljutises televiktoriinis küsiti, mitmendal sajandil astus inimese jalg Kuu pinnale. Vastaja, pikk koolitee seljataga, ei suutnud tükk aega otsustada, kas pakkuda 18. või 19. sajandit, lõpuks valis esimese, ajavahemiku Põhjasõja ja Suure Prantsuse revolutsiooni vahel.

„Tubakas arvatakse pärinevat loodusest, aga on siiski tervisele kahjulik,“ kirjutas referaadis kunagine abiturient. Nüüd õpivad gümnaasiumis juba tema lapsed.

Ka päris ammuste aegade nõudliku kooli võis lõpetada nii ja naa. Kes ei usu, palugu, et Andrus Kivirähk talle „Kevadet“ ette loeks. Näiteks seda kohta, kus Imeliku eest teeb rehkendused ära väike Tiugu. Või kus Toots kirjeldab oma orienteerumist maateaduses: „Aga mulle tuleb ikka ette, et kõik need Saksamaad ja Prantsusmaad ja Inglismaad hommiku pool on; et õhtu pool põle muud kui üks suur järv, ja siis on lõpp.“ Sest „kust pidi ta nii palju vene keelt võtma“, et õpetaja seletust taibata. 

Spiraali mööda kulgenud ajaloo tahtel näeme nüüd sama keelemure peegelpilti, aga meie ajal ei jäeta enam kedagi ta enese hooleks. Kursustel ja koolitustel pole otsa ega äärt, järeleandlikud ajapikendused venivad aastakümnete taha ning isegi ussil on inimõigused. Või vähemasti õigustatud ootus võõras põues soojendatud saada. Tootsi ainus abi oli koolivend Vipper, kes talle lõunatunnil gloobust näitas ja selgeks tegi, mispärast Ameerika koolipoisid maakera küljest ära ei libise. 

Hea ja mahukas küsimus

Suured muudatused hariduselus alates 1990-ndate algusest – see oli üks teemadest, mis Õpetajate Lehe sünnipäeva eel mulle kui kunagisele peatoimetajale koos kaastööpalvega välja pakuti. Mälestuste heietamisega aga on nii, et kellele meeldib  ja kellele mitte. Huvitavam oli mõelda, kuhu me välja oleme jõudnud. 

„Hea ja mahukas küsimus,“ kiidab tehisaru sissejuhatuseks, kui temalt pärin, mis on muutunud Eesti koolihariduses viimase 10–15 aasta jooksul. Mõne sekundiga jookseb ekraanile kaheksa teesi koos alapunktidega, kõikide sisuks üdini tuttav mull-mull-mull: õpioskused, suhtlemine, väärtus- ja digipädevus, aktiivsus ja iseseisev mõtlemine, projekt- ja probleemõpe, erivajadustega õpilaste lõimimine tavakoolidesse, koolivõrgu korrastamine. Ja kokkuvõte: „Eesti kooliharidus on muutunud teadmistepõhisest süsteemist pädevuste arendamisele orienteerituks, tugevasti digitaalseks ja paindlikumaks, kuid samal ajal on õhus suur pingekoht õpetajate järelkasvu, töökoormuse ja koolivõrgu tuleviku ümber.“ Tundide alguse hilisemale kellaajale nihutamist tark masin olulise muudatusena veel ei maini, küll aga „suuremat fookust vaimsele tervisele ja õpilase üldisele heaolule“. 

“Kas lapsed, keda muruniitmismäärus kaitseb rohututi otsa komistamise eest, on õnnelikud või vähemasti õnnelikumad kui paar aastakümmet tagasi? Ja vaimne tervis – on see parem, kui oli varem? Seda tehisaru ei tea, sest kollektiivne pärisaru pole nende küsimuste üle eriti juurelnud.

Kuidas selle üldise heaoluga meil siis nüüd on? Kas lapsed, keda muruniitmismäärus kaitseb rohututi otsa komistamise eest, on õnnelikud või vähemasti õnnelikumad kui paar aastakümmet tagasi? Ja vaimne tervis – on see parem, kui oli varem? Seda tehisaru ei tea, sest kollektiivne pärisaru pole nende küsimuste üle eriti juurelnud. Tekstimassiivid pöörases tempos läbi kamminud, kordab AI nagu usin tuupur: on rõhutatud, on suundutud, on fookusesse tõstetud. Inimaru eeskujul isegi kelgib pisut: „Eesti õpilased on rahvusvahelises PISA testis stabiilselt väga kõrgel kohal (eriti loodus- ja lugemisoskuses). See on toonud tähelepanu Eesti haridusmudelile välismaal ja suurendanud uhkustunnet kodus.“ 

Kõrge koht paisutab rinda, mis seal kõneldagi, aga tahaks teada, kas stabiilsus on saavutatud tänu vilkale sebimisele hariduse ümber või hoolimata pingutusest reguleerida absoluutselt kõike, mida vähegi reguleerida annab – klassiruumi õhutamisest kuni staarõpetaja mõtlemise väljunditeni. 

Heal õpetajal paks portfoolio

Mis on hariduselus muutunud? Subjektiivse tunnetuse ja elukogemuse pinnalt ütleksin, et mingis mõttes kõik ja teisalt peaaegu mitte midagi. Et õpetus ise saab koos teadusliku teadmise edenemisega uue sisu, on endastmõistetav. Ajaga käib sammu ka igapäevane hariduskorraldus, ent juhiste-suuniste hulk ja nende tootmise kiirus ei mängi seejuures vist määravat rolli. Või kujutab keegi ette, et vananenud õppekavale tuginedes rehkendataks matemaatikatunnis senini arvelaua abil? Isegi läbinisti uuendusvaenulike riikide õpilastel on juba ammu telefonid ning lastele ei anta koolis kere peale ega sunnita neid hernestel põlvitama, hernekottigi pole enam kuskilt võtta. Vana aja vägivalla on kõikjal asendanud alandav ja valus internetikius. 

Hariduse võrdne kättesaadavus on tänapäeva Euroopa hariduspoliitiline ideaal. Ometi on Eestiski paiku, kus põhikooli lõpueksam käib laste enamikule kevadest kevadesse lootusetult üle jõu, samas kui pealinna südames püsivad tulemused maksimumi lähedal. Kuidas me mahajääjaid aitame? Keelame ära tulemuste avaldamise koolide kaupa.

Lapsevanem kaebab, et tema kõurikule ei sobi paralleelklasside moodustamine keskmise õppeedukuse alusel. Jälle on abi käepärast: leiame paragrahvi ja teeme koolile ettekirjutuse. Ei-ei, individuaalsest lähenemisest ja igaühe taseme arvestamise nõudest me kindlasti ei tagane, aga kedagi ei tohi teistest kehvemaks sildistada. Probleemi enese pühime vaikselt vaiba alla.

Tsiteerigem klassikuid: „Lahendus on see, et tuleb leida lahendus.“

Õpetajate sildistamine on endistviisi lubatud ja kogub taas tuure. Alles meil jõuti järeldusele, et pedagoogi headust ikkagi ei saa sel kombel mõõta, et paned muudkui punktid järjest kirja ning tabelis näpuga rida ajades määrad järgu ja palga. Nüüd terendab uus katse sama asja proovida. Kavandatud „karjäärimudel“ näeb ette, et mida „paremaks“ õpetaja saab, seda vähem ta klassi ette astub. Kui lõpuks tippude sekka jõuab, jätab õpilased sootuks sinnapaika ning kihutab ringi mentorina, upitades kõrgustesse järgmist satsi paksude portfooliodega häid õpetajaid. Ühtlasi kaob vajadus palga järele, sest kellelgi ei jää enam mahti seda kulutada. 

Niipalju siis muudatustest hariduselus.

Kultuuriministeerium võiks head eeskuju järgida ja koostada samasuguse „karjäärimudeli“ kunstnikele, kirjanikele, heliloojatele. Mõõdame ära igaühe loomingu: pintslitõmbed, tähemärgid, noodipikkused. Järgnevalt võtame ette teoste arvustused ja nopime sealt välja kiitused-laitused, loeme kokku esinemised koolides, hooldekodudes jne – ning ongi parim loovisik teada. Kehvadele paneme mentorid sappa ja kulka stipendiume hakkab määrama arvutiprogramm.  

Ei midagi uut siin päikese all, on selliseidki mõõdikuid nähtud. Ühest nõukaaja sketšist tuleb meelde aruanne, mitu pillikeelkilomeetrit balalaikat tinistas kultuurimaja ansambel kolmandas kvartalis.

Natuke haridust

Aastani 2012 ilmus Õpetajate Lehe juures ajakiri Haridus. Miks see lõpuks suleti ja kuidas asjalood sinnamaani jõudsid, on omaette pikk jutt. Uue aastatuhande hakul aga tuli vaeva näha, et tellimuste kõrval jõuaksid selle ajakirja numbrid ka üksikmüüki. Lehekioskid teenisid tulu Kroonika moodi väljaannete vägevate tiraažide pealt, Hariduse väheste eksemplaridega jahmerdamine ei tasunud ennast ära. Tihtipeale ei saadetudki neid müüki, vaid kanti kohe maha ja kirjastusele öeldi, et polnud ostjaid. Potentsiaalsed ostjad jällegi helistasid toimetusse ja nurisesid, et Haridust pole kuskilt saada. Meie tollane tegevtoimetaja käis aeg-ajalt isiklikult olukorda kontrollimas. Ühel päeval astus ta kesklinnas leheputka luugi juurde ja küsis viisakalt nagu ikka: „Palun öelge, kas teil Haridust on?“ Mispeale müüja kohkunult vastas: „Natuke on …“  

Rohkem haridust eeldab teadmisi – iseküsimus, milliseid, mis mahus ja kas need maailma paremale mõistmisele lähemale viivad. Sõnapaar „tark loll“ pole sündinud tühjalt kohalt ning kehtib mõnikord isegi siis, kui eruditsiooni on sama uhkelt nagu meie ministril raha.

Ja ikkagi läheb tee tarkuse poole läbi haridusdžungli. Võsalõikus, teeremont ja -hooldus, liiklusreeglite asja- ja ajakohastamine ning muud regulatsioonid aitavad igaühel sujuvamalt kulgeda. Või siis ei aita. Kõige hullemast ummikust päästab ümbersõit. Nagu hariduskorralduseski: kes minna soovib, leiab võimaluse. Tarkuse ja rumaluse suhe pidavat olema konstant, ajas ja ruumis muutumatu.