Kuressaare Teatris esietendub 29. septembril loeng-lavastus „Hinnete pärast õpidki?“. Selle üks autoreist, lavastaja Karl Koppelmaa (VAT Teater), jagab lavastuse sünnilugu.

Mina olin suhteliselt tubli õpilane. Erilise pingutuseta olid ainetes, mis mulle huvi pakkusid – ja neid oli õnneks palju –, viied ning ka muus osas oli kõik korras. 

Millalgi põhikooli keskel sain kontrolltöö eest kahe. Mäletan seda häbi ja pettumust – see ei ole ju mina, mina ei saa kahtesid! Kuidagi oskasin ennast rahustada, et „ma olin ju haige“, „lünk oli sees“, „ma pole seda veel õppinud“.

Pärast „ma pole seda veel õppinud“ endale sisendamist ei ole ma kordagi midagi hinnete pärast teinud.

Ometi tahtsin sageli küsida, mille jaoks ma õpin. Üks mu sõber pakkus isegi välja, et eesti keeles võiks olla 15. kääne, mis vastabki küsimusele: mille jaoks, raisk?

Enamik õpilasi õpib ilmselt selleks, et hinded oleksid korras. Kes õpib lootuses saada präänikut, kes hirmus, et vähemalt piitsaga ei laksata. Aga kogu elu ei saa niimoodi prääniku ja piitsaga elada!

Teisiti kui minu kooliajal on praegu see, et tehisintellekti (TI) tulek mänguväljale võib kujundada ümber kogu ühiskonna toimimise. 

Nii mõneski valdkonnas on küsimus „mille jaoks?“ vähemalt pealispindselt akuutsem kui oli enne. Aga ainult pealispindselt, sest summa summarum on asi lihtne: mõtelda on mõnus. Inimene on ainus teadaolev liik, kes selleks kognitiivseks tegevuseks võimeline on. See on midagi unikaalset, võiks isegi öelda, et püha.

Aga ometi on töö loovainete õpetajana, kohtumised õpilastega üle Eesti, kirjalikud ja suulised intervjuud viinud mind tõdemuseni, et kuigi kõik teavad, et hinnete pärast õppida on jama, on selle asemele keeruline leida midagi muud.

See lavastus on ehk väike sammuke selles suunas.

Oleme avatud kutsele tulla etendusega teie õppeasutusse, kui kohapealsed tehnilised tingimused seda võimaldavad. Võtke julgelt ühendust ene.partel@kuressaareteater.ee.