• Mis on see, mis paneb käputäies haridusasutustes tehtavaid koolikatseid pidama suuremaks vaenlaseks kui sõltuvust ja vaimseid häireid tekitavat tähelepanuröövlit, millega on püsti hädas peaaegu kõik koolid?
• Koolipäeva alguse hilisemaks tõstmine on kosmeetiline vangerdus, mille peamine võlu on endale südamerahu andmine: oleme laste hariduse heaks midagigi teinud.

Lubatagu alustada tsitaadiga: „Ühtpidi öeldakse, et olgu kõik koolid erinäolised, usaldame õpetajaid, nad on väljaõppinud professionaalid, olemas on kooli hoolekogu, õpilasesindus, saavad hakkama, aga teiselt poolt öeldakse ja nõutakse, et olgu iga pisimgi detail koolielus keskselt reguleeritud, kuhu panna see nutitelefon, kuidas teha kontrolltööd ja nii edasi. /…/ Neid kahte teed ei ole võimalik korraga käia.“

Need, kes koolis oma igapäevast leiba teenivad, saavad ilmselt hästi aru, mida õiguskantsler Ülle Madise nende sõnadega oma aastaettekandes Riigikogule silmas pidas. Täiesti vastandlike nõudmiste pingeväljas töötamine on õpetaja jaoks tavaline, hall argipäev, mille peale vähegi kogenumatel vist ükski närv enam ei liigu. Osalt on see paratamatu. Kui töö on inimestega, nagu see koolis ilmtingimata on, pole pääsu tõdemusest, et inimese soovid ja vajadused ongi pahatihti vastuoksuseid täis ja teha selle vastu polegi midagi.

“Vohava nutipandeemia ohjeldamises on Eesti kool taandumas viimaseks mohikaanlaseks, kes usub, et küll me neist vahenditest veel kasu õpime saama, keelata küll ei tohi.

Käsulaud tekitab segadust juurde

Seda suurem lootus langeb koolielu juhtivatele institutsioonidele: et kui ka mitte midagi enamat, siis vähemalt ei tekitataks kõrgemalt poolt neid vastuolusid juurde, palun. Et vähemalt ei oleks põhjust heita ette sügavalt kummastavate käsulaudade tootmist või siis selguse loomise asemel hoopis veelgi suurema segaduse ja arusaamatuste külvamist.

Ma ei tea, kuidas selle viimasega hakkama on saadud, kuid alles hiljuti sai ajalehest lugeda, et ministeeriumi häirivad umbes kümmekonnas koolis tehtavad esimese klassi katsed nii väga, et need plaanitakse sootuks keelata. Sellise keelu selgituseks olevat pelgus haridusliku kihistumise suurenemise ees. Ja kuigi need katsed toimuvad vaid väga vähestes, eelkõige linnakoolides, mille maine tõmbab ligi rohkem peresid, kui on kohti, leiti õiglane alternatiiv sellele olevat … loosi tõmbamine.

Küll oleks alles vahva, kui sedavõrd otsusekindlat, kogu seaduse rangusega rakendatavat jõudu saaks suunata mitte võimaluse vastu, et mõned õpihimulised ja teistest paremate eeldustega lapsed võiksid kaasava hariduse doktriinide kiuste kontsentreeritumalt õppida, vaid lahendama hoopis mõnd pakilist probleemi, näiteks vohavat nutipandeemiat. Selle ohjeldamisel on Eesti kool taandumas viimaseks mohikaanlaseks. Pärast seda, kui ka Soome parlament 1. augustil koolide telefonikeelule seaduse jõuga selja taha tuli, tundub Eesti juba päris üksinda jäävat oma fanaatilise uskumusega, et küll meie neist vahenditest veel kasu õpime saama, keelata küll ei tohi.

Vimm koolikatsete vastu

Kaasava hariduse eestkostjate viha koolikatsete vastu on nii tähelepanuväärne, et pani otsima ajaloolisi paralleele. On ju ka varem kardetud, et keegi saab teistest targemaks, tekitab haridusliku ebavõrdsuse ning rikub ära võrdse ühetaolisuse. Kes on lugenud Fjodor Dostojevski romaaniklassikasse kuuluvat „Sortse“, see ehk mäletab Pjotr Verhovenskit, religioosset kommunisti, kellele kuulus mõte: „Haridusejanu on juba aristokraatlik janu. Natukenegi perekonda ja armastust tähendab kohe ka omandiiha. Me suretame selle iha: /…/ me lämmatame iga geeniuse väikelapseeas. Kõik läheb ühise nimetaja alla – täieliku võrdsuse alla.“

Mis on see, mis paneb käputäies haridusasutustes tehtavaid koolikatseid pidama suuremaks vaenlaseks kui sõltuvust ja vaimseid häireid tekitavat ning ajuvammi levitavat tähelepanuröövlit, millega on püsti hädas peaaegu kõik koolid, seda tahaksin isegi teada. Nagu ka seda, mis tige herilane pidi nõelama avalikkust, et üks Eesti põhikool, mis jagab õpilasi klassidesse vastavalt õpitulemustele, ühtäkki kõigile (või siis häälekatele häirekella lööjatele) hambusse jäi. Eesti koolid on autonoomsed. Häid õpetamismooduseid on erinevaid. Need on aksioomid, millele tugineb terve kodumaine diskursus. Milles siis probleem on? Teadusliku huviga vaatlejate silmis võiks olla hoopis teretulnud, et leidub erinevaid lähenemisi ning tekib võrdlusmoment. Ent nagu tavaliselt, on hoopis lihtsam valida ärritumine.

Mis kasu on koolipäeva hilisemast algusest?

Üks suur võit on aga möödunud suvel Eesti hariduses saavutatud – vähemalt on kombeks seda nõnda esitleda See on ka teaduse võit, mida fanfaaride saatel kuulutada: koolipäev algab tulevast aastast hiljem. Ära tuleb see teha, maksku mis maksab, sest seadus käsib nii. Koolidele, kes seda juba teinud, langeb aupaiste nüüd seda eredamalt ning vargsi sisse tungiva uhkusenoodiga küsitakse ülejäänutelt, mis on neid takistanud seda teaduspõhist otsust langetamast. Ehk ei usugi nad teadust? Siiski tahaksin tutvustada ka oma vaatenurka sellele märgilisele otsusele.

“On pelk enesepettus arvata, et detailide kallal nokitsedes päästame ära maailma ja saame tagatipuks ka veel võrdsuse.

Kui lüüa lahti otsingumootorid või vestelda sarmika kõnerobotiga, siis on vastuseks ülekaalukas ja ümberlükkamatu korpus uuringutest, mis kinnitavad hilisema ärkamise kasulikku mõju õpitulemustele teismeliste seas. Tasub aga tähele panna, et nooremas vanusegrupis ehk esimese kooliastme õpilaste puhul pole hilisema koolipäeva alguse veenvat seost õppimise tõhususega täheldatud – seda esiteks.

Teiseks huvitab mind, et kui teha sedalaadi muudatus – linnakoolides on seda teha lihtsam, linnast väljaspool aga sootuks keerukam –, siis milles täpselt selle edukus avaldub. Teadusuuringutes räägitakse ennekõike hinnete paranemisest, mis on mõõdetav. Mis aga siis, kui võtta ette mõni hoopis üldisem mõõdik, olgu see kui tahes labane – ja olgem ausad, hariduses on iga mõõdik rohkem või vähem labane –, näiteks kasvõi vana hea PISA test. Kui uurida näiteks selle testi järgi viie kõige edukama riigi – Singapuri, Lõuna-Korea, Jaapani, Eesti ja Šveitsi – koolipäeva algusaja kohta, siis ei paista ükski neist silma märgatavalt hilise päeva algusega. Keskeltläbi jääb kõikides neis see kuhugi 8 ja 8.30 vahele. Soomlased küll alustavad koolipäeva tavaliselt kell 9 või hiljemgi, ometi on nende tulemused aastate võrdluses tugevasti kannatanud ning kaotsi on läinud ka endine positsioon PISA-musterriigina. Kes kinnitab, et kooli alguse kellaaja küsimus üldse nii oluline on?

Ja viimaks – mis on sellise muudatuse hind? Kas see on seda väärt, kui maakooli teenindava ühistranspordi võrk tuleb nullist ümber teha ja pered oma elukorralduse ümber peavad muutma? Mis siis, kui uus kord kujuneb märksa kulukamaks kui olemasolev? Püüdes sellele kõigele avara pilguga vaadata, siis pigem tundub, et tegemist on võrdlemisi kosmeetilise vangerdusega, mille peamine võlu on endale südamerahu andmises: oleme laste hariduse heaks midagi teinud. Pealegi veel teaduspõhisuse sildi all.

Mured ei kao

Kardan, et sõltumata päeva hilisemast algusest on aastate pärast alles ülikoolide mured gümnasistide ebapiisava ettevalmistuse, koolide mured õpilaste motivatsiooni, tekstiloome ja probleemilahendusoskuste languse ning kõigi mured liikumisvaeguse ja vaimse tervise pärast. Nähakse küll ränka vaeva, et peenhäälestada tillukesi detaile masinavärgis, mille optimumsätted peaksid andma häid õpitulemusi, mis omakorda on võrduma pandud hea haridusega.

Ent mitte kusagilt sellele kinnitust ei tule, kuivõrd kõige kaalukamad hoovad rahvahariduse edendamisel on kinni mitte tähtsusetutes detailides, vaid kultuuris, ajavaimus ja milleski hoopis suuremas – selles, milliste eripäradega maailma uued põlvkonnad sisenevad. On pelk enesepettus arvata, et detailide kallal nokitsedes päästame ära maailma ja saame tagatipuks veel võrdsuse. Neid kahte teed ei ole võimalik korraga käia.