• Haridus- ja Teaduministeeriumi eestikeelsele õppele ülemineku osakonna uus juht Helna Karu peab oluliseks tulemusi ja kommunikatsiooni. Intervjuus – mis on üldse alles teine, mille ta meediale on andnud – selgitab õpetajana töötanud Karu, mis ajendas teda Eesti läbi aegade suurimat haridusreformi vedama ning milliste uute ja vanade ülesannetega tuleb silmitsi seista. 

Miks te nii vastutusrohke ameti kasuks otsustasite?

Ma olen õppinud eesti keele õpetajaks ning õpetajana koolis ka töötanud. Minu ümber on terve elu olnud mitmekeelne ja -kultuuriline sõpruskond ja perekond. Tean, kui oluline on keeleoskus. Tundsin, et tahan sellesse reformi panustada. Eesti keel on ilus keel ja miks mitte olla osa sellest väga suurest reformist. 

Kuidas end ette valmistasite ja olukorraga kurssi viisite?

Varasem töö haridusministeeriumis ja enne seda Harnos andis sellel ametikohal töötamiseks vajaliku tausta. Tõsi on aga, et viimase kahe aasta jooksul on seadust palju kordi muudetud, on tekkinud palju protseduure ja juhendeid ning nende läbitöötamine võtab palju aega. Kui end konkursiks ette valmistasin, lugesin ülemineku tegevuskava ikkagi sõna-sõnalt läbi, sh seletuskirja. Märkasin seal üht-teist sellist, mida varasema töö jooksul märganud ei olnud. Nii et ettevalmistus algas hetkel, mil konkurss välja kuulutati. 

“Uue keele kasutamine võib kaasa tuua vaikimisperioodi.

Milline oli teie kandideerimise platvorm ja mida lubasite tegema hakata?

Kandideerimise jooksul ei esitatud mulle otseselt küsimust, mida ma teistmoodi teeksin. Küll aga uuriti põhjalikult, milline minu motivatsioon ikkagi on: miks ma olen konkursile tulnud ja mis mind selle juures huvitab. Küsiti ka, kui tulemuspõhine on minu tööstiil. Kuna reform on pikaajaline ning sisaldab väga palju igasuguseid tegevusi, on tulemuste saavutamine väga tähtis. 

Millised tulemused on juba saavutatud ja milliste poole tuleb alles püüdlema hakata?

Kõige olulisem tulemus, mis esimese aasta jooksul saavutati, oli see, et 1. ja 4. klassi õpilased õppisid eesti keeles. Saavutusteks võib lugeda ka seda, et seadusandlus võimaldas reformil üldse alata. See nõudis väga palju tööaega ja energiat nii ministeeriumi töötajatelt kui ka inimestelt väljastpoolt. Tulemuseks peab lugema ka tõsiasja, et eelmise õppeaasta lõppedes tõdesid väga paljud: ei olnudki nii hirmus! Õpetajad said hakkama, õpilased andsid endast parima ja lapsevanemadki hakkasid harjuma teadmisega, et reform on käivitunud. Probleeme ja murekohti muidugi jagus, aga nii pika teekonna puhul on see normaalne. Saamaks teada, kust king kõige rohkem pigistab ja kuhu edasi minna saab, tuleb kõigepealt esimesed sammud ära teha. 

“Me peame õpiväljundeid vaatama kooliastmepõhiselt.

Esimene aasta näitas selgelt, et peame nägema vaeva õpilaste õpimotivatsiooni hoidmisega, sest võõras keeles on tõesti väga keeruline õppida. Ka lastel, kes olid näiteks lasteaias eesti keelega kokku puutunud, oli raske ainealase õppekeelega hakkama saada. Nägime ka, et õpetajate metoodilisi oskusi peab toetama. Me ei ole veel jõudnud kohta, kus kriitiline hulk õpetajaid valdaks väga hästi või üldse klassiruumis lõimitud aine- või keeleõppe metoodikat, mis sellise reformi puhul on üks olulisimaid metoodilisi oskusi. See võimaldab õpetajal õpet diferentseerida, mängustada ja eesmärgistada ning läheneda õppijatele, kasutades mitmesuguseid meetodeid. Sellepärast ongi alanud õppeaastal tähtsal kohal just õpetajate metoodiline toetamine. Näiteks Eesti Keele Instituut rakendab ellu Euroopa Sotsiaalfondi ja ministeeriumi kaasrahastustatud projekti „Keelesamm“. Selle kaudu on töötatud õpetajatele välja palju mitmesuguseid metoodilisi koolitusi, kus saame alustada baasteadmistest ning liikuda seejärel sügavuti edasi. Kui nüüd õpetaja läheb klassiruumi õpitut praktiseerima, tema uusi oskusi ka toetatakse. 

Eelmise õppeaasta jooksul kuulsime seoses neljandate klasside eestikeelsele õppele üleminekuga väga palju nutmist ja ahastamist. Kuidas seda ennetada?

Neljanda klassi puhul ilmnes tõesti, et näiteks loodusõpetuses ja matemaatikas on ainekeel väga keeruline, mistõttu alustasime juba eelmisel aastal üleminekukoolidele mõeldud seminarisarjaga. Neljandate klasside loodusõpetuse ja matemaatikaõpetajad kogunesid kokku ja lõid endale ise õppematerjale, töölehti ja tunnikavasid. Sellega ka jätkame ning võtame juurde viienda klassi. 

“Kui midagi läheb viltu, tuleb ka sellest otse rääkida.

1. september oli kahtlemata rõõmupäev, mil kõik olid puhanud ja taaskohtumise üle rõõmsad. Kui aga tunnid pihta hakkavad, hakkavad kõik õppetööga seotud raskused – nii õpilaste kui õpetajate seisukohast – uuesti välja paistma. Üldjuhul on koolid päris hästi teadvustanud, kust vajadusel abi saab. Meil on olemas piirkondlikud metoodilised nõustamiskeskused, strateegilised nõustajad, kes kooli juhtkonda aitavad, ning keelevaldkonna nõustajad, kes aitavad õpetajat. Õppeasutused teavad, kuidas seda abi saada. Pean kiitma ka Tallinna linna, kes oma metoodikakeskuse kaudu Tallinna õpetajaid aktiivselt toetab.

Kas on veel peresid, kes ei taha senimaani eesti keelele üleminekust midagi kuulda ega toeta oma last selles?

Oleme kutsunud koole üles lapsevanematega paremini dialoogi pidama ja selgitama, et ei tasu üle muretseda, kui neljandas klassis jäid mõned õpiväljundid saavutamata. Me peame õpiväljundeid vaatama kooliastmepõhiselt, mis tähendab, et nende omandamiseks on aega kolm aastat. On loomulik, et tekivad raskused, kui laps hakkab teises keeles õppima, sest esmajärjekorras peabki ta alguses selle keele omandama. Uue keele kasutamine võib kaasa tuua ka vaikimisperioodi, mille jooksul laps formuleerib seda uut keelt enda jaoks. Võib minna aega, enne kui ta hakkab seda n-ö välja andma. Selline periood on täiesti normaalne. 

Kahtlemata on arvamusi palju, aga meie riigi siht on ikkagi väga selge. See on motiveeritud teadmisest, et hästi eesti keelt oskaval õpilasel on põhikooli lõpus oluliselt rohkem valikuvariante kui neil, kes seda ei oska. Kes oskab keskkooli või kutseõppeasutuse lõpuks hästi eesti keelt, konkureerib teiste kandidaatidega tööjõuturul palju edukamalt. Alati on neid, kes lähevad uuendustega kiiresti kaasa; neid, kes tulevad kaasa natuke hiljem, ning neid, kes saavad alles mingi aja pärast aru, et mõte oli väga hea. Ma arvan, et me ei pea selle pärast nii palju muretsema, aga selgitustöö ja diskussioon peavad jätkuma. 

Mida öelda neile, kelle sõnul ei tee riik endiselt piisavalt ja on vastutuse lükanud koolide ja koolipidajate õlule?

Kui keegi vajab tõestust, et ka riik teeb piisavalt, mingu „Keelesammu“ koduleheküljele ja uurigu sealt, kui palju abi selle kaudu programmi koolidele pakutakse. Tahaksin suunata õppeasutusi ja kahtlejaid ka ülikoolide kodulehtedele, kust saab koolituste, koostööseminaride ja tugiprogrammide kohta samuti täpset infot. Lisaks ainealastele ja pedagoogilistele teadmistele pakutakse õpetajatele ka enesehoiuteadmisi, et üleminekus toime tulla ja ellu jääda. Et õpetaja töökoormus on ülemineku tõttu veidi suurenenud, on jällegi täiesti normaalne ja sellega õpetatakse ka toime tulema. 

Kui keerulist õppeaastat te enda jaoks ootate?

Usun, et aasta tuleb üksjagu keeruline, nägin ju pealt ka oma eelkäija aastat. On head päevad ja halvad päevad, aga oluline on, et kolleegidega koostöös oleksid meie sõnumid selged ja täpsed. Kui midagi läheb viltu, tuleb ka sellest otse rääkida ning leida lahendused, mis aitavad õigele teele tagasi pöörduda.