• Eesti haridust peetakse rahvusvahelistes võrdlustes tugevaks ja võrdseks, kuid lähem vaatlus näitab, et lõhed on siiski olemas. Hariduslik ebavõrdsus on hiilinud süsteemi varjatult juba aastaid: elukohajärgsus ei taga alati kodulähedast kooli, koolide vahel on suured erinevused ning lastevanemate valikud ja piirkondlikud eripärad taastoodavad kihistumist, nendib Tallinna Ülikooli avaliku poliitika professor Triin Lauri ERR-i teadusportaalile Novaator antud intervjuus.

Lauri hinnangul ei seisne küsimus niivõrd selles, kas lapsevanematele anda valikuvabadust. Hoopis olulisem on, kuidas korraldada koolikohtade jagamist läbipaistvalt ja õiglaselt, et vältida haavatavate rühmade koondumist teatud koolidesse. Hiljaaegu pälvis Lauri Euroopa Teadusnõukogu alustava teadlase grandi, mille toel asub uurima, kuidas lapsevanemate koolivaliku kogemused kujundavad sedasama õiglustunnet ja vanemate poliitikaeelistusi.

Poliitikutele meeldib rääkida, et Eesti haridussüsteem on võrdne ja tugev. Küsin hästi konkreetselt, kas Eestis on kõigil lastel võrdsed võimalused head haridust omandada?

Lühike vastus on, et minu arvates ei ole. Euroopa võrdluses näeb Eesti tegelikult üsna hea välja: meil on head tulemused ja ka päris hea seis madala haridusliku ebavõrdsuse seisukohalt. See tähendab, et üldiselt ei ole erineva taustaga õpilaste õppetulemuste vahed väga suured. Kui vaadata aga sügavamalt, kuidas seda mõõdetakse ja kas koolidevahelised erinevused on ikkagi nii väikesed, nagu väidetakse, tuleb välja, et hariduslik ebavõrdsus on peidetult hiilinud meie ühtluskooli juba päris pikka aega.

Sellest minu uus uurimisprojekt suuresti tõukuski. Kuigi meil on ukse peal silt ühtluskool, siis väga paljude perede jaoks on kogemus midagi muud ning see on üsna frustreeriv. Kui oleme seadnud eesmärgiks ühtluskooli, kus lapsed käivad esimesest klassist alates kodulähedases koolis, siis esimene küsimus on, kas see on nii. Kui tuleb välja, et päris nii ei ole, on järgmine küsimus, miks see nii ei ole ja kuhu see üllas idee kaob. Kolmas küsimus on, mida siis teha – kas see on üldse probleem ja kui on, siis mis tüüpi probleem see on ja kuidas seda lahendada.

Kirjutasin juba oma doktoritöös kümme aastat tagasi, et väga jäik elukohajärgne koolisüsteem ei ole alati asjakohane. Vale oleks arvata, et see ei ole kihistav. See on kihistav lihtsalt teistel alustel ja isegi suuremal määral kui lapsevanemate valikut soosiv süsteem. Ambitsioonikad pered hakkavad väga varakult mõtlema, kus on head koolid. Kelle jaoks on see kättesaadav, kaaluvad sinna piirkonda kinnisvara soetamist.

Me – ja ma pean silmas kõiki sotsiaalteadlasi, kes hariduse ebavõrdsust uurivad – ei jutlusta elukohajärgse kooli ainuõigsusest ega ka lapsevanemate valikuvabaduse problemaatilisusest. Pigem püüame aru saada, mis on empiiriline fakt, milline on olukord täna ja millist hariduskorraldust ühiskond tegelikult vajab.

Peame arvestama, et elukohajärgne kool mitte ainult ei kihista, eriti kui linnaruum on niigi segregeerunud, vaid see võib olla ka ebaadekvaatne näiteks logistilistel ja pragmaatilistel põhjustel. Seega pole niivõrd küsimus, kas lapsevanematele valikut võimaldada, vaid pigem kuidas valikupoliitikat disainida ja ellu viia.

Nagu ütlesite, siis meil on Eestis hariduses lõhed sees ja seda näitavad ka mitmed uuringud. Kuidas või mis põhjusel need lõhed tekkisid?

Üks koht, kus ebavõrdsus sisse tuleb, on see, kuidas koolikohti jagatakse. Koolikohtade jagamise poliitika ja praktika on meil piirkonniti erinev ning see on pikalt olnud kohaliku tasandi otsustada. See ei ole iseenesest halb, sest kohalik omavalitsus ongi koolihariduse korraldamise A ja O.

Halb on aga see, kui igal piirkonnakoolil on õigus ise otsustada, kuidas ta oma koolikohad jagab – keda ta võtab ja keda ei võta. See on vastuolus kaasaegse hea koolivaliku praktikaga, mis ei soosi põhihariduse tasandil koolide õigust lapsi valida.

Üldiselt leitakse, et kõik piirkonna koolid, ideaalis ka erakoolid, võiksid oma kohti jagada ühtses ja tsentraalses süsteemis. See ei tähenda, et mõni kool ei võiks eelistada näiteks tantsukallakuga lapsi ja teine robootikahuvilisi. Erisused võivad jääda, aga süsteem ise võiks olla läbipaistev ja tsentraalne. Muu hulgas võiks olla sinna sisse kodeeritud kohustus mingi kvoodi alusel vastu võtta ka piirkonna lapsi, näiteks nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga, teise keeleruumiga või haridusliku erivajadusega lapsi. Selle eesmärk on vältida olukorda, kus haavatavamad grupid koonduvad kõik ühte kooli.

Kui see juhtub, on hariduslikust ebavõrdsusest rääkimine pealiskaudne ja sisutühi, sest selline koondumine taastoodab kihistumist. Haridusökonomistid on aastakümneid tagasi selgeks teinud, et õpilane ei õpi ainult õpetajalt, vaid ka kaaslastelt.

Õpitulemuste kujunemise juures on oluline roll kolmel komponendil: perekondlik taust, õpetaja ja kaaslased. Kui juhtub, et kõik need kolm komponenti on ühes klassiruumis kõige nõrgemad, on neil õpilastel väga keeruline järele joosta teistele, kus on kõik võidukomponendid koos. See hakkabki hariduslikku ebavõrdsust taastootma. Mida kaugemale see areneb, seda kallim on riigil seda leevendada.

Inimkapitali teooria ütleb, et mida varem haridusliku ebavõrdsusega tegelema hakata, seda lihtsam on ühildada efektiivsuse ja õigluse eesmärke. Näiteks kui lasteaiarühma satub kaks nõrgema taustaga last, ei tule see suure tõenäosusega teiste õpilaste arengu arvelt. Kui hakata aga hariduse ülemistel astmetel, näiteks kõrgkoolis, väga jõuliselt tegelema nõrgemate järeleaitamisega, nõuab nende järeleaitamine juba lisaressurssi ja läheb väga palju kallimaks.

Loe edasi ERR-i teadusportaalist Novaator.