• Tihti kerkib kiusamisest rääkides silme ette pilt kooliõpilastest, kuid üha olulisem on teadvustada, et teema puudutab valusalt ka koolis töötavaid täiskasvanuid. Tartu Ülikooli värske uuring näitab, et ligi kolmveerand Eesti õpetajatest ja sotsiaalpedagoogidest on kogenud kiusamist – kas lapsepõlves, tööelus või mõlemas. 

Kiusamine ei ole pelgalt kauge mälestus, vaid mõjutab otseselt, kuidas nad end praegu oma elus ja töös tunnevad.

Meie uuringus osales 626 inimest: 446 õpetajat ja 180 sotsiaalpedagoogi. Kiusamiskogemust vaadeldi nii rollist (kiusaja ja/või ohver) kui ka ajaloost (kooliaeg ja tööelu) lähtuvalt. Selgus, et vaid umbes veerand vastanutest polnud kunagi kiusamisega kokku puutunud. Kõige sagedamini toodi välja kogemus, kus oldi ohver nii kooli ajal kui ka hiljem tööl.

• 17% õpetajatest ja 19% sotsiaalpedagoogidest on olnud kiusamise ohver nii koolipõlves kui tööelus.

• Ligi 12% tunnistas, et oli kooliajal pigem kiusaja, kuid täiskasvanuna sattus ise töökiusamise ohvriks.

Õpetajate ja sotsiaalpedagoogide kogemustes suuri erinevusi ei ilmnenud – mõlemad rühmad puutuvad kiusamisega kokku sageli. Mõeldes kiusamisele koolis, peame seega arvestama, et see puudutab ka täiskasvanuid, kes iga päev kooli tööle tulevad. Koolitöötajad võivad olla nii teiste täiskasvanute, õpilaste kui ka lapsevanemate kiusamise ohvrid. 

Kuidas mõjutab kiusamine heaolu?

Uuringus hinnati ka osalejate subjektiivset heaolu: elu ja tööga rahulolu. Subjektiivne heaolu hõlmab nii häid kui ka halbu hinnanguid oma elule, kusjuures rahulolu tööga käsitletakse vastandina läbipõlemisele.

Tulemused näitasid, et kõige madalamalt hindasid oma heaolu need, kes olid olnud ohvrid nii kooliajal kui ka tööl. See viitab kiusamise püsivusele ajas. Töökiusamine toob sageli kaasa läbipõlemise, kurnatuse ja väsimuse. Mitmekordne ohvrikogemus kajastus ka madalates hinnangutes nii elu kui tööga rahulolule, mis mõjutab otseselt nii isiklikku kui ka professionaalset elu.

Üllatavalt ilmnes ka vastupidiseid tulemusi. Kuigi võiks arvata, et kõige rohkem on rahul igasuguse kiusamiskogemuseta inimesed, ei ole see alati nii. Sotsiaalpedagoogide puhul pidaski see tõepoolest paika, kuid õpetajate seas hindasid eluga rahulolu kõrgeks hoopis need, kes olid koolis kiusajad ja hiljem tööl ohvrid. Samuti olid õpetajaist tööga rohkem rahul need, kes olid kooliajal ohvri rollis. Need leiud viitavad, et kiusamiskogemuse mõju on keerukas ja mitmetahuline ning vajab edasist uurimist.

Miks see on oluline koolielu jaoks?

Õpetajatelt ja sotsiaalpedagoogidelt oodatakse, et nad märkaksid õpilaste seas kiusamist ja sekkuksid sellesse. Kuid mida teha siis, kui neil endal on minevikust või praegusest töökeskkonnast kaasa võtta valusad kogemused? Tuleb arvestada, et isiklikud kogemused kujundavad otseselt suhtumist kiusamisse ja valmisolekut sekkuda. Kui koolitöötaja on pidanud korduvalt kiusamise ohvrina toime tulema, võib see vähendada tema enesetõhusust ja töömotivatsiooni. Samal ajal mõjutab see ka klassi- ja kooliõhkkonda tervikuna, sest õpetaja või sotsiaalpedagoogi heaolu ja turvatunne peegelduvad õpilastele.

Kuidas edasi?

Kiusamise ennetamisel ja sekkumisel ei saa me piirduda ainult õpilastega, jättes õpetajate ja tugispetsialistide kogemused tagaplaanile. Uuringu järgi on ligi 74% Eesti õpetajatest ja sotsiaalpedagoogidest kogenud kiusamist ning nende läbielamised väärivad tähelepanu. Kõige raskemas olukorras on need, kes on olnud ohvrid nii koolipõlves kui tööl – just nemad on oma elu ja tööga kõige vähem rahul. See on selge sõnum koolide juhtkondadele ja poliitikakujundajatele: kiusamise ennetamisel tuleb arvestada kogu koolipere, sealhulgas õpetajate ja tugispetsialistide kogemustega. Nii saame panustada mitte ainult kooli personali heaolu tõstmisse, vaid liikuda teadlikuma ja sotsiaalselt tundlikuma kiusuennetuse ja sekkumise poole, mis peab hõlmama kogu kooliperet.

Tutvu: Aia-Utsal, Minni ja Kõiv, Kristi (2025). Õpetajate ja sotsiaalpedagoogide kiusamiskäitumise kogemus ja subjektiivne heaolu. Eesti Haridusteaduste Ajakiri.