• Tehisintellekti kohta ei peaks kasutama isikulist asesõna „tema“ või „ta“. Tehisintellekt on „see“, ta ei mõtle nagu inimene, tal pole teadvust.
• Tehisintellekt võib olla suurepärane tööriist ülesannete lahendamisel, kuid me peame teadma, mida see suudab ning mida ei suuda.

Veidi enam kui aasta tagasi, kui Noam Chomsky (USA keeleteadlane ja filosoof – toim) tervis oli parem, ütles ta tehisintellekti kohta, et see suudab tänu hiiglaslikule keelekorpusele ning arvutusvõimsusele jätta mulje, justkui oskaks see keelt, ennustades tegelikult eelmise sõna põhjal, milline võiks olla järgmine.

Chomsky ei pea AI (eesti k TI) peamiseks ohuks mitte tõsiasja, et inimesed võivad selle tõttu kaotada töö, vaid seda, et inimesed kipuvad selle genereeritud tekste tõsiselt võtma. Esitades juturobotile küsimusi, võib jääda mulje, et sa suhtled kellegagi ning et see, mida vastatakse, on tõde. Chomsky sõnul võib see tuua kaasa suure hulga desinformatsiooni.

TI ebapädevad vastused

Ma pole ise eriline TI fänn, kuid ühel päeval otsustasin ühe neist programmidest proovile panna ning küsida mõned üsna lihtsad küsimused. Sellised, mille vastust 3.–4. klassi õpilane ei pruugi teada, kuid millele ta guugeldades kerge vaevaga vastused leiab.

Avasin äpi ning ekraanile ilmus tekst: „Millega saan aidata? Küsige mida tahes.“

“Ma ei taha oma näidetega öelda, et tehisintellekt on halb, sest inimesedki annavad mõnikord väga lihtsatele küsimustele väga rumalaid vastuseid.

Kuna loen töö juures iga päev keeleseadust, otsustasin kontrollida tehisaru teadmisi keelepoliitikast. Esitasin küsimuse „Mida reguleerib keeleseaduse § 117?“.

Hetke pärast oli vastus olemas. Justkui teades, kellena ma töötan, teatas see: „Keeleseaduse § 117 reguleerib Eestis keeleseaduse järgimise ja täitmise üle järelevalvet. Selle paragrahvi kohaselt on määratud, et riigi keele valdkonnas teostatakse järelevalvet vastavalt seadusele ning järelevalve teostamiseks võivad ametkonnad ja asutused teha kontrollimistöid, mille eesmärk on tagada keeleõiguste täitmine ja keelekasutuse nõuete järgimine avalikus sektoris.“

Võhikule võib see jutt tunduda üsnagi mõistlik, ainus probleem on selles, et Riigikogus heakskiidu saanud keeleseaduses on vaid 46 paragrahvi.

Kuna olen hariduselt kirjandusõpetaja, soovisin järgmisena teada, millal abiellus Anna Haava Oskar Lutsuga. Masinal ei läinud sekunditki aega, kui eesti kirjanduse vähetuntud fakt oli mu telefoniekraanil: „Anna Haava ja Oskar Luts abiellusid 1921. aastal.“

Huvitav siiski, et ükski eesti kirjanduse käsitlus seda ei maini. Vahest on põhjus selles, et Anna Haava ja Oskar Luts pole omavahel abielus olnudki ning Anna Haava ei abiellunud kunagi.

Edasi läksin tänapäeva kirjanduse juurde. Et olen ise kirjutanud mõned lasteraamatud, küsisin, kes kirjutas „Tere, Volli!“ See on mu esimene lasteraamat, mis ilmus aastal 2007.

Esimesel korral vastas masin: „Laulu „Tere, Volli!“ autor on Jüri Pootsmann. Laul sai populaarseks 2010. aastatel ja on tema üks tuntumaid teoseid.“

Et asi oleks selge, täpsustasin küsimust: „Kes kirjutas RAAMATU „Tere, Volli!“?“ Programm vastas: „Raamatu „Tere, Volli“ kirjutas Ene Lill. See on laste raamat, mis räägib Volli nimelisest poisist ja tema igapäevaelu seiklustest.“

Lause raamatu kohta peab põhijoontes paika, kuid kes on lastekirjanik Ene Lill, seda ma kahjuks ei tea. Ene Lille nime kandvaid isikuid võib Eestis olla isegi mitu, kuid lastekirjanduse keskuse andmetel sellist lastekirjanikku olemas ei ole.

Esitasin sama küsimuse uuesti, seekord pakkus masin vastuseks: „Raamatu „Tere, Volli!“ autor on Ene Sepp. See raamat ilmus 1992. aastal ja on mõeldud lastele, tutvustades neile lõbusat ja toredat Volli tegelast.“

“Kas ja mismoodi TI hariduse omandamist mõjutama hakkab, tuleb enne selle laialdasemat kasutuselevõttu põhjalikult läbi mõelda.

Kui Ene Lille nimelist lastekirjanikku ei õnnestunud mul leida, siis lastekirjanik Ene Sepp on täiesti olemas. Kuid lisaks autorlusele on vastuses probleem ka raamatu ilmumisaastaga – nimelt on Ene Sepp lastekirjanduse keskuse andmetel sündinud 1991. aastal. Avaldada lasteraamat juba esimesel eluaastal – see oleks tõeline sensatsioon. Sellise vägiteoga saaks tänapäeval hakkama vaid tulevane Põhja-Korea diktaator, kelle sünnihetkel ka kuu, päike ning taevatähed ümber rivistuvad.

Mulle on õpetatud, et kordamine on tarkuse ema, seetõttu esitasin sama küsimuse veel kord. Tehisaru viimane vastus oli tõeliselt silmapiiri avardav: „„Tere, Volli“ on eesti lastekirjaniku Ellen Niidu 1962. aastal ilmunud lasteraamat. Selles räägitakse Vollist, kes on väike poiss, kellele meeldib uusi sõpru otsida ja kellega juhtuvad igasugused lõbusad ja õpetlikud seiklused.“

Ene Mihkelsoni „Kaka ja kevad“

Tundsin end diskrimineerituna ning otsustasin uurida, kas tehisaru käitub samamoodi ka teiste lastekirjanikega. Minu rõõm oli piiritu, kui sain küsimusele „Kes kirjutas raamatu „Kaka ja kevad“?“ vastuse: „Raamatu „Kaka ja kevad“ autor on Ene Mihkelson. Teos ilmus 1979. aastal ja on omamoodi omapärane ja provokatiivne lugu, mis käsitleb elu, suhet loodusesse ja inimhinge keerukust.“

Et mul on töös lasteraamat, kus tegelaseks on keelekugistaja või keelekägistaja, küsisin tehisintellektilt, kes on keelekägistaja. Vastus oli järgmine: „„Keelekägistaja“ on Andrus Kivirähki kirjutatud Vikerraadio keelesaade, mida ta tegi koos Urmas Vadi ja Mart Juurega. See oli humoorikas ja sageli täiesti absurdi kalduv „keele saade“, kus tegelikult ei õpetatud reegleid, vaid pigem mängiti eesti keelega, keerutati sõnu ja aeti nalja. Niisiis – keelekägistaja pole mingi amet ega tiitel, vaid pigem roll või tegelane selles saates. Seda võiks võtta kui Kivirähki ja sõprade väljamõeldud keelehuumorit.“

Lõpuks pakkus TI, et võib tuua mulle näiteid, kuidas nad saatest keelt „kägistasid“. Minu palve peale tuli neli põhjalikult lahti kirjutatud näidet, millest jäi mulje, et saade „Keelekägistaja“ on Vikerraadio eetris tõepoolest olnud.

Olen oma ameti tõttu kuulanud nii Mari Tarandi kui ka Piret Kriivani keelesaateid, kuid „Keelekägistaja“ oli mul mingil põhjusel tähelepanuta jäänud. Pöördusin igaks juhuks ühe väidetava saatejuhi Mart Juure poole ning küsisin, kas selline saade on tõepoolest eetris olnud. Juur vastas, et temal pole sellest saatest aimu, lisades et Ene Mihkelsoni „Kaka ja kevadet“ tahaks ta küll lugeda. Loeksin seda isegi. Kui varalahkunud füüsikageeniuse Hugh Everett III ning Stanfordi füüsikateoreetiku Leonard Susskindi teooriad peavad paika, siis mine tea – vahest on Ene Mihkelson „Kaka ja kevade“ mõnes paralleeluniversumis tõesti valmis kirjutanud.

TI vajab tarka kasutajat

Ma ei taha oma näidetega mingil juhul öelda, et tehisintellekt on halb, sest inimesedki annavad mõnikord väga lihtsatele küsimustele väga rumalaid vastuseid.

Tehisintellekt võib olla suurepärane tööriist paljude ülesannete lahendamisel ning kindlasti on sellest kasu ka koolitöös. Me ise aga peame seejuures olema piisavalt targad ning teadma, mida see suudab ning mida see ei suuda.

Kas ja mismoodi TI hariduse omandamist mõjutama hakkab, tuleb aga enne selle laialdasemat kasutuselevõttu põhjalikult läbi mõelda. Ning kui sellel on teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamisele oluline mõju (olgu see mõju siis õppeprotsessile, õpetaja rollile ja tema ülesannetele, senise õppevara staatusele või õpitulemuste hindamisele), peaks see kajastuma ka hariduse omandamist reguleerivates õigusaktides ning õppekavades.

Ja lõpetuseks – tehisintellekti kohta ei peaks mingil juhul kasutama isikulist asesõna TEMA või TA. Tehisintellekt on SEE, ei ole mingit põhjust seda isikustada või jätta muljet, et see mõtleb nagu inimene ja et sellel on teadvus.