- Eestis kasvab hariduslik kihistumine ja lõhed koolide õpitulemuste vahel üha süvenevad. Kas kurja juur on Tallinna ja Tartu koolide esimese klassi vastuvõtukatsed, mille asendamine loosivõtmisega olukorra lahendab, või on probleemid sügavamal? Mida teha, et kõik koolid suudaksid head haridust pakkuda?
HTM-i kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg:
Koolikatsete kaotamine kõiki muresid ei lahenda, aga kuskilt peab peale hakkama
Viimastel nädalatel on olnud palju juttu sellest, et seoses haridusliku ebavõrdsuse kasvuga plaanib ministeerium kaotada katsed esimesse klassi.
Jah, need asjad on omavahel tihedasti seotud. Esimese klassi katsete mõttekusest on ka varem korduvalt juttu olnud. Psühholoogid on tõstatanud teema just selles vaates, mida see õpilase võimete kohta näitab ja kas on mõistlik lapsi enne kooli selekteerida.
Katsetest on saanud vanemate jaoks justkui mingi omapärane spordiala, kus võisteldakse selle pärast, millisesse kooli laps sisse saab. Asi on läinud koguni nii kaugele, et lapsele küsitakse koolipikendust, et tal oleks rohkem aega sobiva kooli katseteks harjutada. See teeb murelikuks.
Kui siia juurde panna veebruaris ilmuva inimarengu aruande tulemused, kuhu meil on olnud võimalik meediakajastuste abil sisse piiluda, või ka Triin Lauri ja teiste uurimistulemused, on näha, et oleme liikunud väga pikkade sammudega kihistava hariduse suunas. Varem rääkisime üksikutest märkidest ja suunast sinnapoole, nüüdseks on tendents jõuliselt süvenenud. Sellest ei saa mööda vaadata, vaid tuleb midagi ette võtta.
Ütlen kohe ära, et loomulikult on hariduslik kihistumine keeruline probleem, mida üksnes koolikatsete keelamisega ära ei lahenda. Kui see nii lihtne oleks, polekski ju mingit muret.
Mitu kooli Eestis praegu esimesse klassi katseid korraldab?
Neid koole on alla kümne, mõnes on üks, mõnes mitu katsetega klassi. Valdav osa neist koolidest asub Tallinnas, üks Tartus. Arvestades, et üldhariduskoole on Eestis laias laastus 500, ei ole seda palju, aga tendents ise on äärmiselt ohtlik. Oleme oma haridussüsteemi üles ehitanud ühtluskoolina, kus kõigil õpilastel peavad olema võrdsed võimalused. Inimlikult mõistan, et iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat haridust, ning kui ta on veendunud, et seda antakse ainult ühes kindlas koolis ja üheski teises mitte, eks ta siis võitlebki oma lapse sinna pääsemise eest. Riigi seisukohalt selliseid protsesse vaadates tundub aga, et midagi on väga valesti.
Mis on koolikatsetes halba?
Olgem ausad, selles vanuses laste mingi tunnuse alusel selekteerimine ei ole adekvaatne. Psühholoogide hinnangul ei ole katsete abil võimalik lapse oskustest, võimetest ja andest õiget pilti saada ega kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Pigem näitavad need kodus ja lasteaias omandatud oskusi ning seda, kui palju on last ette õpetatud või kursustele viidud. Lisaks pannakse laps tema arengule mittevastavasse võistlussituatsiooni. Siia on sisse kirjutatud ka sotsiaalse ebaõigluse teema. Saan täiesti aru õpetajatest, kes küsivad, miks mõned koolid võivad endale õpilasi valida, teised aga peavad õpetama kõiki, kes kooli tulevad.
On ju teada, miks ja kuidas selline olukord ühiskonnas tekkinud on. Oleme mingi pundi koole jätnud piirkonnakooli staatusest välja ja tekitanud neile eraldi staatuse, mistõttu nad on muutunud väga populaarseks ja soovijaid sinna on oluliselt rohkem, kui kohti pakkuda on. Koolil ei jäägi sellises olukorras muud üle kui hakata õpilasi katsetega valima. Arukas on see süsteem ümber korraldada. Gümnaasiumiastme puhul on seaduses tõepoolest kokku lepitud, et vastuvõtu alus on teadmispõhine konkurents,aga põhikoolis kihistumist ja edetabeleid tekitada on äärmiselt küsitav.Seda pole kaseadusest kuidagi võimalik välja lugeda.
Kuidas siis neisse koolidesse õpilasi valida? Kas loosi teel, nagu on välja pakutud?
Oleme alles arutelufaasis, aga praegu tundub loosi tõmbamine tõepoolest kõige mõistlikum variant. Elu on näidanud, et piirkonnakooli pääsemiseks on lihtne sissekirjutusega manipuleerida, mida pered üha rohkem ka teevad. Parem lahendus on, et kõik, kes soovivad mingi konkreetse kooli esimesse klassi kandideerida, osalevad loosimisel ja seal selgub, kellele loosiõnn naeratab. Arvan, et see võiks tagada ühtlasemad ja heterogeensemad klassid. Usun, et ka sel juhul jõutakse neis koolides sama heade õpitulemusteni kui seni.
Vanemad eelistavad tugevaid koole, kus on head õpetajad ja pannakse alus õpiharjumusele. Probleemi ju polekski, kui kõik koolid suudaksid sama pakkuda.
See on väga vaieldav, mille alusel kooli tugevust ja headust hinnata, siin läheb asi rappa. Paraku teevad vanemad tõesti sageli järeldusi riigieksamite keskmiste tulemuste ja pingeridade põhjal: kui keskmised eksamitulemused on head, järelikult on kool tugev. Minu arvates on see sama, kui hinnata haigla headust selle järgi, milline on patsientide keskmine kehatemperatuur. See ei ütle midagi. Minu jaoks on tugevad koolid ja õpetajad eeskätt need, kes suudavad ka väga vähese õpimotivatsiooniga õpilase tulemusi natukenegi tõsta. Oluline on just see algtase, millelt hakatakse edasi liikuma.
Õpetajate hinnangul on sarnase tasemega õpilaste õpetamine tulemuslikum.
Selline illusioon võib tekkida küll. On tõsi, et sellises klassis on tunni ettevalmistamine ja tunni andmine õpetaja jaoks oluliselt mugavam ja lihtsam. Kogu Nõukogude aja pedagoogika ju sellele toetuski, et õpetati õpetama ühetaolist, n-ö keskmist last. Nüüd põrkumegi selle vastu, et keskmist last ei ole olemas. Kõik lapsed on sõltuvalt mingist tunnusest erinevad ning variatiivsus on hästi suur. Teadus näib olevat laiemalt konsensusel, et õpilase jaoks on seda motiveerivam ja arendavam, mida eriilmelisem ja heterogeensem on kooslus tema ümber. Ainult nii tekib tal adekvaatne ettekujutus sellest, et ümberringi ongi hästi erineva õppimisviisi, tempo ja arusaamisvõimega inimesi. Ka eriti andekaid õpilasi ei ole uuringute järgi mõistlik koondada, sest inimese areng ei ole lineaarne ja andekus muutub aja jooksul. Me ei pääse ühelgi juhul õpilase individuaalsusega arvestamisest.
Hariduses on lahendamist vajavaid probleeme rohkem kui kunagi varem, kas esmajoones ei peaks hoopis nendega tegelema?
Ütlen veel kord, et koolikatsete kaotamine kõiki muresid ei lahenda, aga kuskilt peab peale hakkama. Kui üks probleem on kohe näha ja käeulatuses, tuleb see ära lahendada, mitte takerduda sellesse, et muresid on veel. Muidu võibki diskussioon vaibuda sellesse, et on olulisemaid asju, mida teha. Koolikatsed on samuti üks asi, mis hariduslikku ebavõrdsust süvendab, ning piltlikult öeldes tuleb ka õunapuu madalamatel okstel kasvavad õunad ära noppida. Meil ei ole õigustust jätta need sammud tegemata, muidu ei muutugi midagi. Probleeme ei pea vastandama ega võrdlema, mis on tähtsam, vaid tuleb teha kõike. Tegeleme iga päev sellega, kuidas koole järele aidata, mõtleme, mida on võimalik veel teha, et õpetajaid leida, jne. Üks ei ole tähtsam kui teine.
Tallinna kesklinna koolide juhid: Millise haridusprobleemi kümmekonnas koolis katsete keelamine ära lahendaks?
Ene Saar
“Hariduslikku kihistumist tuleb hakata leevendama nõrgemaid koole järele aidates.
Tallinna Reaalkooli direktori Ene Saare ja 4.–6. klasside õppejuhi Kati Kurimi arvates koolikatsete keelamine hariduslikku kihistumist ei vähenda, seda enam, et katseid korraldavaid koole on väga vähe. „Reaalkooli võivad kandideerida kõik kooliikka jõudnud lapsed, kes on Tallinnasse sisse kirjutatud, nii et ausam see protsess enam olla ei saa. Kooli sisseastumisel ega ka õpilase koolis õppimise ajal ei ole meil infot lastevanemate sotsiaalmajanduslikust olukorrast,“ selgitab Ene Saar.
Kati Kurim räägib, et kui lapsevanem näeb, et lapsele pakuvad huvi mõttemängud, nuputamisülesanded, looduses toimuv, tahabki ta tuua lapse kooli, kus selliste teemadega süvendatult tegeldakse. Tema sõnul peab vanemal olema õigus valida kool, mis lapse huvisid ja tugevaid külgi kõige rohkem toetab. Olgu selleks siis reaalained, keeled, muusika või ballett. Loosiga võivad sattuda kooli õpilased, kellel pole nende asjade vastu huvi. Ja kui taustal pole ka peret, kes last toetaks, tehakse lapsele pigem halba.
Direktor ja õppejuht peavad ülioluliseks, et pered lastega tegeleks. See, kas vanemad soovivad oma lapse arengusse panustada, on igaühe teadlik valik ega sõltu rahakoti suurusest.
Reaalkooli kooliküpsusuuringul lähtutakse alushariduse õppekavast, teisisõnu sellest, mida kooli tulev laps oskama peab. „Kuna oleme reaalkallakuga kool, on meie vastuvõtutingimustes arvestatud Tallinna Reaalkooli reaalainete õppesuunda, Siiski ei ole vastupidiselt linnalegendidele, mida meedia kahjuks võimendab, vaja katsetele tulekuks eelnevalt mitmes tasulises eelkoolis käia ega eraõpetajat palgata. Laps, kes on käinud lasteaias ja kellega kodus tegeldakse, on võimeline need katsed edukalt sooritama. Kooliküpsusuuringul pöörame tähelepanu lapse tajule, tähelepanule, mälule, mõtlemisoskusele, emotsioonidele, samuti motivatsioonile tööd teha,“ räägib Kati Kurim. Ka vanemate teadlikkus on tema hinnangul palju tõusnud. „Kui veel 15 aastat tagasi võis koridorides tajuda pinget, siis nüüd suhtuvad vanemad palju mängulisemalt. Ma ei ole meie koolis kordagi näinud katsetelt lahkumas nutvaid lapsi, pigem ollakse õhinas ja elevil. Tullakse koos peredega, pärast minnakse koos kohvikusse, sellest tehakse tore sündmus. Tahaksin teada, millel põhineb väide, et lapsed on ärevad ja stressis. Kas seda on uuritud?“
Teine levinud müüt on tema sõnul, et katsetega koolis on õpetaja töö lihtsam. „See pole nii. Mul on klassis koos nõudlik seltskond, kelle jaoks on vaja väga palju ette valmistada, läbi mõelda, materjale lisaks pakkuda. Igas klassis on andekaid lapsi, kes vajavad lisatähelepanu. Praktikantidelt oleme kuulnud, et meie kooli ei taheta praktikale tulla, sest siin on suured nõudmised ja keeruline õpetada.“
Reaalkooli direktor Ene Saar lisab, et palju räägitakse kaasavast haridusest ja sellest, et abivajajaid peab aitama. „Aga kui palju me andekaid lapsi märkame ja toetame? Kui klassis on koos hästi erinevate võimete ja vajadustega lapsed, võidavad keskmised. Mõistagi minnakse appi abivajajale, andekad peavad ise hakkama saama. Meie koolil on töös andekatega pikk kogemus. Tahakski küsida, kas Eesti ühiskond ja haridus on võitnud sellest, et seda tüüpi kool on olemas. Mina julgen öelda, et on.“
Koolikatsete keelamise plaani kohta küsib Ene Saar, millise haridusprobleemi see ära lahendab ja kas see on parajasti kõige tähtsam murekoht. „Küsimus on ju hoopis selles, miks me sellisesse olukorda oleme jõudnud, et lõhe koolide vahel nii suur on. Põhjus pole katsetega koolides, vaid probleemid on palju sügavamal. Hariduslikku kihistumist tuleb hakata leevendama nõrgemaid koole järele aidates ja neile rohkem tuge pakkudes. Võimalik, et teen kellelegi liiga, aga mulle tundub, et selle taga on soov tõsisemaid probleeme varjutada.“
Peter Pedak
“Loosimise mõtet ma ei poolda, sest elu pole õnnemäng.
Prantsuse lütseumi direktor Peter Pedak küsib samuti, kelle elu katsete kaotamisega paremaks läheb. Pigem tekitaks praeguse süsteemi muutmine tema hinnangul veel suuremat ebavõrdsust. „Praegu on Tallinna ja Tartu katsetega koolid mõeldud kõigile linna lastele, sõltumata elukohast, pere sissetulekust ja sotsiaalmajanduslikust taustast. Praegu võib ka üksikema laps Mustamäelt meie kooli kandideerida ja õppekoha saada ning koolis ongi eri linnaosadest ja erineva taustaga peredest lapsi, aga kui vastu võetaks elukoha järgi, siis mitte. See looks kihistumist hoopis juurde. Koolikoha loosimise mõtet ma ei poolda, sest elu pole õnnemäng. Inimesel võiks olla võimalus pingutuse ja tahtega enda elu mõjutada.“
id. Kui pakutakse välja parem alus õpilaste valikuks, olen valmis seda kaaluma. Seni ei ole seda leitud,“ räägib Peter Pedak.
„Üks Eesti hariduse suur probleem, mis hariduslikku ebavõrdsust tekitab, on kvalifitseeritud õpetajate vähesus. Ka teadusuuringud on välja toonud, et põhitähelepanu tuleks pöörata neile õpilastele, kellel pole häid õpetajaid. Ma ei tea, kui palju on seda uuritud, milline on madalate eksamitulemuste seos sellega, kas koolis on õpetajad olemas. Ida-Virumaal maksab riik õpetajatele suuremat töötasu ja usun, et kellelgi pole midagi selle vastu, et nõrgemaid koole rohkem toetada,“ arvab Peter Pedak.
Süvakoolide ja -klasside loomine oli tema sõnul omal ajal haridusuuendus, mis on aidanud muuta meie haridust mitmekesisemaks. „Tallinn on suur omavalitsus ja siin on võimalik luua eriilmelisi klasse ja koole, et igaüks leiaks just selle, mis on tema jaoks parim. Arvan, et kui hariduses midagi muuta, peaks see tegema võimalikult paljude jaoks midagi paremaks, mitte halvemaks. Plaanitava muudatuse kasu on väga segane ja mina seda otsustajana küll ei julgeks teha.“
Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi direktori Anu Nigeseni sõnul on unistus täieliku võrdsuse saavutamisest petlik. „Me ei saavuta seda kunagi, pigem jõuame sellega nivelleerimiseni, mida me ju ei soovi. Hariduslik ebavõrdsus on oma olemuselt väga lai, seda tuleks palju põhjalikumalt analüüsida ja mõelda, milles see väljendub ning milliseid piirkondi puudutab. See ei ole ainult kümne kooli küsimus. Otsustajad võiksid mõelda, kas nad tahaksid, et nende lapsed või lapselapsed satuksid kooli loosiga, kus nad ei tea, mis neid ees ootab ja kus õpetajad ei tea, kes on need lapsed ja pered.“
Neid koole, kus on tekkinud koolikogukonnad, on Anu Nigeseni sõnul päris palju. „Iga kooli jaoks on oluline, et me üksteist mõistaksime, et meil on põhimõtted, mis meid seovad, ja väärtused, mida me oluliseks peame. Meie ei korraldagi koolikatseid, vaid tutvumisuuringuid, et saada aru, milline on laps just siis, kui ta on kooli tulemas. Arutame koos vanematega, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama, kuidas õpet kohandada, milline programm lapsele paremini sobiks. Igal lapsel on oma nõrgad ja tugevad küljed, mõnikord sedavõrd nõrgad, et seda tuleb käsitada erivajadusena. Kohene abi loob eeldused edukaks toimetulekuks, mis võimaldab õppimisest rõõmu tunda. Lapse treenimine uuringu tulemusi väga palju ei mõjuta. Mõte on selles, et vanem saaks otsustada, kas see on kool, keda ta endale partneriks tahaks. Ka põhiseaduses on ju kirjas, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanemal. Me ei saa seda vastutust vanemalt ära võtta.
Tallinna haridusameti juht Kaarel Rundu:
Tahaks, et igas Tallinna koolis oleks vähemalt üks ülelinnalise vastuvõtuga klass
Tallinna haridusameti juhi Kaarel Rundu sõnul on Tallinnas sel õppeaastal 160 esimest klassi ja neist 21 võetakse õpilasi vastu katsetega. „See on ikka väga väike osa, mistõttu ma ei usu, et katsete kaotamine haridusliku ebavõrdsuse probleemi lahendaks. Hariduslik ebavõrdsus on seotud paljude muude asjadega, mis jäävad väljapoole haridusvaldkonda. Olgu see pere suurus ja sissetulek, tööturu võimalused, puudulik keeleoskus jne jne. Isegi linnaplaneerimisel – sellel, kuhu uusarendusi või parke luuakse ning kus mänguväljakuid korda tehakse, on oma mõju.“
Tema arvates saabki nõrgemaid koole parimal moel järele aidata, laiendades nende koolide õpilaskonda ja andes võimaluse neis koolides õppida ka teiste piirkondade lastele. „Selleks tuleb pakkuda midagi erilist, mida mujal ei õpetata ja mille pärast vanemad tahavad lapse sinna kooli panna. Seoses eestikeelsele õppele üleminekuga avasid sel aastal mitu üleminekukooli, kus eesti keelt õpitakse teise keelena, ülelinnalise vastuvõtuga klassi eesti keelt emakeelena õppivatele lastele. Tallinna Mahtra põhikoolis avati näiteks esimene Montessori klass, kuhu võetakse vastu perevestluse alusel, aga kui tahtjaid on rohkem kui kohti, tõmmatakse loosi. Kõik need variandid – elukohalähedus, perevestlus, tutvumise või kooliküpsuse uuring, akadeemiliste võimete test, loosimine – võivad lähtuvalt kooli eripärast olla vastuvõtu aluseks.
“Peame hakkama mõtlema nii, et me ei tee vastuvõtukatseid kellegi välistamiseks, vaid vastupidi, oma haridusvõrgu rikastamiseks ja mitmekesistamiseks.
Kaarel Rundu ütleb, et tema soov ongi, et Tallinnas oleks igas koolis vähemalt üks ülelinnalise vastuvõtuga klass, mis on nii eripärane, et sinna tahetakse üle linna õppima tulla. Olgu see inseneeria, jaapani keel ja kultuur, loodusteadused, mõni teistmoodi pedagoogika jne. Eestis on küll kodulähedase lasteaia ja kooli põhimõte, aga veel olulisem on tagada mitmekesisus, mida Tallinnas on võimalik ülelinnalise vastuvõtu võtmes teha. Sisseränne Tallinnasse kasvab, aastaks 2050 lisandub 60 000 – 90 000 inimest, siia tuleb üha rohkem peresid ka välismaalt. Tulevikule mõeldes ei saa suunata muu kodukeelega lapsi ühtedesse ja eesti kodukeelega lapsi teistesse koolidesse, vaid igale koolile peab tekkima mingi lisaväärtus, miks sinna tahetakse minna. Kooli võlu ongi just see omapära, mis õpilasi ligi tõmbab.
„Ma ei arva, et ülelinnaline vastuvõtt võrduks elitariseerumisega,“ kinnitab Kaarel Rundu. „Usun sellesse, et kui seda targalt teha, on võimalik ka hariduslikku kihistumist ohjata. Peame hakkama mõtlema nii, et me ei tee vastuvõtukatseid kellegi välistamiseks, vaid vastupidi, oma haridusvõrgu rikastamiseks ja mitmekesistamiseks. Seetõttu on ühiskondlik diskussioon sel teemal väga oluline.“
KÜSIMUS JA VASTUS
Mida arvate koolikatsete kaotamisest?
Margit Timakov, Tallinna Ühisgümnaasiumi õppejuht, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige
Koolikatsed on kindlasti teema, milles nii õpetajatel, lapsevanematel kui ka poliitikutel on oma kindel seisukoht, poolt või vastu. Ühed arvavad, et kahtlemata tuleb katseid teha, sest kuidas muidu saab laps esimeses klassis enda arengule vääriliselt õppida. Teised seevastu keelitavad mitte mingil juhul katseid tegema, sest lisaks sellele, et paneme lastele liiga suure surve, toetame ka hariduslikku kihistumist. Kuna tegu on väga emotsionaalse ja kirgi kütva teemaga, võibki juhtuda, et inimene, kes tegelikult pooldab ühtluskooli põhimõtet, avastab end hoopis katseid toetamast, sest ta enda lapsed või lapselapsed soovivad eliitkoolis õppida.
Nii ongi juhtunud, et meil on lapsi, kes 1. klassis vabalt loevad, ja neid, kes pole ühtegi raamatut käes hoidnud. Nii võibki juhtuda, et 1. klassi laps arvab, et kõik eakaaslased üle Eesti on tema ja ta klassikaaslastega teadmiste poolest samal tasemel, või vastupidi – ju seal naaberkoolides ei tea keegi mitte midagi.
Kahjuks on just selliste köetud emotsioonide tõttu vähem sisulist arutelu, mis vastaks järgmistele küsimustele.
• Millised reaalsed probleemid meie hariduselus ja ühiskonnas kaasnevad eliitkoolide 1. klassi katsetega jätkamise või nende lõpetamisega?
• Miks mõned koolid kardavad kõiki lapsi õpetada?
• Mis juhtuks, kui meil oleksidki ainult kogukonnakoolid?
• Kui kooliks ettevalmistus sõltub suuresti kodust, siis kas ei peaks õpilaste võimeid testima hoopis 3. või 6. klassi lõpus? Võib-olla üldse mitte katsetega, sest selleks on ju riiklikud tasemetööd.
• Mida me ühiskonnana ausalt ja sisuliselt soovime ja mis seda soovi toetab?
• Kuidas siis ikkagi parimal võimalikul moel andekamaid ja töökamaid toetada, et väga erineval tasemel õpilaste koos õppimist õigustada?
• Kas lisaks ande toetamisele peaksime tõsiselt kaaluma ka seda, kuidas toetada empaatiat, teistega arvestamist ning õppimisest rõõmu tundmist?
• Mida me saame teha, et üle kogu Eesti hariduse kvaliteeti tõsta ja ühtlustada?
Paraku oleme olukorras, kus sisulise debati puudumisel hakkamegi loosiratast veeretama, sest paremat lahendust ei osata või julgeta pakkuda.
Riin Seema, Tallinna Ülikooli pedagoogilise nõustamise dotsent
Arvan, et koolikatseid ei peaks ära keelama. Kui vanemad valivad lapse huvidele ja võimetele vastava kooli ning katsetel selgitatakse välja lapse koolivalmidus, on lapsele sobiva kasvukeskkonna loomisesse kaasatud mitu asjaosalist ja tulemus on üldjuhul väga hea.
Räägitakse, et koolikatsed võivad olla traumeerivad. Usun, et tegelikult on lapse jaoks kõige traumeerivam – ja seda pikaajaliselt, võib-olla kogu kooliaja jooksul –, kui ta õpib klassis, mis tema võimetele ei vasta. Eriti juhul, kui laps ei saa koolist ega kodust piisavalt tuge.
Koolidesse loteriiga saamisele olen ma vastu. Mitmed tuntud psühholoogid (J. Rotter, M. Seligman, A. Bandura) on rõhutanud, et väline kontroll ja fatalism on seotud madalama motivatsiooni, halvema vaimse tervise ja nõrgema akadeemilise sooritusega, samas kui sisemine kontroll ja uskumus enda mõjusse toetavad vaimset heaolu, õppimist ja saavutusi.
Selgitan seda koolikatsete keelustamise olukorda põhjalikumalt kontrollkeskme teooriaga (locus of control, Rotter, 1966). Selle teooria järgi erinevad inimesed selle poolest, kuivõrd keegi usub, kas tema elu ja tulemused sõltuvad ta enda pingutustest (sisemine kontrollkese) või pigem välisest juhusest, õnnest ja teistest inimestest (väline kontrollkese). Sisemise kontrollkeskmega inimesed pingutavad rohkem, sest usuvad, et nende teod määravad tulemuse. Välise kontrollkeskmega inimesed tunnevad sagedamini, et pingutusel pole erilist mõju.
Kui kooli pääsemine hakkab sõltuma loteriist, suunab see pered välise kontrollkeskme mustrisse, pannes nad uskuma, et ettevalmistus, harjutamine ja õppimine ei taga paremat võimalust, vaid edu sõltub juhusest. See omakorda võib vähendada vanemate motivatsiooni enne kooli lapse arengusse panustada, sest tekib tunne, et niikuinii ei saa midagi ise määrata, ning kahandada nii vanemate kui ka laste harjumust pingutada.
On hea, kui kõik vanemad pingutavad oma laste kasvatamisel ja nendega suhtlemisel pigem rohkem kui vähem. Mina ei näe ka laste kooliks ette õpetamises probleemi. Suurem probleem on see, kui lastega ei tegelda piisavalt ega valmistata neid kooliks ette.
On palju lapsi, kes naudivad õppetegevusi – lugemist, matemaatikat, muusikat, sportimist või kunstitegevust – kogu südamest juba enne kooli. Arvan, et mida rohkem luua selliseid koole või klasse, kus õpitakse mingit valdkonda süvendatult, seda parem. Lapsed ja pered ongi erinevad.
Lisa kommentaar