SAMAL TEEMAL
Tallinna Reaalkooli direktori Ene Saare ja 4.–6. klasside õppejuhi Kati Kurimi arvates koolikatsete keelamine hariduslikku kihistumist ei vähenda, seda enam, et katseid korraldavaid koole on väga vähe. „Reaalkooli võivad kandideerida kõik kooliikka jõudnud lapsed, kes on Tallinnasse sisse kirjutatud, nii et ausam see protsess enam olla ei saa. Kooli sisseastumisel ega ka õpilase koolis õppimise ajal ei ole meil infot lastevanemate sotsiaalmajanduslikust olukorrast,“ selgitab Ene Saar.
Kati Kurim räägib, et kui lapsevanem näeb, et lapsele pakuvad huvi mõttemängud, nuputamisülesanded, looduses toimuv, tahabki ta tuua lapse kooli, kus selliste teemadega süvendatult tegeldakse. Tema sõnul peab vanemal olema õigus valida kool, mis lapse huvisid ja tugevaid külgi kõige rohkem toetab. Olgu selleks siis reaalained, keeled, muusika või ballett. Loosiga võivad sattuda kooli õpilased, kellel pole nende asjade vastu huvi. Ja kui taustal pole ka peret, kes last toetaks, tehakse lapsele pigem halba.
Direktor ja õppejuht peavad ülioluliseks, et pered lastega tegeleks. See, kas vanemad soovivad oma lapse arengusse panustada, on igaühe teadlik valik ega sõltu rahakoti suurusest.
Reaalkooli kooliküpsusuuringul lähtutakse alushariduse õppekavast, teisisõnu sellest, mida kooli tulev laps oskama peab. „Kuna oleme reaalkallakuga kool, on meie vastuvõtutingimustes arvestatud Tallinna Reaalkooli reaalainete õppesuunda, Siiski ei ole vastupidiselt linnalegendidele, mida meedia kahjuks võimendab, vaja katsetele tulekuks eelnevalt mitmes tasulises eelkoolis käia ega eraõpetajat palgata. Laps, kes on käinud lasteaias ja kellega kodus tegeldakse, on võimeline need katsed edukalt sooritama. Kooliküpsusuuringul pöörame tähelepanu lapse tajule, tähelepanule, mälule, mõtlemisoskusele, emotsioonidele, samuti motivatsioonile tööd teha,“ räägib Kati Kurim. Ka vanemate teadlikkus on tema hinnangul palju tõusnud. „Kui veel 15 aastat tagasi võis koridorides tajuda pinget, siis nüüd suhtuvad vanemad palju mängulisemalt. Ma ei ole meie koolis kordagi näinud katsetelt lahkumas nutvaid lapsi, pigem ollakse õhinas ja elevil. Tullakse koos peredega, pärast minnakse koos kohvikusse, sellest tehakse tore sündmus. Tahaksin teada, millel põhineb väide, et lapsed on ärevad ja stressis. Kas seda on uuritud?“
Teine levinud müüt on tema sõnul, et katsetega koolis on õpetaja töö lihtsam. „See pole nii. Mul on klassis koos nõudlik seltskond, kelle jaoks on vaja väga palju ette valmistada, läbi mõelda, materjale lisaks pakkuda. Igas klassis on andekaid lapsi, kes vajavad lisatähelepanu. Praktikantidelt oleme kuulnud, et meie kooli ei taheta praktikale tulla, sest siin on suured nõudmised ja keeruline õpetada.“
“Hariduslikku kihistumist tuleb hakata leevendama nõrgemaid koole järele aidates.
Ene Saar
Reaalkooli direktor Ene Saar lisab, et palju räägitakse kaasavast haridusest ja sellest, et abivajajaid peab aitama. „Aga kui palju me andekaid lapsi märkame ja toetame? Kui klassis on koos hästi erinevate võimete ja vajadustega lapsed, võidavad keskmised. Mõistagi minnakse appi abivajajale, andekad peavad ise hakkama saama. Meie koolil on töös andekatega pikk kogemus. Tahakski küsida, kas Eesti ühiskond ja haridus on võitnud sellest, et seda tüüpi kool on olemas. Mina julgen öelda, et on.“
Koolikatsete keelamise plaani kohta küsib Ene Saar, millise haridusprobleemi see ära lahendab ja kas see on parajasti kõige tähtsam murekoht. „Küsimus on ju hoopis selles, miks me sellisesse olukorda oleme jõudnud, et lõhe koolide vahel nii suur on. Põhjus pole katsetega koolides, vaid probleemid on palju sügavamal. Hariduslikku kihistumist tuleb hakata leevendama nõrgemaid koole järele aidates ja neile rohkem tuge pakkudes. Võimalik, et teen kellelegi liiga, aga mulle tundub, et selle taga on soov tõsisemaid probleeme varjutada.“
Prantsuse lütseumi direktor Peter Pedak küsib samuti, kelle elu katsete kaotamisega paremaks läheb. Pigem tekitaks praeguse süsteemi muutmine tema hinnangul veel suuremat ebavõrdsust. „Praegu on Tallinna ja Tartu katsetega koolid mõeldud kõigile linna lastele, sõltumata elukohast, pere sissetulekust ja sotsiaalmajanduslikust taustast. Praegu võib ka üksikema laps Mustamäelt meie kooli kandideerida ja õppekoha saada ning koolis ongi eri linnaosadest ja erineva taustaga peredest lapsi, aga kui vastu võetaks elukoha järgi, siis mitte. See looks kihistumist hoopis juurde. Koolikoha loosimise mõtet ma ei poolda, sest elu pole õnnemäng. Inimesel võiks olla võimalus pingutuse ja tahtega enda elu mõjutada.“
Koolikatsetel on näha nii lapse õpitahe ja -valmidus kui ka pere valmisolek last toetada. „Need ei ole andekuse testid, vaid lihtsalt üks viis, kuidas teha valik, kui kooli on palju soovijaid. Kui pakutakse välja parem alus õpilaste valikuks, olen valmis seda kaaluma. Seni ei ole seda leitud,“ räägib Peter Pedak.
“Loosimise mõtet ma ei poolda, sest elu pole õnnemäng.
Peter Pedak
„Üks Eesti hariduse suur probleem, mis hariduslikku ebavõrdsust tekitab, on kvalifitseeritud õpetajate vähesus. Ka teadusuuringud on välja toonud, et põhitähelepanu tuleks pöörata neile õpilastele, kellel pole häid õpetajaid. Ma ei tea, kui palju on seda uuritud, milline on madalate eksamitulemuste seos sellega, kas koolis on õpetajad olemas. Ida-Virumaal maksab riik õpetajatele suuremat töötasu ja usun, et kellelgi pole midagi selle vastu, et nõrgemaid koole rohkem toetada,“ arvab Peter Pedak.
Süvakoolide ja -klasside loomine oli tema sõnul omal ajal haridusuuendus, mis on aidanud muuta meie haridust mitmekesisemaks. „Tallinn on suur omavalitsus ja siin on võimalik luua eriilmelisi klasse ja koole, et igaüks leiaks just selle, mis on tema jaoks parim. Arvan, et kui hariduses midagi muuta, peaks see tegema võimalikult paljude jaoks midagi paremaks, mitte halvemaks. Plaanitava muudatuse kasu on väga segane ja mina seda otsustajana küll ei julgeks teha.“
Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi direktori Anu Nigeseni sõnul on unistus täieliku võrdsuse saavutamisest petlik. „Me ei saavuta seda kunagi, pigem jõuame sellega nivelleerimiseni, mida me ju ei soovi. Hariduslik ebavõrdsus on oma olemuselt väga lai, seda tuleks palju põhjalikumalt analüüsida ja mõelda, milles see väljendub ning milliseid piirkondi puudutab. See ei ole ainult kümne kooli küsimus. Otsustajad võiksid mõelda, kas nad tahaksid, et nende lapsed või lapselapsed satuksid kooli loosiga, kus nad ei tea, mis neid ees ootab ja kus õpetajad ei tea, kes on need lapsed ja pered.“
Neid koole, kus on tekkinud koolikogukonnad, on Anu Nigeseni sõnul päris palju. „Iga kooli jaoks on oluline, et me üksteist mõistaksime, et meil on põhimõtted, mis meid seovad, ja väärtused, mida me oluliseks peame. Meie ei korraldagi koolikatseid, vaid tutvumisuuringuid, et saada aru, milline on laps just siis, kui ta on kooli tulemas. Arutame koos vanematega, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama, kuidas õpet kohandada, milline programm lapsele paremini sobiks. Igal lapsel on oma nõrgad ja tugevad küljed, mõnikord sedavõrd nõrgad, et seda tuleb käsitada erivajadusena. Kohene abi loob eeldused edukaks toimetulekuks, mis võimaldab õppimisest rõõmu tunda. Lapse treenimine uuringu tulemusi väga palju ei mõjuta. Mõte on selles, et vanem saaks otsustada, kas see on kool, keda ta endale partneriks tahaks. Ka põhiseaduses on ju kirjas, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanemal. Me ei saa seda vastutust vanemalt ära võtta.
KÜSIMUS JA VASTUS
Mida arvate koolikatsete kaotamisest?
Margit Timakov, Tallinna Ühisgümnaasiumi õppejuht, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige
Koolikatsed on kindlasti teema, milles nii õpetajatel, lapsevanematel kui ka poliitikutel on oma kindel seisukoht, poolt või vastu. Ühed arvavad, et kahtlemata tuleb katseid teha, sest kuidas muidu saab laps esimeses klassis enda arengule vääriliselt õppida. Teised seevastu keelitavad mitte mingil juhul katseid tegema, sest lisaks sellele, et paneme lastele liiga suure surve, toetame ka hariduslikku kihistumist. Kuna tegu on väga emotsionaalse ja kirgi kütva teemaga, võibki juhtuda, et inimene, kes tegelikult pooldab ühtluskooli põhimõtet, avastab end hoopis katseid toetamast, sest ta enda lapsed või lapselapsed soovivad eliitkoolis õppida.
Nii ongi juhtunud, et meil on lapsi, kes 1. klassis vabalt loevad, ja neid, kes pole ühtegi raamatut käes hoidnud. Nii võibki juhtuda, et 1. klassi laps arvab, et kõik eakaaslased üle Eesti on tema ja ta klassikaaslastega teadmiste poolest samal tasemel, või vastupidi – ju seal naaberkoolides ei tea keegi mitte midagi.
Kahjuks on just selliste köetud emotsioonide tõttu vähem sisulist arutelu, mis vastaks järgmistele küsimustele.
• Millised reaalsed probleemid meie hariduselus ja ühiskonnas kaasnevad eliitkoolide 1. klassi katsetega jätkamise või nende lõpetamisega?
• Miks mõned koolid kardavad kõiki lapsi õpetada?
• Mis juhtuks, kui meil oleksidki ainult kogukonnakoolid?
• Kui kooliks ettevalmistus sõltub suuresti kodust, siis kas ei peaks õpilaste võimeid testima hoopis 3. või 6. klassi lõpus? Võib-olla üldse mitte katsetega, sest selleks on ju riiklikud tasemetööd.
• Mida me ühiskonnana ausalt ja sisuliselt soovime ja mis seda soovi toetab?
• Kuidas siis ikkagi parimal võimalikul moel andekamaid ja töökamaid toetada, et väga erineval tasemel õpilaste koos õppimist õigustada?
• Kas lisaks ande toetamisele peaksime tõsiselt kaaluma ka seda, kuidas toetada empaatiat, teistega arvestamist ning õppimisest rõõmu tundmist?
• Mida me saame teha, et üle kogu Eesti hariduse kvaliteeti tõsta ja ühtlustada?
Paraku oleme olukorras, kus sisulise debati puudumisel hakkamegi loosiratast veeretama, sest paremat lahendust ei osata või julgeta pakkuda.
Riin Seema, Tallinna Ülikooli pedagoogilise nõustamise dotsent
Arvan, et koolikatseid ei peaks ära keelama. Kui vanemad valivad lapse huvidele ja võimetele vastava kooli ning katsetel selgitatakse välja lapse koolivalmidus, on lapsele sobiva kasvukeskkonna loomisesse kaasatud mitu asjaosalist ja tulemus on üldjuhul väga hea.
Räägitakse, et koolikatsed võivad olla traumeerivad. Usun, et tegelikult on lapse jaoks kõige traumeerivam – ja seda pikaajaliselt, võib-olla kogu kooliaja jooksul –, kui ta õpib klassis, mis tema võimetele ei vasta. Eriti juhul, kui laps ei saa koolist ega kodust piisavalt tuge.
Koolidesse loteriiga saamisele olen ma vastu. Mitmed tuntud psühholoogid (J. Rotter, M. Seligman, A. Bandura) on rõhutanud, et väline kontroll ja fatalism on seotud madalama motivatsiooni, halvema vaimse tervise ja nõrgema akadeemilise sooritusega, samas kui sisemine kontroll ja uskumus enda mõjusse toetavad vaimset heaolu, õppimist ja saavutusi.
Selgitan seda koolikatsete keelustamise olukorda põhjalikumalt kontrollkeskme teooriaga (locus of control, Rotter, 1966). Selle teooria järgi erinevad inimesed selle poolest, kuivõrd keegi usub, kas tema elu ja tulemused sõltuvad ta enda pingutustest (sisemine kontrollkese) või pigem välisest juhusest, õnnest ja teistest inimestest (väline kontrollkese). Sisemise kontrollkeskmega inimesed pingutavad rohkem, sest usuvad, et nende teod määravad tulemuse. Välise kontrollkeskmega inimesed tunnevad sagedamini, et pingutusel pole erilist mõju.
Kui kooli pääsemine hakkab sõltuma loteriist, suunab see pered välise kontrollkeskme mustrisse, pannes nad uskuma, et ettevalmistus, harjutamine ja õppimine ei taga paremat võimalust, vaid edu sõltub juhusest. See omakorda võib vähendada vanemate motivatsiooni enne kooli lapse arengusse panustada, sest tekib tunne, et niikuinii ei saa midagi ise määrata, ning kahandada nii vanemate kui ka laste harjumust pingutada.
On hea, kui kõik vanemad pingutavad oma laste kasvatamisel ja nendega suhtlemisel pigem rohkem kui vähem. Mina ei näe ka laste kooliks ette õpetamises probleemi. Suurem probleem on see, kui lastega ei tegelda piisavalt ega valmistata neid kooliks ette.
On palju lapsi, kes naudivad õppetegevusi – lugemist, matemaatikat, muusikat, sportimist või kunstitegevust – kogu südamest juba enne kooli. Arvan, et mida rohkem luua selliseid koole või klasse, kus õpitakse mingit valdkonda süvendatult, seda parem. Lapsed ja pered ongi erinevad.
Lisa kommentaar