Larnacasse kolmepäevasele konverentsile jõudes olime põnevil, kuidas seal tehisintellekti kasutamist käsitletakse. AI on tunginud meie kõigi ellu ja näib möödapääsmatu igas eluvaldkonnas, sealhulgas keeleõppes. Programmis olid ettekanded nii teoreetikutelt eri ülikoolidest kui ka praktikutelt-keeleõpetajatelt, mis tasakaalustasid kogu konverentsi väga hästi. Konverents oli mitmekesine ja käsitles AI teemat konstruktiivselt, hõlmates keeleõppe filosoofilisi, teoreetilisi, metoodilisi ja lihtsalt elulisi aspekte.

Marial oli hea võimalus osaleda ka konverentsile eelneval veebiseminaril, kus Russell Stannard tutvustas kolme praktilist keeleõppe e-tööriista: luvvoice, Padlet ja turbocribe. Seminari käigus said osalejad üle kogu maailma kätt proovida pildi loomisel (padlet.com), teksti helindamisel paljudesse keeltesse, sh erineva aktsendiga inglise keelde (luvvoice.com) ja helifaili muundamisel kirjalikuks tekstiks (turboscribe.ai). Selline e-õpiränne (blended mobility) oli sisukas sissejuhatus konverentsile ja pakkus kasulikke vahendeid tänapäevasesse keeleõppesse.

Õppija-rääkija omakeel

Peaesineja Kurt Kohn püstitas küsimuse: kumb on juhtival kohal – kas pedagoogika või tehnoloogia? Ta jõuab tõdemuseni, et siiski pedagoogika, sest tehnoloogial ei ole kommunikatsioonivõimekust ja see teeb vaid oletusi, mis võivad õppija sisuliselt rappa vedada. Keeleõppes keskendus Kohn eelkõige inglise keele õppele, rõhutades õppija autonoomsust ja oma õppimise eest vastutuse võtmist keeleõppes. Iseseisvus, vabad valikud ja vastutus viib Kohni sõnul keele õppija-rääkija (ja mitte keele kasutaja!) sellise keeleni, mida ta nimetab MY ENGLISH – omakeel, mis ei ole tingimata British või American English, vaid just sellele õppijale omane keel, oma aktsendi ja eripäraga. Mõistagi tekitas selline sotsiopsühholingivistilisest mudelist lähtuv avalöök suminat ja vastulauseid saalist, jäädes siiski nii järgnevates ettekannet kui ka pauside ajal kandvaks fraasiks konverentsi lõpuni. 

AI on loll

AI ei tea midagi, aga teeb näo, et teab kõike. Ta on nagu koolilaps, kes midagi millestki teab, kopeerib seda, aga ei mõista sügavamat sisu ning kui küsimused lähevad täpsemaks, hakkab asju välja mõtlema ja seosetut juttu ajama. Seda oleme kõik kogenud ja ka konverentsi ettekannetes toodi seda korduvalt esile. Michael Carrier soovitas selle kinnituseks paluda AI-l koostada sinu enda biograafia – see on avastamist väärt kogemus.

Carrier käsitles peateemana eetilisi printsiipe AI kasutamisel ning illustreeris mitme näitega, kuidas eri õppeasutused on asunud looma AI kasutamiseks eetikakoodekseid ja eeskirju, et kaitsta asutust, aga ka õppijat võimalike ohtude eest. Ross Billie kujundas aga seoses AI pealetungiga ülikoolis töötades ümber oma õppeaine hindamissüsteemi: ta suurendas 100% tulemuse saavutamiseks nende hindamiskomponentide osakaalu, mille puhul üliõpilane peab demonstreerima oma pingutust ja loomingulisust, ning vähendas AI poolt lihtsasti tehtava osa määra. Ian MacMaster tõi sisse mõiste co-intelligence, mille kohaselt teevad inimesed koostööd AI-ga ning mille tõttu on inimmeeskonna täisväärtuslikuks liikmeks saamas/saanud ka AI. Kõik eelnimetatud ettekandjad tõid välja õpetaja, koolitaja, õppejõu teadlikkuse ja oskused AI kasutamisel. Praegu omab õpetaja, koolitaja ehk HI (human intelligence) AI ees siiski teatavat edumaad, olgugi et viimane on tulnud, et jääda, ja meil tuleb sellega kohaneda ning sellest õppimisel ja õpetamisel kasu lõigata.

Üllatused töövarjuna

Kuna oleme täiskasvanute keeleõpetajad, võtsime sihiks Multilingua partnerkeeltekoolides Bayswater Cyprus ja English Sunny School täiskasvanute keeleõpet vaadelda. Katrin vaatles pea kõikide tasemete inglise keele tunde, Maria eelistas C1-taseme klasse. Ühiselt nendime, et meie kogemuse kohaselt on Eestis asjad teistmoodi: süsteemsed, pikaajalised kursused, koolitajate ettevalmistus, teatav stabiilsus. Vaadeldud keeltekoolides on põgusa varjutamise kogemus vastupidine: õpetajad peavad pidevalt kohanema lühiajaliste klassikoosseisudega (ehkki on ka pikaajalisi kursusi ja osalejaid) ning õppijad tulevad sageli kursusele business & pleasure eesmärgiga – hommikul kolm tundi inglise keelt, pärastlõunal ranna- ja kultuuripuhkus. Huvitav oli aga jälgida, kuidas õpetaja oli sellest hoolimata loonud või loomas suhet õppijaga – tegemist ei olnud targutava õpikukeskse lähenemisega, vaid kaasava energilise tunniga, mille materjal oli õpiku ja valge tahvli kõrval ka õpetaja ise. Bayswateri keeltekoolis oli esmaspäev testide päev, mil harjutati tasemeeksami ülesandeid. Need ei olnud tingimata seotud kasutatava õpikuga. Õpikus oli õpetaja jõudnud 10. peatükini ning kui see läbi saab, alustatakse sama õpikuga uuesti, aga siis juba teiste inimestega. Sunny koolis aga oli igal nädalapäeval oma teema, õpetaja kasutas enda kogutud ja loodud materjale, mida jagatakse ka õpetajate grupis. Peab kahjuks ütlema, et kuigi koolid kuvavad kodulehel AI kasutamist, tundides seda märgata ei olnud. 

Kas AI peaks siis jääma abivahendiks või võtma juhtrolli? Esinejad rõhutasid õpetaja teadlikkuse ja eetiliste põhimõtete olulisust AI kasutamisel. Töövarjutamise kogemus näitas, kui erinev võib olla keeleõpe eri riikides ning kui tähtis on õpetaja isiklik panus. Lõppjäreldusena kõlagu mõtte: kuigi AI on tulnud, et jääda, vajab haridus ja keeleõpe endiselt inimese mõistust, kohalolu ja vastutust.