- Nii Tartu kui Tallinna ülikoolis oli tänavu õpetajaks õppima tahtjaid neli korda rohkem, kui oli kohti.
LOE KA
Viimasel septembripäeval, kui esimene kuu õpinguid seljataga, küsis Õpetajate Leht seitsmelt Tartu Ülikooli esmakursuslaselt, kes ootasid arengupsühholoogia loengu algust, miks nad otsustasid just õpetajaks õppida.
Marlen Männiste, kes valis klassiõpetaja eriala, ütles, et see amet on tal alati südames olnud. Pärast esimest praktikat tahaks ta end klassi ees abiõpetajana proovile panna.
Ka Laura Liis Luhamäed onharidus alati huvitanud, ta tahtis juba väiksena õpetajaks saada. „Eks praktikal saab teada, kui vahva see õpetamine tegelikult on,“ muigas Laura Liis.
Emma-Elenor Peta töötas gümnaasiumi lõpetamise järel klienditeeninduses ja õppis maaülikoolis loodusturismi, aga sai kiiresti aru, et pole õiges kohas. Läks siis vabatahtlikuna tööle Tartu laste turvakodusse ja mõistis, et lastega tegelemine on tema jaoks, kuid teadmistest ja oskustest jääb vajaka.
„Raske on eriti erivajadustega lapsi toetada, kui pole selleks teadmisi, seetõttu otsustasin lasteaiaõpetajaks õppima tulla,“ rääkis Emma-Elenor. „Tunnen, et mul on tõeline huvi õpetajatöö vastu. Laste toetamine on mulle väga hingelähedane.“
Ka Käroliina Paumverkil on ühed õpingud juba seljataga, tema õppis tervishoiu kõrgkoolis tegevusjuhendajaks.
„Sain aru, et inimestega tegelemine on minu kirg,“ lausus Käroliina. „Mul on palju väikseid sugulasi ja nii otsustasingi õppida lasteaiaõpetajaks. Konkurents oli tihe ja olin üllatunud, et sisse sain. Sel aastal oli igale poole palju tahtjaid.“
Tegevusjuhendajaks õppides pakkus Käroliinale huvi tegelda erivajadustega lastega. Ta nägi, kui siirad ja „filtreerimata“ nad on. Et ka Käroliina peres on erivajadusega laps, kaalubki ta tulevikus just nendega töötamist.
Ka Lii Neeme langetas valiku lasteaiaõpetaja eriala kasuks isiklike kogemuste põhjal: suures peres kasvades on ta olnud kogu aeg lastest ümbritsetud. „See paelub mind. Mind huvitab kõik lapse arenguga seotu. Loengud on huvitavad, saab uusi teadmisi ja olemasolevaid kinnistada.“
Tudengid rõhutasid erialavalikul isiklike eeskujude tähtsust.
„Mu lasteaiaõpetajad olid väga toredad ja jäid alatiseks meelde. Tahaks olla kellegi jaoks samasugune eeskuju,“ lausus Carmen Lanno. „Tunnen, et lasteaiaõpetaja amet on tore. Saad olla kellegi jaoks oluline, suunata lapsi, et nad elus hakkama saaksid.“
Johanna-Marie Nöps meenutas, et Miina Härma Gümnaasiumis õppides olid talle suureks eeskujuks inglise keele õpetaja ja ajalooõpetaja, kellega sai palju rääkida ka muudest asjadest.
„Nad kuulasid mind,“ sõnas Johanna-Marie, kes õpib humanitaar- ja sotsiaalainete õpetajaks põhikoolis ning tahab saada sotsiaalpedagoogiks, et aidata õpilastel end koolis mugavalt tunda.
Seitse noort olid ühte meelt, et õpetaja roll on väga suur, ja kinnitasid, et polekski seda eriala valinud, kui arvaks teisiti. „Igal lapsel peab olema keegi, kes suunab ja abistab, õpetab elus hakkama saama. Inimene, kelle poole saab alati pöörduda.“
Lisa kommentaar