• 5–14-aastaste laste kultuurikülastused on viimase kümnendiga vähenenud mõnes valdkonnas pea poole võrra ning koolist on saanud üha olulisem sild kultuurini.
• Kümne aasta eest oli vähemalt kord aastas kultuuriasutust külastavate laste protsent peaaegu sada. Praegu ei jõua kultuuriasutustesse aasta jooksul kordagi 5% lastest.

Kas kultuuri tulevik peitub lastes? Sellest küsimusest algas üks selle aasta paljudest arvamusfestivali aruteludest. Statistikaameti kultuuris osalemise uuring näitab, et kuigi 5–14-aastaste laste kultuuris osalemine  on 2015. ja 2023. aasta võrdluses jätkuvalt üldiselt kõrge (95%), on langenud kultuuris osalemise variatiivsus valdkonniti (kohati lausa kuni poole võrra) ning koolist on saanud üha olulisem sild kultuurini. Antud uuring oli omakorda üks põhjus, miks ministeerium arutelu kultuuriharidusest korraldas. Et mul oli meeldiv võimalus seda juhtida, siis kasutan võimalust vaadata neil teemadel tagasi ja mõelda seeläbi edasi. 

“Kultuuriharidus ei ole ega peaks olema luksus väljavalitutele.

Arvamusfestivalil olid minu vestluskaaslasteks Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige, Kultuuriministeeriumi kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik Annikki Aruväli, Vabamu juht Ivo Lille ning vioolamängija ja UNESCO muusikalinna Tallinna koolikontsertide Eesti Kontserdi koordinaator Karin Sarv. Arutelu (nagu teisedki arvamusfestival arutelud) peaks lähiajal taskuhäälinguna täies pikkuses internetiavarustesse tekkima. Siin ei püüa ma sestap anda niivõrd põhjalikku ülevaadet räägitust, kuivõrd toon välja mõned teemad. Ja rõhutan arutelu käigus kinnistunud veendumust: kultuuriharidus ei ole ega pea olema luksus väljavalitutele. See artikkel on ühtlasi kutse neil teemadel edasi mõelda.

Kultuuri vahetu kogemine

Vahemärkus: peamiselt puudutab see teema lastele ja noortele professionaalse kultuuri vahetu kogemise võimaldamist. Huviharidus on kultuuriharidusega seotud, ent jääb selle artikli fookusest välja. Samuti ei jõua ma siin käsitleda kultuuri rolli eestikeelsele haridusele üleminekul. Leheruumi väärib seegi aga igal juhul. 

“Kultuur võiks olla noorele mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sisuliselt  kättesaadav.

Kultuurihariduse olulisust toetavad mitmed raamistikud. Laiemalt näiteks 2024. aasta UNESCO kultuurihariduse konverentsil vastu võetud UNESCO kultuurihariduse raamistik (www.unesco.ee/
wp-content/uploads/2025/06/2024-UNESCO-Framework-for-Culture-and-Arts-Education_ET.pdf), mis on loodud kultuuri ja hariduse lõimituse edendamiseks. Eesti kultuuri arengukavas 2021–2030 (www.kul.ee/sites/default/files/documents/2022-03/KULTUUR%202030%20web.pdf) on seatud eesmärgiks kultuurihariduse „tervikliku arendamise, tagamaks igale lapsele ja noorele juurdepääs mitmekülgsele ja kvaliteetsele kultuurile nii tegija kui ka osasaajana, sõltumata elukohast, erivajadustest, keeleoskusest, majanduslikest võimalustest või muudest tingimustest“. Raamistik üksipäini ei tee midagi. Vaja on mõõdikuid, otsuseid, tegusid, tegutsejaid. 

Eesti kultuuri arengukava olulised mõõdikud on näiteks laste ja noorte kultuuris osalemine. Kõige uuemad andmed pärinevad 2023. aastast, viimati uuriti sama 2015. aastal. Kümne aasta eest oli vähemalt kord aastas kultuuriasutust külastavate laste protsent peaaegu sada. Praegu ei jõua kultuuriasutustesse aasta jooksul kordagi 5% lastest. Langus küll, aga enamik lapsi mingisuguse kokkupuute kultuuriga ikkagi saavad. Annikki Aruväli osutas aga suuremale probleemile: kui vaadata edasi, kui palju kordi üks laps aastas asutust keskmiselt külastab, siis sealt paistab oluliselt järsem langus. 

Perede võimalused on väga erinevad

Niisugune pilt paneb Kultuuriministeeriumi huvituma sellest, mida teevad riigi hallatavad kultuuriasutused, et kultuuriharidust võimaldada. Ent teistpidi on selge, et suur osa kultuurist maksab ning Eesti perede võimalused on paratamatult väga erinevad. Et luua lastele täiendavaid võimalusi kultuuriasutusi külastada, loodi 2022. aastal kultuuriranitsa (www.kul.ee/asutus-uudised-ja-rahastamine/rahastamine/kultuuriranits) meede. Selle kaudu jaotatakse koolidele õpilaste kultuuriasutustesse viimiseks 1,5 miljonit eurot aastas. Sihtgrupp on Eesti 1.–9. klassi õpilased (sealhulgas hariduslike erivajadustega ning koduõppel olevad).

Raha peab jõudma kõigi lasteni. Kummatigi tean isiklikest vestlustest õpetajatega, et sellest meetmest ei tea veel sugugi kõik neist. Nii et siinkohal meenutus – see raha on kõikidel koolidel kõigi 1.–9. klassi õpilaste jaoks olemas. 

Mõistagi on raha alati vähe ja alati on küsimus, kas seda suunatakse kõige paremal moel. Esimene küsimus puudutab näiteks suurematest keskustest kaugemal asuvaid koole, kellele kultuuriasutuste külastamine võib tähendada lisakulutusi transpordile (ajast rääkimata). Ja mida mõnevõrra leevendavad koefitsiendid, mille alusel raha jaotatakse. Raha suunamise puhul on jällegi tekkinud aeg-ajalt küsimus, mida täpselt toetada. Kas toetama peaks eelkõige laste minekut kultuuriasutustesse või võiks raha suunduda ka kultuuri toomiseks koolidesse? Eestis on otsustatud esimese kasuks. Ja mitte umbropsu. Kultuuriministeerium on lastelt nende eelistusi uurinud ja nemad on tahtnud just kultuuriasutustes kohapeal käia.

“Tõeline ligipääs kultuurile tähendab, et noortel aidatakse leida neile kõige paremini sobivaid sündmusi. Et neil ei oleks hirme ega stigmasid, mis takistaksid kuhugi minna.

Kultuuriharidusse puutuv – mõelge või sõnale endale! – ei ole aga ainult Kultuuriministeeriumi vastutusala. Siin on oluline koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Kultuuri säilimine ja arendamine on ka haridusvaldkonna arengukavade üks peamisi aluseid. Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige rõhutas arutelul, et ühtse kultuuri- ja väärtusruumi arendamine puudutab mitmeid haridusega seotud teemasid. See tähendab kvaliteetset eestikeelset haridust, võimalust eri kultuure ja kultuurivorme tundma õppida. Mida mitmekülgsem on õpitee, seda paremini saab iga õpilane valida endale sobiva. 

Kultuuri kiputakse alahindama

Nüüd aga miks-küsimuse juurde. Võime ju enesestmõistetavalt kultuuri vajalikkusest rääkida, aga ikkagi: miks? Miks peaks meile üldse korda minema, et kõik noored saaksid vahetu kultuurikogemuse? Karin Sarv leiab, et kultuuri kiputakse sageli alahindama. „Inimesed, kellele on kultuurikogemus igapäevasem, on uudishimulikumad, nad oskavad väärtustada võib-olla ka inimest kui sellist rohkem. Ja nad on kindla peale rikkamad.“ Ivo Lille tõi välja, et kultuurisündmused on teekond maailma tundma õppimiseks. 

Oluline on, et arusaam kultuuri mitmekülgsest väärtusest ei toetu tunnetusele. Seda kinnitavad paljud uuringud. Annikki Aruväli tõi kokkuvõtlikult välja, et uuringud kultuuri mõjust noortele ja lastele terves maailmas kinnitavad kultuuri olulisust noorte ja laste elus. Arenevad loovus, empaatia ja koostöövõime. Huvihariduses on kultuuri roll olla riskikäitumise ennetustegevus. Tänapäeval on oluline ka panus vaimse tervise hoidmisesse. Kultuuriministeeriumi tehtud küsitluse põhjal selgus aga veel üks seos: õpilased, kes osalevad huvihariduses (sealhulgas ka spordis), naudivad ka kultuuri rohkem kui need lapsed, kellel kokkupuude huviharidusega puudub.

Kuivõrd kultuurisündmuseid on palju ja erinevaid, toon ühe näite teatriga seotud uuringutest. Ülemaailmse mitmeaastase uuringu (www.assitej-international.org/value-of-tya) „Value of TYA: Global, Advocacy-Focused Research“ üks esimesi etappe oli süstemaatiline ülevaade senistest uuringutest, mis puudutavad teatri mõju lastele. Austraalia teadlaste raport näitab, et 190 uuringus tulid välja eranditult kasulikud mõjud ning seda eri valdkondades, sealhulgas tervis, sotsiaalne võimekus, haridus jne. 

“Kui uuringud näitavad kultuurisündmuste kasulikke mõjusid, tähendab neist ilma jäämine/jätmine paratamatut ebavõrdsuse süvenemist.

Ei maksa unustada, et õigus kultuurile on ühtlasi inimõigus. Aga ainult teadmisest, et see on inimõigus ja et igal lapsel on õigus kultuurile, ei piisa. Kultuur ei pea olema noorele kättesaadav ja ligipääsetav mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sisuliselt. Kultuuris osalemiseks ja mõistmiseks on tarvis tuge. Siin ei pea ma silmas mitte õpetusi, kuidas kunsti „õigesti“ tõlgendada. Tõeline ligipääs hõlmab seda, et noortel aidataks leida neile kõige paremini sobivaid sündmusi. Et neil ei oleks hirme ega stigmasid, mis takistavad kuhugi minna. See võib tähendada muu hulgas näiteks hirmu teatris või kontserdisaalis valesti käituda. Või muuseumis või galeriis kunsti kuidagi valesti tõlgendada, ehkki sellest palju olulisem on julgus kunsti avatud meelega vaadata ja mõelda, mida see vaataja jaoks tähendab. Ent ka teadmine, et mingit kohustust kultuuri „õigesti“ tõlgendada ei ole, vajab kodu või kooli tuge.

Kool ei saa ära teha lapsevanemate tegemata tööd

Paljuski jääb selline tugi ja taustatöö õpetajatele. On selge, et õpetajatele kiputakse asetama ebainimlikult palju ootusi. Kas see ei peaks olema lapsevanemate asi? Nii ja naa. Kool ei saa teha ära lapsevanemate või hooldajate tööd. Üks asi on, kuidas võiksid asjad olla ideaalses maailmas, teine asi on see maailm, mis meie ümber on. Kõik perekonnad ei ole võimelised lastele kultuuriharidust pakkuma. Võib-olla ei jagu neil selleks raha; võib-olla pole vanematel endil kultuurikogemust ja seega soovi ning teadmisi, kuidas seda lapsele võimaldada. Erivajadustega lapsi kasvatavatel vanematel – sõltuvalt lapse eripärast – ei pruugi olla Eestis aga kohti, kuhu minna. Nii on kultuurihariduse toetamine eri tasandil – sealhulgas kooli, kohaliku omavalitsuse ning laiemalt riigi tasandil – väga oluline ka selleks, et lastel oleks hilisemas elus võrdsem stardipositsioon. Kui uuringud näitavad kultuurisündmuste positiivseid mõjusid, siis järelikult tähendab neist ilma jäämine/jätmine paratamatut hierarhiate kasvu ja ebavõrdsuse süvenemist.

Üldist kriitikat teha või kirju jõuluvanale saata on lihtne. Aga mis oleksid konkreetsed, ükskõik kui väikesed sammud, mida Eestis kultuurihariduse arenguks on vajalik ja võimalik teha? See oli viimane küsimus arutlejatele ning need mõtted jätan ka siinset artiklit lõpetama.

Karin Sarv leidis, et kultuurikogemuse aitab kõigile paremaks teha teadmine, mida õpetajad, lapsevanemad ja õpilased kultuurist päriselt ootavad. Nende tagasiside aitab tekitada vajalikku arutelu. Kontsertide näitel: kui pikad ja millise sisuga võiksid need olla? 

Annikki Aruväli aga usub ministeeriumide koostöösse. Ta on kogenud, et kultuuriharidus on oluline teema. Igapäevast koostööd on võimalik arendada ja kultuur saab anda toetava õla haridusele.

Külapõhised lahendused

Triin Laasi-Õige osutas, et kultuur ei ole ainult kitsalt perekonna või laialt riigi tasandi küsimus. Oluline on kogukond. Ta osutas ka, et tasub jälgida, et kultuurihariduse edendamine oleks kohalike omavalitsuste fookuses. Seeläbi sünnivad lahendused, mille taga on võrgustik. Nii tekivad ka nn külapõhised lahendused, kus ükski laps ei jää kultuurita.

Ivo Lille soovib, et tähelepanu liiguks kultuurihariduses sellelt, mida me teeme, sellele, kuidas me teeme. See tähendab metoodilist tasandit ja arvestamist, kuidas inimese aju töötab, mis on õppimise ja tajumise tööriistad. Lille osutas veel, et meie kõige suurem soov ei ole kultuuri või matemaatika kellessegi toppimine, vaid et kasvaksid iseseisvad vastutustundlikud noored, kellel on lai silmaring.