- „Tantsutunnid ja pallitrenn kehalise kasvatuse osana? Pilliõpe muusikaõpetuse osana? Sotsiaalse sisuga projekt ühiskonnaõpetuse osana? Jah, see on võimalik,“ selgitab HTM-i huvihariduse ja noorsootöö valdkonna juht Tormi Kotkas.
SAMAL TEEMAL
Septembrist jõustunud seadusemuudatus kohustab üldhariduskoole arvestama huvikoolides ja muudes mitteformaalsetes õppevormides omandatud õpitulemusi.
Mida see sisuliselt tähendab?
See ei tähenda, et õpilased vabastatakse automaatselt tundidest. Tegemist on iga konkreetse lapse õpitulemuste võrdlemisega kooli õppekava nõuetega. Kui kool, lapsevanem ja õpilane jõuavad kokkuleppele, siis saab osa huvihariduses või noorsootöös omandatud pädevusi kanda üle mõne õppeaine osana. See aitab tiheda treeningu- või huvialagraafikuga noorte koormust vähendada. See lahendus aitab aega paremini planeerida ja vältida topeltõpet. Lisaks on formaal- ja mitteformaalõpe abiks noortele, kellel on mingil põhjusel raske koolis toimuvas õppetöös osaleda. Näiteks, keda kiusatakse, kel on halvad suhted õpetajate või klassikaaslastega, tervisemured.
Mis on mitteformaalne õpe ja kuidas seda tavalisest vabaajategevusest eristada?
Mitteformaalõpe on eesmärgistatud, juhendatud ja struktureeritud tegevus, mis toimub kindla õppe- või tegevuskava alusel. Näiteks on see huviharidus, noorsootöö, täiskasvanute täienduskoolitused ja ka keeltekoolid. See ei ole juhuslik jalgpallimäng sõpradega, vaid süsteemne treening, kus on treener, plaan, eesmärgid ja tulemused. Sama kehtib muusikaõpingute, tantsu- või robootikaringide kohta.
Oluline on rõhutada: formaal- ja mitteformaalõppe lõimimine on võimalus, mitte kohustus. See on mõeldud eelkõige lastele, kes teevad järjepidevalt sporti, tegelevad muusika või muu huvialaga.
Kas see on uus reform või pigem juba tuttav lahendus, mis nüüd lihtsalt seadusesse kirjutati?
Lõimitud on Eestis juba aastaid ja mitmes koolis on see hästi toiminud. Näiteks Pärnus on huvihariduse ja kooli koostöö väga edukas.
Seadust muudeti selleks, et kõigi õpilaste huvihariduses ja muus mitteformaalõppes õpitut arvestataks võrdselt. Me teame, et huvihariduses ja muus mitteformaalõppes osalemine parandab õpitulemusi, aitab vähendada sotsiaalmajandusliku tausta mõju ja koolist väljalangust. Kõige rohkem võidab sellest noor ise, sest näeb, et tema pingutusi väärtustatakse.
Paljud lapsevanemad küsivad, mida teeb laps siis, kui ta koolitunnis ei osale.
Vastus sellele küsimusele sõltub kooli, lapse ja pere kokkulepetest. Variantideks võivad olla loovtöö, koduste ülesannete tegemine, kohustusliku kirjanduse lugemine, eesti keele lisaõpe või midagi muud arendavat. Peaasi et kool, õpetaja, õpilane ja lapsevanem lepivad omavahel kokku ning teavad, kus ja millega laps tegeleb. Kool peab kindlustama, et õpilane ei raiskaks sihitult aega.
Kuidas võiks lõiming koolis välja näha?
Esmalt tutvub lapsevanem koos lapsega, kuidas lapse üldhariduskoolis mitteformaalses õppes osalemist arvestatakse. Lähtuvalt üldhariduskooli juhistest esitab lapsevanem koolile avalduse mitteformaalses õppes osalemise arvestamiseks. Seejärel võrdlevad kool ja huvikool või muu mitteformaalõppe pakkuja õppekavasid. Kui need mingis osas kattuvad, saab seda arvestada. Näiteks jalgpallitrenn võib katta kehalise kasvatuse õpitulemusi juhul, kui sisaldab mitmekülgseid liikumispädevusi, mitte ainult pallimängu. Sama kehtib muusika- või kunstikoolide puhul.
Koolil on õigus otsustada, mida ta arvestab, kuid ka kohustus oma otsust põhjendada. Kui kool ei saa mingit osa arvesse võtta, tuleb seda lapsele ja vanemale selgitada.
Mis kasu on sellest muudatusest lastel?
Esiteks saavad nad rohkem valikuvabadust ja võimaluse osaleda oma õpitee kujundamisel. Teiseks vähendab see koormust – kui osa õpitulemustest on huvihariduses juba saavutatud, ei pea sama asja koolis uuesti õppima. Kolmandaks tekib õpilasel terviklik arusaam, et õppimine ei toimu ainult koolimajas, vaid kõikjal, kus ta areneb. See motiveerib ja muudab õppimise põnevamaks.
Mida see tähendab huvihariduse ja noorsootöö asutustele?
See suurendab nende rolli. Kui seni pidid mõned noored valima kooli ja trenni vahel, siis nüüd saavad nad treeningut või huviringi arvestada kooli õppekavas. See tähendab, et vähem lapsi katkestab huvitegevuse liigse koolikoormuse tõttu.
Huvikoolidelt ja noortekeskustelt eeldab see oma õppe-eesmärkide ja õpitulemuste selgemat sõnastamist ning näitamist, kuidas need kattuvad riikliku õppekavaga. Kui seni võis see olla kirjas pigem üldiselt, siis nüüd peab info olema detailsem ja läbipaistvam.
Milline mõju on muudatusel üldhariduskoolidele?
Koolid peavad oma õppekavas kirjeldama, kuidas nad mitteformaalõpet arvestavad. Esialgu võib see tähendada mõningast lisatööd: tuleb koguda vajadusel lisatõendeid, arutleda lapsevanematega ja hinnata õpitulemuste kattuvust. Pikemas plaanis võib koormus aga väheneda, sest klassis on vähem lapsi, kes vajavad dubleerivat õpet.
See tähendab, et õpetajad saavad keskenduda rohkem neile, kes vajavad tuge, samas kui osa õpilasi saab areneda huvihariduse või muu mitteformaalse õppe tegevuse kaudu.
Mis siis, kui huvikooli õppekeel erineb kooli õppekeelest?
Kui õpitulemused on saavutatud, saab neid arvestada ka siis, kui õppekeel on muu. Samas peab kool hindama, kas see ei takista lapse eesti keele arengut. Kui laps õpib näiteks muusikat vene või inglise keeles, tuleb kaaluda, kas see toetab tema arengut või hoopis pidurdab keeleoskuse kasvu.
Oluline on, et kool vajadusel piiritleks, kui suures mahus saab võõrkeelset õpet arvesse võtta.
Kuidas hinnata mitteformaalõppes omandatut, kui seal ei panda hindeid?
Hindamine ei võrdu numbrite panemisega. Huvikoolid ja noortekeskused tuvastavad õppija arengu muul viisil – nad jälgivad, kust õpilane alustab ja kuhu ta õppides jõuab.
See võib väljenduda tunnistuse, õpimapi, eneseanalüüsi või kujundava hindamisena. Ka üldhariduskoolides liigume hinnete asemel järjest rohkem kujundava hindamise suunas. Oluline on, et oleks selge, millised õpitulemused on seatud ja kas need on saavutatud.
Millised takistused võivad õppekavade sobitamisel tekkida?
Üks keerukus on seotud huvialade õppekavadega, mis ei pruugi sisaldada piisavalt infot, mida üldhariduskool vajab. Selleks on plaanis muuta õigusakte ja täpsustada nõudeid huvikoolide õppekavadele.
Takistuseks võib olla ka see, et koolil pole kohe selge, kuhu õpilane tunni ajaks suunata, kui ta seal ei osale. Tuleb sõlmida kokkulepped ning korraldada ruumid ning järelevalve.
Kuidas võiksid koolid ja huvikoolid koostööd paremini korraldada?
Kõige olulisem on varajane kokkulepe. Näiteks kui õpilane jätkab muusikakoolis, võiksid laps, lapsevanem ja vajadusel ka muusikakooli õpetaja juba õppeaasta alguses kokku leppida, milliseid õpitulemusi muusikakool katab ja millised hindamismeetodid sobivad.
Õpitulemusi peaksid hindama huvikooli ja üldhariduskooli õpetajad koostöös. See eeldab suhtlust ja vastastikust mõistmist. Küsimus ei ole selles, milline kool on parem, vaid kuidas mõlemad õpilast toetavad.
Millist tuge ja regulatsiooni on vaja, et süsteem hästi toimiks?
Olulisim on riigi tugi. Esiteks arendatakse Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS), et sinna jõuaks ka huvihariduse andmed ja tõendid. Teiseks valmib 2026. aasta alguseks juhendmaterjal, mis aitab koolidel ja huvikoolidel süsteemi rakendada.
Kolmandaks plaanitakse omavalitsustele rahastamisvõimalusi, et palgata koordinaatoreid ja mentoreid, kes aitaksid lõimingut korraldada. Täpsustatakse huvikoolide õppekavade nõudeid ja töötatakse välja valdkondlikke raamõppekavasid, näiteks muusikas ja loodusteadustes.
Kuidas te kogu lõimingu kokku võtaksite?
See on viis väärtustada õppimist tervikuna. Eesmärk pole luua bürokraatiat, vaid pakkuda lastele rohkem paindlikkust ja tuge. Kui suudame koolide, huvikoolide, noortekeskuste jm mitteformaalõppeasutuste koostöö ladusaks muuta, võidavad sellest kõige rohkem noored – nad näevad, et nende pingutustel on väärtus nii koolis kui mujal.
Lisa kommentaar