• Raamatuid ilmub palju, aga neid ostetakse aina vähem.
• Kohustuslik kirjandus on vajalik kultuurilise mõõtme tajumiseks.
• Lapsed ei pea õppima kohustuslikus korras kahte-kolme võõrkeelt, piisab ühest.

Sellest on nüüd juba õige mitu aastat möödas, kui eesti kirjanduse päevast sai ametlikult riiklik tähtpäev ja lipupäev. Mäletan kõhklusi ja ootamatult palju ebalust just kirjandusringkondades, kus võidi isegi arvata, nagu näitaks selline tähtpäev eesti kirjanduse nõrkust. Et esile pole vaja tõsta asju, mis isegi hästi toimivad.

Pealtnäha läheb hästi

Pealtnäha läheb eesti kirjandusel ju tõesti hästi. Meil on rahvaarvu kohta väga palju neid, kes end kirjanikuna identifitseerivad, märkimisväärne hulk neist kuulub ka Eesti Kirjanike Liitu. Võrdluseks: kui enne Teist maailmasõda oli toonases Eesti Kirjanikkude Liidus ligi 50 liiget, siis praegu on neid 350 ringis. 

Niisiis on kirjutavaid inimesi meil omajagu ja aastas ilmub sadu eestikeelseid uudisteoseid. Oleme Euroopa üks pikimate koduste raamaturiiulitega rahvas ning PISA testis funktsionaalse lugemisoskuse poolest esirinnas. Kõik oleks justkui hästi.

“Praegused rahutud lapsed ei olegi ehk nii erinevad nendest, kes pidid kõvadel pinkidel õlilambivalgel tähti kokku veerima, kuigi oleksid tahtnud välja peal parmupilli puhuda?

Kui ei oleks neid teisi teateid.

Neid, mis ütlevad, et raamatuid ilmub palju, aga neid ostetakse aina vähem. Et kirjanikke on palju, aga vähesed teavad nende nimesid ning tunnevad nende teoseid. Et raamatuid on, aga lugejaid mitte eriti. Ning et logopeedide ukse taga on pikad järjekorrad lastest, kes ei suuda lihtsamaidki mõtteid väljendada, sest nende lapsepõlv on möödunud vaikides ekraani jõllitades. 

Olek ju lihtne elada selles ilusas mullis ja eirata inetuma mulli tõsiasju.

Ometi on inetum mull see, mis paljuski määrab meie keele ja kultuuri saatuse. Kas eesti kultuur oma sisemise kandepinna hapruse tõttu hajub globaalsesse massikultuuri või mitte? 

Millised tekstid ühendaksid noori?

Kirjanduses elab meie kultuuripärand nii keele kui ka mõttena kõige ehedamal kujul. Ning just kultuurilise mõõtme tajumiseks on vaja ka sellist nähtust nagu kohustuslik kirjandus. Tean neid hädaldavaid vastuargumente: maailm on muutunud, lapsed ei suuda keskenduda, vana kirjandus ei paku huvi … Aga mida on siis asemele pakkuda? Kuidas kujuneb noortel arusaam meie keelest ja kultuurist, kui lugeda võib suvalisi sportlaste elulugusid jumal teab millises tõlkes (või lausa inglise keeles, peaasi et loevad?) ning õpilasi ega põlvkondi ei ühenda mitte ükski ühiselt loetud tekst? 

Ausalt öeldes ei usu, et 19. sajandil savipõrandaga rehetaludest koolipinki pandud lastele oleks olnud kuidagi kergem katekismust ja aritmeetikat õpetada. Ometi tuldi sellega toime ja lausa nii hiilgavalt, et mõne aja pärast suutsid needsamad lapsed luua eestikeelse ülikooli, hakata välja andma eestikeelset entsüklopeediat, arendama eestikeelset teadust ja kõrgtasemel kultuuri kõigi oma väärikate institutsioonidega. Ning ühendas neid lapsi just see, et loeti samu tekste ja jagati ühesuguseid mõttemaailmu, oldi ühises kultuuriruumis. 

Praegused rahutud lapsed ei olegi ehk nii erinevad nendest, kes pidid väga kõvadel pinkidel viletsa õlilambi valgel tähti kokku veerima, kuigi oleksid tahtnud lageda välja peal parmupilli puhuda? Hakkama ometi saadi. Kuidagi liiga kergekäeline näib mulle see allaheitlik hoiak, et tänapäeva lapsed on midagi nii enneolematut, et just nemad ei suuda enam ei seda, teist ega kolmandat. 

Ea Jansen on kirjutanud: „Kultuuriajalugu on traditsioonide ja uuenemiste ajalugu, traditsioonide tekke ja muutumise ajalugu; muutumisi kannab loovisikute mõte ja selle ulatuslik vastuvõtt.“

Juured kaovad

Kui iga uus põlvkond ei taha enam meie klassikalisi tekste vastu võtta, kaotab see põlvkond sideme oma juurtega. Neid juuretuid lapsi on meie hulgas juba omajagu. Käitumisprobleemidega lapsed, kellel puudub osadus omaenese sünnimaa kultuuriga, ei tähista mingit muutust ega uuenemist Ea Janseni mõttes, vaid üksnes häiret ja identiteedikriisi. On nagu ära unustatud, et kultuuriline kuuluvustunne ning identiteet on igale inimesele sama olulised turvatunde loojad kui neli seina, mille vahel end kindlana tunda. 

“Eesti kooli eesmärk ei ole tagada kõigile eesti lastele multilingvistilist võimekust, küll aga rahvuskultuurilist järjepidevust.

Koolides ei ole teisi tunde peale kirjanduse, kus saaks tegeleda samaaegselt eesti keele – sest kirjandus on keele põhilisi kandjaid –, eesti mõtteloo, inimese hingeelu keerukuste ning kultuuriga laiemalt. Eesti kirjanduse õpetamine on laialdase identiteediloome aluseks. Ja see tähendab, et kirjanduse tunnid on ühed kõige tähtsamad tunnid üldse, sest tegelevad üheaegselt nii kultuurimälu kui ka noorele inimesele tähtsate hingeelu probleemidega.

Ometi on kirjandustunde endiselt nii karjuvalt vähe, et ühelgi moel ei ole võimalik korralikult ära õpetada esmatähtsat eesti kirjanduse ajalugu (muust kirjandusest rääkimata) ning tähtsamaid kirjandusmõisteid, nagu stilistika, esteetika, žanrid jms. Sinna juurde arutada kirjandusteoste sisu ja tähendust, käia kirjanduslikes paikades, teha ühislugemisi, kirjandusmänge jmt. Kõike seda, mille käigus kujuneb haritud inimene-eestlane. Ja seda mitte ainult teadmiste, vaid ka hingehariduse poolest. 

Võõrkeeletunni asemel

Ei väsi kordamast: kirjanduse tunde peaks olema praegusest märgatavalt rohkem. Need tunnid võiksid tulla vabalt mõne võõrkeeletunni arvelt. Lapsed ei pea õppima kohustuslikus korras kahte-kolme võõrkeelt, piisab ühest. Ülejäänud võõrkeeli võib pakkuda valikainena, samuti on olemas keelekoolid ja huviringid, kus võõrkeeli õppida, rääkimata veebirakendustest, mille abil saab ka iseseisvalt teise keelde süveneda. Eesti kooli eesmärk ei ole tagada kõigile eesti lastele multilingvistilist võimekust, seda ei nõua ükski seadus. Küll aga nõuab põhiseadus rahvuskultuurilise järjepidevuse ja arengu tagamist pealekasvavate põlvkondade teadvuses. Arvestama peab ka sellega, et suure osa oma ööpäevast veedavad needsamad lapsed niikuinii ingliskeelses virtuaalsuses. 

Kool on üks olulisemaid kohti, kus lapsed eesti keelega korralikult suhestuvad. Pole saladus, et küllalt paljudel lastel on vägagi raske oma mõtteid väljendada ja need väljenduskatsed võtavad sageli lausa arusaamatute lausete kuju. On näha, mis võiks aidata: lugeda valjuhäälselt eestikeelseid kirjandustekste, mille keerukamad laused nõuavad tähelepanu ja diktsiooni treenimist; kirjutada kirjandeid, et aru saada, mil moel oma peas tiirlevaid mõttejuppe arusaadavateks lauseteks vormistada; lugeda kirjanikke, kelle mõtted avardavad lugeja teadvust hoopis teisel tasemel kui TikToki maailm. Sest vajadus tõelise vaimse arengu järele pole ju kuhugi kadunud. Lihtsalt täiskasvanud on sellele asjale sageli ise käega löönud. Et asja parandada, on vältimatult vaja rohkem kirjanduse tunde. 

Lisaks sellele, et eesti keele ja kirjanduse tundide arvu järsult tõsta, tuleks eeskuju võtta Taanist, Los Angelesest ja teistest paikadest, kus on kehtestatud (või kavas kehtestada) nulltolerants nutitelefonidele koolis. 

Vastutavad täiskasvanud

Panen siia Renee Meriste, Ameerikas elava eestlase hiljuti sotsiaalmeedias avaldatud kogemuse: 

„Los Angeleses ja ümberkaudsetes koolisüsteemides keelati mobiiltelefonide kasutamine üldhariduskoolides 2025. aasta veebruari keskel, et parandada õpilaste keskendumisvõimet, hindeid, mentaalset tervist ja koolikiusamist. Lisaks on keelatud ka nutikellad ja kõrvaklapid. Erinevalt arvamustest, et lapsed on selle vastu ega saa hakkama, olid tegelikult kõige rohkem vastu nende vanemad. Augusti keskel alanud uus kooliaasta on esimene, mis uute reeglite järgi algas. Rääkisin 25-aastase staažiga kooli raamatukoguhoidjaga ja ta ei suutnud oma õnne varjata! Vaheaegadel ja pärast kooli tulevad õpilased raamatukokku mängima, lugema ja raamatuid laenama. Laenutamine on kahekordistunud võrreldes 2024. aasta esimese kuue nädalaga. Kui on aeg raamatukogu sulgeda, siis lapsed ei taha ära minna! Lapsed on paremas tujus ja palju õnnelikumad kui aasta tagasi.“

See postitus on tehtud oktoobris 2025.

Polegi palju lisada. Täiskasvanutel tuleb ehk hoopis endale otsa vaadata ja küsida, miks oleme asjad nii kaugele lasknud. Ennekõike tuleks seda muidugi küsida Haridus- ja Teadusministeeriumilt. Lapsed ei vastuta tunniplaanide ega õppesisu eest. 

Ehk jõuaks veel käimasoleva eesti raamatu aasta jooksul tajuda vastutust meie viiesaja-aastase omakeelse kirjasõna ees ning ometi kord võtta vastu eesti keelt ja kirjandust tõeliselt väärtustavad haridusotsused?