- Värske rahvusvahelise õppimise ja õpetamise uuringu TALIS põhjal on 93% Eesti õpetajatest oma tööga rahul. Ometi mõlgutab 46% neist mõtet lahkuda ametist järgmise viie aasta jooksul.
TALIS
OECD rahvusvaheline õppimise ja õpetamise uuring (TALIS) on suurim rahvusvaheline õpetajate ja koolijuhtide uuring.
• 2008. a osales 24 haridussüsteemi
• 2013. a osales 38 haridussüsteemi
• 2018. a osales 48 haridussüsteemi
• 2024. a osales 55 haridussüsteemi (280 000 õpetajat, 17 000 kooli).
• Toimus 12. veebruarist 2. aprillini 2024. Eestis osales 199 kooli, 3338 õpetajat (7. –9. kl), 191 koolijuhti
Kui alla 30-aastaste õpetajate hulgas on ametist lahkuda soovijaid sama palju kui eelmise TALIS-e uuringu ajal 2018. aastal – 49% –, siis nüüd on kasvanud see soov ka vanemate õpetajate seas. Täies tööjõus, 30–49-aastaste õpetajate hulgas mõtleb lahkumise peale juba 33% (eelmine kord 25%) ja üle 50-aastaste hulgas 36% (2018. a – 28%).
„Ehkki kavatsus ei pruugi näidata veel reaalset käitumist, teeb see signaal ärevaks,“ lausus Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor Äli Leijen, kelle juhitud meeskond koostab uuringu andmete põhjal Eesti kohta põhjalikku raportit. Enne selle avalikustamist 17. novembril paotas Leijen saladuseloori ja osutas uuringu tähtsamatele tulemustele.
„Õpetajad on oma tööga rahul, aga suur töölt lahkumise kavatsus teeb murelikuks. Meie õpetajate keskmine vanus on niigi kõrge (49). Haridussüsteem ei pea vastu, kui need arvud realiseeruvad,“ märkis Leijen.
Muutused õpetajate hoiakutes-meelestatuses võivad olla seotud õpetajate streigiga, mis toimus eelmisel kevadel vahetult enne TALIS-e uuringu toimumist, arvas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ent meeleolud paranenud ei ole. Põhjusi selleks on rohkem kui küll. Mõned nopped uuringust.
29% õpetajatest märkis, et kogeb oma töös palju stressi (2018. a – 18%). OECD keskmine on 19%. Koolijuhtidest tajub stressi koguni 36%.
Õpetajate suurimad stressiallikad on õpilaste õpitulemuste ning sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest vastutamine ning HEV-õpilaste jaoks tundide kohandamine.
Õpetajaametiga rahulolu on endiselt kõrge (93%), maakoolides ollakse enam rahul kui linnakoolides. Meeldib ka töökeskkond (87%). 76% valiks õpetajaameti uuesti. Töötasuga rahulolijate protsent on langenud aga 39-lt 30-le ja see arv on teiste riikide omast madalam (OECD keskmine 39%).
Vaid viiendik õpetajaist tunneb, et Eesti ühiskonnas neid väärtustatakse (2018. aastal 26% ja 2013. aastal 14%). Ainult 10% usub, et poliitikakujundajad väärtustavad õpetajate arvamust. Meedia on õpetajate silmis siiski paremas kirjas.
EESTI ÕPETAJA
Keskmine vanus 49 aastat. OECD keskmine 45. Meist vanemad on Leedu, Portugali, Läti ja Ungari õpetajad.
Nooremad kui 30 aastat 9%.
50-aastased ja vanemad 52%.
84% õpetajatest on naised. Kõige rohkem on meesõpetajaid Jaapanis (59%).
Tähtajatu töölepinguga töötab 79% (OECD keskmine 81%).
EESTI KOOLIJUHT
Keskmine vanus 52,7 aastat.
72,4% naised.
96,2% magistrikraadiga, 2,9% doktorikraadiga. Oma koolis juhina töötanud 9 aastat, ligi 40% annab ka tunde.
27% on enne ametisse asumist läbinud koolijuhtimise koolitusprogrammi või kursuse (Soomes 77%).
Keel, pagulased, erivajadused
„Keerulisemaks ja mitmekesisemaks on läinud ka olukord klassiruumis – nii keeleliselt, kultuuriliselt kui ka õpivajadustelt,“ osutas Äli Leijen.
Kui kuue aasta eest tuli vaid 11% õpetajaist töötada klassis, kus üle 10% laste kodukeel erineb õppekeelest, siis nüüd on see arv tõusnud juba 25-ni. See on suur muutus.
64% õpetajaist õpetab pagulaste lapsi. Eelmine kord oli neid 4%, aga siis polnud veel Ukraina sõda. Ent vaid viiendik tunneb, et on mitmekultuurilises või -keelses keskkonnas õpetamiseks hästi valmistatud, märkis Äli Leijen.
Varasemast märkimisväärselt rohkem on õpetajaid, kelle klassis on üle 10% HEV-õpilasi. Enne oli neid kolmandik, nüüd juba kõvasti üle poole. 43% õpetajatest tunneb, et suudab õpiülesandeid nende laste jaoks kohandada (OECD keskmine 62%). 64% õpetajaist saab HEV-lastega töötada koos mõne teise spetsialistiga (OECD keskmine 72%).
„Väga hea, et kaasav haridus koolis on, aga tugiisikutest on puudus. Õpetajad on väsinud, ei taha ka koolitusi. Ent probleem on õhus. Palju rohkem on tuge vaja,“ sõnas TALIS-e siseriiklik koordinaator Gunda Tire. Sarnane olukord on kõigis Balti riikides ja ka Soomes.
Kolmandik koolijuhtidest tõi uuringus välja, et kvaliteetselt õpetamast takistab kvalifitseeritud õpetajate ja tugipersonali puudus. Sama mure vaevab teisigi riike.
Probleemidest hoolimata paistab Eesti õpetaja rahvusvahelises võrdluses silma sellega, et on kõrgelt haritud – 73% õpetajaist on magistrikraadiga (OECD keskmine 57).
Meie õpetajail kulub ka vähem aega klassis korra hoidmisele (9% tunnist, OECD keskmine 15). Endiselt on Eesti õpetajail suur autonoomia ja tegevusvabadus.
91% õpetajate hinnangul on nende esmane ettevalmistus õpetajatööks kvaliteetne. Kuid Äli Leijen osutab faktile, et viimase viie aasta jooksul on õpetajakoolituse lõpetanute hulgas langenud nende osakaal, kes peavad oma ettevalmistust aines heaks.
„See polegi väga üllatav, sest ülikoolid on varasemast paindlikumad ja oleme võtnud õpetajakoolitusse vastu väga erineva taustaga inimesi. Eks peame pöörama sellele rohkem tähelepanu,“ lausus Leijen.
Pole esimene karjäärivalik
Äli Leijenit teeb murelikumaks tõsiasi, et vaid kolmandikul algajatest õpetajatest oli õppima asudes õpetajaamet esimene eelistus (OECD keskmine 58%). Palju on karjääripöörajaid, kellest on viimasel ajal räägitud kui lahendusest õpetajapuudusele. Uuringust selgus aga, et nemad tahavad ametist lahkuda veel rohkem kui teised, märkis Leijen.
Tema sõnul tuleb tegelda sellega, et inimesed, kes tunnevad kutsumust õpetajaks saada, ei valiks teist eriala. Kui õpetajaameti maine oleks kõrge, tahetaks esmajärjekorras just õpetajaks õppida.
„Tähtis on, et saaksime õppima inimesed, kes tõesti tahavad seda tööd teha,“ lausus Leijen. „Õpetajakoolituse keskmine tudeng ei ole praegu gümnaasiumilõpetaja, vaid oluliselt vanem. Kuidas saada gümnaasiumilõpetajaid õpetajakoolitusse? Teised riigid saavad, aga Balti riigid siin eristuvad – ja see on seotud õpetajaameti mainega. Tegureid on muidugi rohkem: rahulolematus töötasuga, töötingimused, kolleegide vähene tugi. Seega mõtteainet jagub.“
Gunda Tire sõnul napib õpetajaid igal pool maailmas. Noored soovivad kaugtööd teha, aga õpetajaametis seda ei saa. Õpetajaist on puudus nendeski riikides, kus palk on kõrgem.
„Maailm on muutunud. Enam pole nii, et töötad ühes kohas pikalt,“ sõnas Tire.
Ka Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees Urmo Uiboleht on seda meelt, et tänane haridussüsteem ei olegi valmis uut generatsiooni, värskeid gümnaasiumilõpetajaid kooli tööle võtma, sest neil on hoopis teised ootused.
„Noored eeldavad paindlikku õppekorraldust, tsüklilist tööd vaba graafikuga,“ rääkis Uiboleht. „Seda haridussüsteem ei võimalda. Töökeskkond, õppimine ja õpetamine peab muutuma, et nooremad tuleks. Lisaks finantspool. Noorel õpetajal pole võimalik eluasemelaenugi saada. Nii valivad noored teist laadi ameti või mingi muu riigi, kus tööd alustada. Pigem sobibki õpetajatöö juba küpsemas eas inimestele, neile, kel aastaid üle 40. Saame luua perspektiivi, et õpetajaamet on hea valik pikema aja vältel.“
Urmo Uiboleht osutas ka koolijuhtidega seotud probleemidele TALIS-e uuringus: kogunisti 51% juhtidest mõtleb, et ei jätka oma ametis kauem kui viis aastat.
„Räägime õpetajate rahulolematusest, aga samamoodi avaldub tööpinge koolijuhtidel. Tendents on ametikindluse vähenemisele,“ ütleb Uiboleht.
Palgaga rahul on vaid 38% koolijuhtidest ja seegi on teiste riikidega võrreldes suhteliselt madal tulemus.
„Poliitikakujundajaile on uuringu sõnum igatahes selge: töötasu peab süsteemselt kasvama. Eesti haridus vajab inimestesse investeerimist,“ rõhutas Uiboleht.
Uibolehe sõnul on suurimaid hüppeid profiili muutus – koolijuhtimise võtavad üle naised. Kui 2018. aastal oli naisjuhte 57%, siis nüüd on juba 72%. Kuna ka õpetajate hulgas on enamik naised, on see loogiline tendents.
„Võib-olla vajabki meie aeg tasakaalukaid naisjuhte,“ ütleb Uiboleht. „Aga muret teeb, et meeste osakaal kogu haridussüsteemis muutub järjest väiksemaks ja nende haridustase tervikuna Eestis langeb. Poisid langevad koolist välja sagedamini kui tüdrukud. Kõrgharidust omandavad rohkem naised.“
Erinevalt õpetajaist ei lahku ametist loobunud juhid alati siiski haridussüsteemist, vaid üha enam on neid, kes hakkavad uuesti õpetajaks.
Peep Eenraid, kes juhtis 13 aastat Audru Kooli ja enne seda oli kümme aastat Pärnu Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja, on teist aastat Pärnu Koidula Gümnaasiumi ajalooõpetaja ja oma tööga väga rahul.
„Minu õpetatavad noored on teadmishimulised ja soovivad saada häid tulemusi,“ lausus Peep Eenraid.
Meenutades juhiaastaid, ütleb ta, et kuigi töö ja puhkuse vahel peaks suutma hoida tasakaalu, kujunesid koolipäevad mõnikord 10–11-tunnisteks. Raskeim aeg oli kooli renoveerimine, mil suvepuhkuse asemel tuli koos ehitaja ja vallaga paremaid ja kiiremaid lahendusi otsida. Kuna maja ehitati järk-järgult, röövis see suvepuhkuse mitmel aastal. Järgnesid COVID ning sõjapõgenikest Ukraina õpilastega tegelemine.
„Koolijuhtide töötasu on jäänud ajale jalgu,“ märgib Eenraid. „Kui eeldame, et koolijuht on tippjuht, peab talle maksma ka tippjuhi palka. Siis saab temalt ka rohkem nõuda. Ja õpetajatel peaks olema mõistlik töökoormus ning sellele vastav töötasu. Iga aastaga muutub raskemaks ka suhtlus lastevanematega. Samuti on noortel üha rohkem probleeme, millega õpetaja või koolijuht peab tegelema. Alustavad õpetajad ei saa piisavalt tuge, sest neile toeks määratud õpetaja on ülekoormatud.
Oluline on õpetajate tööd väärtustada. Tunda huvi, kuidas neil läheb. Juhi ülesanne on õpetajaid tänada ja tunnustada. Hea juhi juurest ja heast kollektiivist ei kipu õpetajad lahkuma. Aga ka juht ootab tänusõnu.“
Tallinna Mahtra Põhikooli direktori Edgar Roditšenko sõnul on kooli õlgadele pandud kogu ühiskonna läbilõige koos oma pingete ja muredega. „Õpetaja ja koolijuht on kõigest inimesed, mitte superkangelased. Eks me peame ühiskonnana peeglisse vaatama ja hakkama maailma muutma iseendast.“
Lisa kommentaar