- Mida arvate õpetajate seas kasvanud soovist oma ametist lahkuda? Kas olete ka ise loobumismõtteid mõlgutanud? Vastavad aasta õpetaja tiitli pälvinud.
Kadri Saaremaa,
Tartu Forseliuse Kooli matemaatikaõpetaja
(aasta põhikooli aineõpetaja 2025):
Pärast keskkooli õppisin majandusteadusi ja õpetajaks saada ei plaaninud, kuigi mõte käis läbi. Kooli jõudsin „Noored kooli“ programmi kaudu 15 aastat tagasi. Seega ei olnud õpetajaamet mu esimene valik, kuid see leidis mind üles enne, kui jõudsin mujale tööle asuda.
Kolm aastat pärast õpetajana alustamist ei olnud ma kindel, kas see töö on mulle õige. Samas ei tahtnud päriselt loobuda. Jäin kooli väikse koormusega ja asusin samal ajal tööle eraettevõttes. Sealne palk oli mitu korda kõrgem kui koolis, töökoormus ja pinge väiksem ning elukvaliteet oluliselt parem. Kuid peagi sain aru, et ainult kõrgest palgast ei piisa (vähemalt juhul, kui puudub konkreetne vajadus, näiteks eluasemelaen, kellegi hooldamiskulud). Seetõttu otsustasin lõpuks jääda ainult kooli ega ole tahtnud sealt lahkuda.
Õpetajad lähevad koolist ära, sest ootused tööle kasvavad pidevalt ja sellega võrreldes on palk tagasihoidlik. Näiteks minu õde alustas samuti õpetajana, kuid otsustas mõne aasta pärast ümber õppida, sest töökoormus ja tasu ei olnud tasakaalus. Tean kolleege, kelle õpetajaameti valinud lapsed ei saa kodulaenu, kuna sissetulek ei vasta panga nõuetele. See näitab, et midagi on valesti. Lisaks on õpetajatöö emotsionaalselt ja vaimselt väga nõudlik. Vaja on tugevat meeskonda. Kui kollektiiv ei toeta ja ühtehoidmist napib, on koolieluga keeruline toime tulla.
Igas ametis on loomulik, et inimesed liiguvad edasi, kui töö iseloom neile ei sobi või tekib soov proovida midagi uut. Paljudes valdkondades on liikuda lihtne, sest ettevõtte sees saab võtta uusi rolle või vastutusalasid. Koolis on võimalusi aga üldiselt vähem.
Õpetajatöö sisu ja iseloom on varasemaga võrreldes märgatavalt muutunud. Arvan, et osa neist, kes valisid selle ameti oma kooliaegse kogemuse põhjal, ei tunne end praegu koolis samamoodi. Õpetajatöö eeldab varasemast rohkem paindlikkust ja vaimset vastupidavust. Usun, et kõige olulisem on valida õpetajaamet teadlikult. Õppimise ajal saab oma sobivust ametisse katsetada ja mõelda läbi, kas see töö sulle ikka sobib. Igaüks ei peagi õpetajaks jääma, selleks on vaja soovi noori toetada. Selliseid inimesi on Eestis palju, kuid praeguse palgataseme juures ei jõua nad lihtsalt kooli.
Aili Hõbejärv,
Tallinna Reaalkooli õpetaja
(aasta klassiõpetaja 2013):
Mina ei ole kunagi mõelnud koolist äraminekule, sest mind on paigal hoidnud klassiõpetajate pikk suvepuhkus – aastaid tagasi ju peaaegu kolm suvekuud, nüüd küll veidi vähem. Kindlasti on mul vedanud kõigi õpilastega, enamasti lastevanematega ja eriti kolleegidega. Olen viimased 35 aastat töötanud koolis, kus juhtkond alati toetab oma õpetajaid ja õpilased on ilmselt maailma parimad. Lisaks on meie töö väga mitmekesine – kunagi ei tea täpselt, mis järgmisel päeval veel toredat või põnevat juhtuda võib.
Minu esimene karjäärieelistus oli küll näitleja või ajakirjaniku oma, aga ilmselt ei olnud ma nende erialade õppimiseks piisavalt valmistunud. Seejärel mõtlesin ujumistreeneri ametile, aga valik langes siiski algklassiõpetaja kasuks ja kahetsenud ma seda nende 42 aasta jooksul ei ole.
Äraminekusoovi võib tekitada mittesobiv koolikeskkond, juhtkond, kes ei ole toetav ja hooliv, õpilaste soovimatus õppida või sobimatu suhtlemine õpetajaga, aga ka lapse ja õpetaja suhtes liiga nõudlikud lapsevanemad, kes ei ole koostööaltid. Halvasti mõjub ka kolleegide ja lähedaste toetuse puudumine, suhteliselt väike sissetulek, pikad tööpäevad, mis sisaldavad lisaks kontakttundidele ka tundideks valmistumist, õpilaste tööde kontrollimist ja tagasisidestamist, töömeilidega tutvumist ja neile vastamist. Ja muidugi liiga vähene või koguni olematu aeg enda, oma pere ja sõprade jaoks.
Praegu on riigi tähelepanu koondunud meie kaitsele, mis olukorda arvestades on ju enamasti õige. Aga kas tähelepanu ei ole mitte liigselt sinna suunatud ja kodanike heaolu pole kuidagi tagaplaanile jäänud? Lapsed on ju meie riigi tulevik, seepärast peaks tõsiselt mõtlema, kuidas toetada koolielu nii, et ka õpetajad tunneks ennast täisväärtuslike kodanikena – oleme ju enamjagu kõrgharidusega spetsialistid!
Arvan, et kohalikul omavalitsusel on mitmeid võimalusi, kuidas näidata, et ta hoolib oma õpetajatest, ja neid igakülgselt toetada. Loodan, et iga koolijuht leiab võimalusi kaasata kooliellu rohkem toetavaid lapsevanemaid, kes oleks koolile toeks. Küll oleks kahju, kui jätaksime õpetamise ja kasvatamise ainult tehisintellekti või sotsiaalmeedia kanda. Ja õpetaja peab oma ressursse sobivalt kasutama, panema paika sellise ennast säästva päevaplaani, et ta ikka ellu jääks. Jaksu ja jõudu meile selles põnevas ametis! Olen kindel, et meil on maailma parim elukutse.
Kaiel Altpere,
Avinurme Gümnaasiumi klassiõpetaja
(aasta klassiõpetaja 2025):
Tahtsin juba lapsena õpetajaks saada, kuid millise aine just, sel teemal oli suur sisemine arutelu. Õppisin kõigepealt siiski hoopis lasteaiakasvatajaks ning kui õnnestus kooli tööle saada, omandasin kaugõppes klassiõpetaja kutse, hiljem ka magistrikraadi. Töö õpetajana teeb mulle endiselt rõõmu ja tekitab soovi areneda. Tõesti, ka minul on olnud paaril korral oma 26-aastase tööstaaži jooksul olukord, kus olen mõelnud töökoha vahetusele, kuid siiski mitte õpetajaametist loobumisele.
Õpetajate äraminekusoovi taga on palju põhjuseid. Töökoormus on suur, ja selle all pean silmas mitte ainult kontakttunde, tundide ettevalmistusteks kuluvat aega või tööde parandamist-kontrollimist, vaid ka rolle, mida koolis peab täitma.
Eraldi toon välja lastevanemate ja kogukonna kasvava nõudlikkuse, töö eripära vähese mõistmise ning usaldamatuse õpetajate vastu. Oluline põhjus võib olla ka töökius juhi või kolleegi poolt. Selle tagajärjel tekivad vaimsed ja füüsilised probleemid.
Arvan, et ühte retsepti ametist loobumise mõtete vastu ei ole. Suureks abiks õpetajale on tugev juhtkond ning tugirühm, kes märkab, kuulab ära, tunnustab, vajadusel vähendab töökoormust ning toetab vaimset tervist. Kuid peab nentima, et väikeses kogukonnas võib sattuda pinge alla mitte ainult õpetaja, vaid ka kooli juhtkond.
Alla Vinitšenko,
Tõrvandi Kooli sotsiaalainete juhtõpetaja
(aasta põhikooli aineõpetaja 2023):
Olen alati kirglikult tööle pühendunud ja korra ka läbi põlenud. Inimesel, kes teeb oma tööd kirega, ongi soodumus läbi põleda. Lahkusingi vahepeal kuueks aastaks õpetajatöölt ja valisin eraelu. Rändasime ringi, sündisid lapsed. Siis töötasin viis aastat Tartus suures täistsüklikoolis. Sellest õppeaastast olen põhikoolis ja väga rahul. Meie üldtööaeg on 35 tundi, selle sees on 17 kontakttundi. Vaadatakse, et kohustused mahuks selle aja sisse ära. Lisatasusid pole, oleme kõik ülesanded kokku leppinud. Töötan esimest korda elus niiviisi. Jõuan tööga valmis tööajal. Olin varem liiga usin.
Eelmises kohas sain iga lisaliigutuse eest lisatasu. See algul motiveerib, aga lõpuks enam mitte. Kui ikka osturallile ei jõua, siis pole rabamisest ju kasu! Vanuse lisandudes hakkad elus väärtustama teisi asju – aega iseendale, perele. Ma armastan õpilasi ja oma tööd, aga ei taha elada ainult töö nimel. Pole ju normaalne, kui lapsed lähevad magama ja ema on ikka arvuti taga. Nüüd vaatan kodus koos oma lastega „Osooni“. Varem ma seda kunagi ei saanud.
Algajal õpetajal kulub kõigeks rohkem aega. Tööd jagub ka nädalavahetuseks. Kui sa ise piire ei sea, siis sul on töö elutoas, söögilaua taga. Põledki läbi. Õpetaja ülesannete hulk hägustub ja lõpuks ongi kõik hägune.
Paljudes koolides pole klassijuhatamine eraldi tasustatud. Võtad ameti vastu ja hakkad aru saama, mida see tegelikkuses tähendab. Arenguvestlused toimuvad enamasti ju pärast tööpäeva.
Vaheajal võiks õpetajal olla võimalik puhata. Ka tema tahab oma lastega reisile või spaasse minna. Olen töötanud mitmes koolis, kus vaheaeg oli koolitusi ja kohustuslikke lähetusi täis.
Lisa kommentaar