Marju Himma.

Digi- ja meediapädevuse õpetamine ei peaks olema vaid (eesti keele) õpetajate õlul

Marju Himma.
9 minutit
116 vaatamist
  • Meediapädevus pole ajakirjanduse tundmine, vaid oskus toimida infokeskkonnas, mis on killustunud, kiirenev ja sageli varjatud. Õpetaja ei ole imeinimene, kes suudab selle pädevuse päris selgeks õpetada, mistõttu vaja on uusi lähenemisi ja lahendusi.

Laste ja noorte meediatarbimist kiputakse endiselt mõõtma selle järgi, kui palju nad loevad ajakirjandust: Postimeest, Delfit, ERR-i. Tõsi, ajakirjandus on ka meedia, kuid kogu meedia pole ajakirjandus, kus kehtivad normid ja standardid. Suurem osa meediast on n-ö Metsik Lääs.

Aga noorte jaoks on meedia midagi hoopis muud kui ajakirjandus: YouTube, TikTok, Discord, Reddit, Telegram. Kui õpetaja palub analüüsida ajaleheartiklit, on see enamiku noorte jaoks sama võõras kui VHS-kassett – tead küll, et selline asi on olemas, kuid iga päev seda ei kasuta. Vaid viiendik noortest tarbib uudist traditsioonilisest ajakirjandusväljaandest. Olgu täpsustatud, et traditsiooniline tähendab siin kontekstis uudisportaali, mitte ajalehte. Seda viimast hoiab käes väga väike hulk täiskasvanutestki, mis siis veel noortest rääkida. Ometi on põhikooli ja gümnaasiumi õppekavades kirjas ajaleheartikli analüüsimine või ka uudise ja arvamusloo tunnuste teadmine.

“Eesti keele õpetaja võib tunda küll ajakirjanduslikke meediakanaleid, kuid kas ja mida ta teab Snapchatist, Discordi ja Telegramist?

Digi- ja meediapädevused on kirjutatud mitme ministeeriumi arengukavasse. Näiteks märgib need ära kaitseministeeriumi riigikaitse arengukava. Siseministeerium puudutab meediapädevusi seoses siseturvalisuse ja hübriidohtudega võitlemisega. Kultuuriministeerium rõhutab neid oma arengukavas vähendamaks lõhet digitaalses kirjaoskuses ja kultuurilist killustatust. Digi- ja meediapädevustega tegelevad veel ka välisministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

Pädevused samad juba 20 aastat

Haridusministeeriumi haldusalas ehk koolis on nende pädevuste keskmes enam-vähem sama, mis on seal olnud umbes 20 aastat. Mõni näide. Põhikoolilõpetanu peab olema tuttav avaliku ja varjatud mõjutamisega reklaamtekstides. Ta peab teadma meediatekstide põhiliike ja tunnuseid ehk uudiseid, arvamuslugu, intervjuud, reportaaži ja kuulutust (miks just seda, jätkuvalt ei tea). Selged peavad olema kriitiline lugemine, oskus eristada fakti ja arvamust, peamised keelelised mõjutusvõtted. Ta peab tundma põhilisi meediakanaleid, sh televisiooni ja raadio era- ja avaõiguslikud.

Gümnaasiumilõpetaja peab olema pädev kõiges eelnevas ning lisaks oskama ära tunda meediamanipulatsiooni.

Mõistetavalt on eesmärk õpetada lapsi ära tundma manipulatsiooni laiemalt, et selle kaudu muuta nad vastupidavamaks – moodsama sõnaga kerkseks – infomõjutustele. Propaganda mõistet teada on kahtlemata oluline, kuid kas ja mil määral suudab just eesti keele õpetaja anda ühiskondliku konteksti infosõjale, ideoloogiale (nii vaenlase kui enda riigi omale) ja poliitmõjutamisele, mille osa propaganda on?

Kuidas leida ühisosa?

Eesti keele õpetaja võib küll tõesti tunda ajakirjanduslikke meediakanaleid, mis on eksisteerinud suurema osa tema eluajast, kuid kas ja mida teab ta Snapchatist, Discordist ja Telegramist? Kas ja mis ohte oskab ta seal näha ja tuvastada, kui tema enda sotsiaalmeediakanalid on ehk nn vanakeste platvorm Facebook ja vahest ka Instagram?

“Mis täna uudistes olulist oli võiks tulla õhtusöögilauas jutuks juba 7.–9. klassi noortega.

Mis on see meedia- ja digikultuuriline ühisosa, mille üle 55-aastane õpetaja ning 16-aastane gümnasist arutlevad? Ja mis oskusi ning pädevusi nad selle pinnalt arendavad, kui üks on seisukohal, et tüdrukud peavad olema viisakad ja poisid veidi lohakad, ning teine arvab, et me kõik elame maatriksis.

Digi- ja meediapädevused on ammu kasvanud eesti keele välja ulatusest kaugemale. Mõistagi on kriitiline tekstianalüüs ning keelepõhiste mõjutustehnikate äratundmine keelekesksed oskused, mis on paljude teiste pädevuste alused. Samas ei pruugi need sotsiaalse ja ühiskondliku konteksti tundmiseta sugugi rakenduda.

Näiteks tundmata sotsiaalseid nähtusi, nagu tume osalus, trollimine, shitposting, manosfäär, vandenõu- ja meemikultuur, tühistamiskultuur, digiaktivism jpt, pole reportaaži žanritunnuste tundmisest kuigi palju abi. 

Tartu Ülikooli Balti infohäirete sekkekeskuses (BECID) tegeleb sellega korraga kümmekond teadlast ja meediaspetsialisti ning ikka käivad digikultuuri uued nähtused neil lainena üle pea, enne kui nad jõuavad neid ära uurida. BECID-i spetsialistid on digikultuuri uutes terminites orienteerumiseks kokku pannud slängisõnasõnastiku. See aitab neid, kes kõigi digikultuurinähtustega otseselt kokku ei puutu või kui, siis ootamatult ja ehmatusega. Kuidas saakski üks eesti keele õpetaja, kelle fookus on uudise või reportaaži tunnuste õpetamisel, olla noortega võrdsel pulgal nende nähtuste selgitamisel?

Vahepalana olgu öeldud, et ülikoolis õpime ajakirjanduse bakalaureusetudengitega süvitsi vaid uudist, et fakti ja arvamuse žanrireeglid tugevalt lahus seisaksid. Me ei peta end kujutlusega, et tudeng õpib meisterlikult valdama ka olemus- ja arvamuslugude kunsti. Ometi eeldab gümnaasiumi üks õppekursus seda õpiväljundina.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et digi- ja meediapädevused ei mahu enam eesti keele piiridesse ära, mistõttu on need üldhariduskoolis vales kohas. Õpetaja(te)lt, kitsalt eesti keele õpetajalt ei saa oodata, et nad selle tohutuks kujunenud pädevuste koti üksi ära täidaksid.

Vaatame otsa reaalsusele ja lahendustele

Noored ei ole hukas, kui nad pole lugenud viimast Sirpi (või ei teagi, mis see on) või ei kuulanud viimast „Välistundi“ (tõenäoliselt ei tea nad ka seda saadet ning olid üldse koolis, kui see eetris oli). See aga ei tähenda sugugi, et nad ei tarbiks traditsioonilist ja kvaliteetajakirjandust või poleks kursis välisuudiste, majanduse ja poliitikaga. Koolides külalistunde andes märkan alati klassis paari-kolme huvilist, kes võivad vabalt võtta üles arutelu Wall Street Journali või New York Timesi mõne artikli teemal. Nad on enamasti kursis ka ERR-i ja Delfi uudistega. Alati on ka neid, kes ei loe ega teagi ühtki Eesti ajakirjandusväljaannet. Neid lihtsalt ei huvita. Samas võivad nad mõne uudisega olla kursis. Teame ju teadusuuringutestki, et noored puutuvad uudistega kokku sotsiaalmeedia vahendusel. Sedagi ei saa neile ette heita. Ajad ja olud on lihtsalt muutunud.

Siiski tuleb tunnustada õpetajaid, enamasti eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, kes suunavad õpilasi lugema ERR-i uudiseid, sest need on tasuta. Võib küsida, miks me üldse peame uudiseid lugema. Kui tihti õpetajad, lapsevanemad või ka ajakirjandusuurijad seda mõtestavad? Mitte piisavalt tihti.

“Ärgem alahinnakem noorte võimekust olla spetsialist selles, milles nad ongi sageli pädevamad kui täiskasvanud.

Seepärast julgengi väita, et ainult õpetajate õlule ei saa inforuumis hakkamasaamist ehk digi- ja meediapädevuste õpetamist panna. Kui tegu on ülekantavate oskustega, peaks sellesse panustama oluliselt laiem ring inimesi.

Alustame kodust

Liialt paljud lapsevanemad arvavad, et laps on kooli kasvatada. Uudiste jälgimine ja nende üle arutlemine peaks olema koduse vestluse normaalne osa. Mis täna uudistes olulist oli, mida tähendavad valimised Moldovas või kes rikkus Eesti õhuruumi võiks tulla õhtusöögilauas jutuks juba 7.–9. klassi noortega. Inimeselt inimesele arutelu tähendab, et samal ajal ei rulli sa TikTokki või mis tahes muud sotsiaalmeedia kanalit. Juba on üks mure lahendatud! See loob tugeva ja toetava vundamendi ka õpetajatele nendel samadel teemadel arutlemiseks.

Toome kooli spetsialistid ja koostööpartnerid

Õpetajad ei peagi kõike teadma. Kooli võiks kutsuda – ja kutsutakse ka – ajakirjanikke, meediauurijaid, sotsiaalmeediat tundvaid noorsootöötajaid või infoturbe eksperte. Sellised meediapädevuse päevad või töötoad võiksid olla sama tavalised kui spordipäevad.

BECID-i meediapädevuse spetsialistidel ei möödu nädalatki, mil nad ei peaks mõnd avalikku veebiloengut või ei käiks koolis töötuba juhendamas või külalistundi andmas. Veebiloengud on ennekõike suunatud küll täiskasvanutele, et saada üldse sotti, millest digimaailmas juttu on.

Näiteks Tartu Ülikooli doktorant Kaarel Lott pidas kevadel veebis loengu manosfäärist ehk sellest, mille kohta täiskasvanud kuulsid üldse esimest korda Netflixi sarja „Adolescence“ tagasisidest. Korraldajailegi ootamatult tuli seda kuulama tuhandeid inimesi, et saada aru, mida tähendab manfluencer ja mis juhtub, kui teismelised poisid hakkavad oma igapäevaelus taolisi inimesi eeskujuks võtma.

Seega on reel püsimiseks digi- ja meediapädevusi vaja nii noori õpetavatel õpetajatel kui ka lapsevanematel. Seda rolli ei saa täita ainult õpetajad. Isegi kui nad saavad neid teemasid kord-paar aastas käsitleda lapsevanemate koosolekutel, ei ole see piisav. Vaja on appi kutsuda spetsialistid. Õnneks on neid nii ülikoolide, vabaühenduste kui ka ametkondade juures üha rohkem (nt veebipolitseinikud).

Kaasame noori õpetamisse

Noored on omaenda meediakeskkonna parimad tundjad. Üks idee on luua noorte meediavahendusgrupid, kes selgitaksid õpetajatele ja eakaaslastele, mis on uus suundumus, kuidas levivad valeinfo narratiivid või mil moel Discordis kogukonnad töötavad. See annab noortele vastutuse ja väärtustab nende kogemust.

“Oluline on aru saada, kuidas sisu liigub, miks see levib, kes seda toodab ja kelle huvides see on.

Ärgem alahinnakem noorte võimekust olla spetsialist selles, milles nad ongi sageli pädevamad kui täiskasvanud. Omal kombel irooniline ja mõtlemapanev lugemine on hiljuti Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmunud Bel Kaufmani „Allakäigutrepist üles“. Ehkki 1960-ndate USA koolis polnud internetti ja nutiseadmeid, on see aus peegeldus haridussüsteemi võõrandumisest oma põhitegevusest: inimeselt inimesele teadmiste edasiandmisest. Seda meeles pidades loome vundamendi ühisele info- ja kultuuriruumile. Mis toobki järgmiste põhimõtete juurde.

Õpetame analüütilist, mitte tehnilist mõtlemist

Kool ei saa õpetada iga uut platvormi, aga ta saab õpetada põhimõtteid: kuidas saada aru mõjutamisest, algoritmidest, grupisurvest, emotsionaalsest manipuleerimisest. See annab tööriistad, mis kehtivad nii TikTokis kui ka tulevases „järgmise põlvkonna platvormis“.

See on taas koht, kus oma panuse peaksid korraga andma matemaatika-, füüsika-, ühiskonna- ja inimeseõpetuse õpetajad (eesti keele ja kunstide õpetajatest rääkimata), kuid nemadki koos kooliväliste spetsialistidega.

Lõimitud õpe tähendab, et täiskasvanud teadvustavad, kui suure osa inforuumist moodustavad digi- ja meediapädevused. Isegi kokanduses ei saa me hakkama infootsinguta, kui soovime teha süüa retsepti järgi ja hinnata sealjuures ka valmistatava roa toiteväärtust. Digi ongi lõimunud kõigesse. See tähendab, et igapäevaelu tuleb kooli kaasa võtta ja selgitada selle kaudu neid konventsionaalseid faktiteadmisi, mida Eesti kool suurepäraselt annab.

Laiendame meediapädevuse mõistet ja õpetust

Õppekava ja õpetajate koolitused peaksid käsitlema meediapädevust kui infoökoloogiat: kuidas sisu liigub, miks see levib, kes seda toodab, kelle huvides see on. Mitte ainult tõene või vale, vaid ka „miks see mulle ette söödeti?“.

Seda ei saa õpetada lüümikute pealt. Teisisõnu, õpetades sama programmi järgi, mida aastakümneid on järgitud, toomata sisse igapäevaelu paralleele, ei saa õppesse digi- ja meediapädevusi lõimida. Niisamuti ei saa eeldada, et õpetajad, kes on niigi koormatud, hakkavad oma koormat veelgi suurendama. Appi on vaja lapsevanemaid, meediaspetsialiste ja professionaale (miks mitte ka influencer’eid), kes digitaalset igapäevaelu hästi tunnevad ja ka õpilastele selgitada oskavad. 

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tehisaru(kaid) soovitusi koolivaheajaks

Aeg-ajalt pean tehisaruga aru. Eelmisel nädalal küsisin näiteks nõu T-särgi disainimiseks. Tahtsime teha vaimukat juubelikinki kunagisele kolleegile.

Tunniajase tiheda tulistamise…

3 minutit

Teaduslikumat lähenemist esimese klassi katsete teemal, palun!

Kui uskuda, et katsed esimesse klassi ei näita adekvaatselt laste võimeid, millega siis seletada, et…

5 minutit

Kirjandustunde on karjuvalt vähe

Raamatuid ilmub palju, aga neid ostetakse aina vähem. Kohustuslik kirjandus on vajalik kultuurilise mõõtme tajumiseks. Lapsed ei pea õppima kohustuslikus…

7 minutit
Õpetajate Leht