• Sille Saidlo töötab juba aastaid traumakogemusega teismeliste ja noortega. Ta on olnud noorsootöötajana ametis Tallinna Lastehaigla psühhiaatriaosakonnas, SOS Lasteküla noortekodus ja Vaikses Kodus ning on praegu SOS Lasteküla Eesti ühingu trauma- ja noortetöö nõunik, kes nõustab perevanemaid ja korraldab koolitusi asenduskodu töötajatele.

Miks te sellise ameti valisite?

Mind on lapsest saati häirinud, kui kedagi kiusatakse ja kõrvale jäetakse või kellelegi liiga tehakse. Kasvasin Keilas pedagoogide peres ja käisin seal ka koolis. Meie klassis kiusamist ei olnud, olime muusikaklass ja ühine huviala liitis. Pigem puutusin kiusamisega kokku väljaspool kooli ja olin alati valmis sekkuma. Empaatiatunnet suurendas ilmselt seegi, et meie klassi kõrval oli väikeklass, kus mu ema õppealajuhataja ameti kõrvalt mõned tunnid andis. Nägin nende laste siirast rõõmu, kui nad millegagi hakkama said.

Otsustasitegi minna noorsootööd õppima.

Jah, gümnaasiumi ajal andsin Keilas vabatahtlikuna tantsutunde ja kuna klappisin lastega hästi, läksingi Tallinna Pedagoogilisse Seminari noorsootööd õppima. Olime esimene lend, kes selles koolis kõrghariduse sai. Esimese olulise töökogemuse sain aga Treppoja noortelaagris, kus ma pärast esimest kursust praktikal käisin ja hiljem veel mitu suve töötasin. Selles laagris oli palju keerulise käitumisega lapsi, kes said sinna tulla ainult tänu omavalitsuse toetusele. Nägin seal elu eri tahke. 

Meelde on jäänud umbes kümneaastane poiss, kellele oli lisaks sellele, mis tal seljas ja jalas oli, pandud laagrisse kilekotikesega kaasa vaid ujumispüksid. Poiss oli trotsi täis, alguses keeldus ta end isegi pesemast ega aktsepteerinud öörahu, sest see oli tema jaoks võõras maailm. Kogu laagri meeskond suhtus temasse inimlikult ja soojalt, otsisime talle riideid, tegelesime ja toetasime teda. Uskumatu, kui kiiresti kõik muutus, lõpuks ei tahtnud ta laagrist ära minna, sest sai tunda hoolivat suhtumist. Õppisin seal palju olulisi asju, eelkõige seda, milline on täiskasvanuna minu vastutus lapse ees.

Mis oli teie esimene töökoht?

Pärast lõpetamist läksin omavalitsusse noorsootöötajaks. Paraku sõltus see töö liiga palju juhtide poliitilistest otsustest, mistõttu sõitsin vahepeal mitmeks aastaks Eestist ära ning elasin ja töötasin Taanis, Inglismaal, Indias, Aafrikas. Taanis sattusin kokku Iraagi sõjapõgenikega, kes rääkisid oma läbielamistest, mida oli huvitav kuulda. Kuigi ma ei saanud nende heaks midagi teha, mõistsin, et vahel tuleb lihtsalt olemas olla, huvi tunda ja kuulata. Mu teine suur avastus oli, et inimeste probleemid maailma eri paigus võivad olla erinevad, samas see, kuidas nad heale või halvale reageerivad, on väga sarnane. Igal inimesel on vaja olla märgatud ja ära kuulatud ning mure korral abi saada.

Eestisse tagasi tulles olin lühikest aega noorsootöötaja Tallinna Lastehaigla psühhiaatriaosakonnas, kus töötasin meditsiinipersonaliga käsikäes: aitasin lastel õppida, mängisin nendega lauamänge, eelkõige aga vestlesin ja suhtlesin, et aidata neil iseendast paremini aru saada. Seejärel asusin tööle SOS Lasteküla noortekodus, kus elavad lapsed, kes oma sünniperes kasvada ei saa ja kellest enamik on traumakogemusega.

Mis iseloomustab traumakogemusega lapsi?

Kõigi nende ühine joon on usaldamatus. Neil kõigil on lapsepõlvest valusaid mälestusi ja kogemusi. Kui palju see kellegi elu mõjutab, on iseasi. Mõni tuleb sellega lihtsamini toime, mõnel on keerulisem. Traumakogemusega laps on tundnud hooletusse jätmist või vägivalda ega usalda enam täiskasvanuid, sest ta teab, et peab kõigega üksi hakkama saama. 

Kui lapsevanem ei tule oma eluga toime, võtabki laps vastutuse ja lahendab probleeme nii, nagu ta suudab ja oskab. Mõne seitsmeaastase roll on olla peres lapsevanema eest, keeta nooremale õele-vennale hommikul putru, viia nad lasteaeda ja õhtul ära tuua, lisaks hoolitseda purjus vanema eest, aga ükski laps ei pea sellega hakkama saama. Ta üritab hakkama saada oma oskuste piires ning loob samal ajal pildi sellest, mida on täiskasvanult oodata ja mida laste kasvatamine tähendab. Kui kodus pole süüa, läheb ta vargile. Aastate pärast ei ole varastamisel näljaga enam mingit seost, aga selle mustri muutmine võtab kaua aega. Traumakogemust võib võrrelda luumurruga – see on ülekoormusvigastus, sest aju ei tule enam liiga suure koormusega toime. 

2021. aastal avas uksed SOS Lasteküla Vaikne Kodu. Miks seda vaja oli? 

Saime aru, et mõned eriti vägivaldse ja ennastkahjustava käitumisega noored vajavad rohkem aega ja tähelepanu, kui noortekodus on võimalik pakkuda, ning neil on vaja õppida muid asju kui teistel. Mida halvemini laps käitub, seda suurem on tegelikult tema vajadus hooliva täiskasvanu järele. Seepärast otsustasimegi rajada Vaikse Kodu, mis on mõeldud kuni kuuele 14–18-aastasele noorele ja mille juht ma kaks aastat olin. Vaikses Kodus võtsime kasutusele traumapedagoogika põhimõtted, mis on pärit Saksamaalt. Seal on need levinud samuti asenduskodudes, kus on kõige rohkem traumakogemusega lapsi.

Milles traumapedagoogika seisneb?

Traumapedagoogika tuum on inimlikkus ja lapsega kontakti loomine. Lapse käest ei küsita, mis tal viga on, vaid mis temaga juhtus, ning kuulatakse teda päriselt. Paljud noored on öelnud, et neid aitabki kõige rohkem see, kui nad saavad oma mõtted rahulikult välja öelda, ilma et keegi nõu annaks. Nad ei vajagi alati nõu, vaid lihtsalt ärakuulamist.

Traumapedagoogika eeldab teadmisi traumast ja sellest, kuidas aju töötab, ning see meetod põimib kokku põhimõtted, mis on andnud pedagoogilises töös häid tulemusi. 

“Oluline on võita noore usaldus ning panna ta uskuma, et iga uus päev tähendab uut algust ja uusi võimalusi.

Esimene neist on last aktsepteerida. Me ei saa kiita tema käitumist heaks, küll aga mõista, et tal on mingi väga oluline põhjus, miks ta parajasti midagi teeb või ütleb.

Teine põhimõte on last tingimusteta tunnustada, sest tal on vaja tunda, et on inimesena väärtuslik. Nii saab tema madal enesehinnang natukenegi kerkida. Probleemse lapse puhul võib kergesti tekkida tunne, et temas polegi midagi head. Tähtis on anda lapsele mõista, et sulle ei meeldi tema teod, aga inimesena ta sulle meeldib. Oluline on leida igas lapses midagi meeldivat. See võib olla ükskõik mis – mingi iseloomujoon, kehahoiak, juuste värv jne, ja talle seda ka öelda.  

Kolmas põhimõte on, et laps peab saama igapäevaelus ja õppimises osaleda endale jõukohaste ülesannetega ja tundma, et ta tuleb millegagi toime. Kui õpilane pole mitu kuud koolis käinud ja õpetaja nõuab temalt korraga kolme kontrolltöö järeletegemist, ei ole see talle jõukohane. Alustada tuleb sellest, millega laps kindlasti hakkama saab.

Neljas põhimõte, läbipaistvus, tähen-
dab, et kõik lapsega seotud sündmused ja otsused, olgu need head või halvad, tuleb temaga läbi arutada.  

Viies on lõbu ja rõõm. Lapsel peab olema vahepeal ka tore. Need lapsed on kogenud oma elus vähe rõõmu, mistõttu on vaja neile pakkuda elamusi ja kogemusi, mis nad rõõmsaks teeb ja naerma ajab.

Kuidas nende lastega kontakti saada?

Kulub palju aega ja pidevat tööd, et võita lapse usaldus ning panna ta tundma, et tal on keegi, keda saab usaldada ja kelle peale loota. Muidugi tuleb kogu aeg olla valmis selleks, et võid enda arvates pakkuda välja toreda mõtte minna koos loomaaeda ja pärast Hesburgerisse, aga saada vastuseks: „Mida sa minust tahad?!“ Sellise käitumise peale ei tohi solvuda ja seda isiklikult võtta, sest see on seotud lapse minevikukogemustega, ta ei oska teisiti. Kui lapses valitseb segadus ja kaos, on täiskasvanu tarkus mitte sellega kaasa minna, vaid jääda rahulikuks ja anda talle oma käitumisega eeskuju.

Kas väljakutsuva käitumise peale ei peagi reageerima?

Loomulikult on minu kui pedagoogi kohus seda mitte ignoreerida, vaid püüda olukorda omalt poolt suunata. Ütlengi talle, et elan selle solvangu üle, aga selline käitumine on mulle vastuvõetamatu. Samas kui 17-aastane noormees on kümnendast eluaastast peale suitsetanud, on minu valik, kas panna kogu oma aeg ja energia sellesse, et teda keelata ja keelitada: „Sa ei tohi seda teha, sa oled alaealine, see kahjustab su tervist!“ Seda kõike ta teab.

Teine võimalus on öelda: „Saan aru, et see on sulle praegu mingil põhjusel vajalik, aga mina ei talu suitsetamist. Mina aktsepteerin sinu vajadust, palun austa sina minu oma ja ära minu läheduses suitseta.“ Ühel hetkel on ta valmis selleks, et saame vestelda ka põhjustest, miks ta suitsetab ning veenda teda, et ta saab ka ilma hakkama. 

Noorele, kes ennast mis tahes moel kahjustab, pole mõtet rääkida, kui kahjulik see on, ega võtta kohtumõistja rolli. Olulisem on võita tema usaldus ning panna ta uskuma, et iga uus päev tähendab uut algust ja uusi võimalusi. Öelda talle, mina usun, et sa saad hakkama. Usun ka siis, kui sul on väga kehv päev. Mõistmine ongi aluseks, et ta üldse suudaks kuidagi toime tulla. Laps peab tundma, et sa temast hoolid. 

Kas koolid on valmis keerulisi lapsi mõistma ja toetama?

See on kooliti väga erinev ning oleneb sellest, kui palju õpetajal on aega ja tahtmist. Kui klassis juhtub midagi tõsist, tuleks võtta see aeg, et juhtunust lastega rääkida ja koos arutada, kuidas keegi end selles olukorras tundis. Võimalik et on vaja ka psühholoogi sekkumist. Aga kuna aega napib, sest õppeprogramm sunnib takka, õpetaja sageli loobub, lootes, et asi laheneb. Ja vahel lahenebki. Näen, et soovi lapsi toetada on õpetajatel üha rohkem, aga tajun, et õpetajad on väsinud ja neil on raske. Vahel piisab ühest kiuslikust kolleegist või lapse jaoks vaenulikust õpetajast, kui juba koostöö ei toimi. Traumakogemusega lapsed tajuvad täiskasvanute vahelist konflikti väga hästi, sest nad on harjunud, et täiskasvanud ei tule enda ja oma tunnetega toime. Koostöö on aga nende lastega töötamisel võtmesõna.

Mis neist noortest pärast kooli lõpetamist saab, kas nad leiavad oma koha?

Selles töös ongi kõige olulisem pidada meeles, et ühel päeval saab noor täiskasvanuks ja astub ellu, kus tal läheb vaja igasuguseid oskusi. Kõige rohkem jääbki neil lastel vajaka sotsiaalsetest oskustest, millega tuleb väga teadlikult töötada. Ka koolis tekivad neil probleemid enamasti just sotsiaalsete oskuste puudumise pärast. Kool võiks keskenduda rohkem lahenduste leidmisele kui piirangute seadmisele. Kui me saadame õpilase tema halva käitumise pärast koolist ära, siis ta ei hakkagi tundma, et ta sinna kuulub. Tähtis on tekitada meie-tunnet nii koolis kui ka huviringis. See eeldab kõigi täiskasvanute teadlikku tegutsemist ja koostööd.

Kas teie eelmise nädala tööreis Saksamaale oli samuti traumapedagoogikaga seotud?

Jah, külastasime SOS Lasteküla kolleegidega paari asenduskodu, kus rühmatöös kasutatakse traumapedagoogikat. Eriti huvitas meid, kuidas on Saksamaal jõutud aktiivse koostööni koolidega, kes on võtnud traumapedagoogika põhimõtted õpilastega suhtlemisel aluseks. Traumapedagoogika sobibki kõigile lastele.