• Soome kirjandus avaldab ennast mitmel moel – kõrgel tasemel klassika ja moodsa kirjanduse kõrval on mõeldud ka mitmesugustele vähemustele. Neilegi, kel lugeda keskmisest keerulisem või kelle keha on keskmisest raskem.

Lapsed loevad üha vähem, tekstile keskenduda on neil aina raskem – sellele mantrana kõlavale probleemile on pakutud mitmeid lahendusi, alates suuremast sunnist kuni leppimiseni, et ärgu siis lugegu. Õpetajatele pole vaja lugemise olulisust rõhutada, ent küsimus jääb: kuidas panna lapsi lugema või hoida neid raamatute juures?

Arekeelel omad reeglid

Üks lahendus on arekeelne kirjandus. Paarkümmend aastat tagasi eesti keelde leiutatud termin ei ole kinnistunud eestikeelse arekirjanduse puudumise tõttu, nii võime rääkida ka lihtsast keelest või kergesti loetavusest. Seletava sõnaraamatu järgi ongi „arekeel“ pedagoogikatermin, mis tähendab lihtsustatud, kergesti loetavat ja mõistetavat keelt. Arekeelsel kirjandusel on oma reeglid, et tekst täidaks eesmärki – oleks kergesti loetav ja mõistetav.

Eestis on pakkunud lihtsas keeles infot ajakiri Vaimupuu keskmisele kerge intellektipuudega inimesele. Ajakirja pikaajaline peatoimetaja Kertu Rakke tõdes, et palju tänusõnu on tulnud ka tavaintellektiga kõrgharidusega inimestelt, näiteks on tänu lihtsale keelele lõpuks aru saadud mõnest keerulisest seadusest. 

“Eestis ei ole välja kujunenud arekeelset originaalloomingut.

Aga ilukirjandus? Eestis ei ole välja kujunenud arekeelset originaalloomingut. Miks, on eraldi teema, ent seda ei ole. Võib-olla tuntakse hirmu, et lihtne keel on vastupidine kirjanduse rikka keele ootustele, või siis ongi arekeelne kirjandus kõigest lihtsaks nuditud tavakirjandus. Ei ole. Ilukirjanduse alla mahub väga erinevat kirjandust, mahub ka algusest peale lihtsa keele reeglite järgi kirjutatu. Kuni tekib ka eestikeelne originaallooming, saab lugeda tõlkeid soome autorite teostest, mida iga aastaga aina juurde tuleb – neid kirjastava Elust Enesest juhi ja tõlkija Lauri Juursoo sõnul on hakanud üha rohkem sedalaadi kirjandust tellima nii koolid kui ka raamatukogud. Sest sellist kirjandust on üha rohkem vaja.

Probleemid perspektiivi

Marja-Leena Tiaineni arekeelne noorteromaan „Tantsib koos sääskedega“ on autori loal kohandatud Eestisse ja töötab väga hästi – eesti lugeja jaoks tundmatud Soome kohanimed oleksid keerulised ja tekitaksid nii füüsilist kui vaimset distantsi. Originaalis satub 15-aastane Anton halba seltskonda Helsingis, aga eestikeelses variandis on sündmused toodud Tallinnasse. Poiss elab koos isaga, sest tema vene päritolu ema on äsja surnud – vene päritolu lapsevanem sobib nii Soome kui Eestisse. Kui isa saadab peategelase tööle oma venna juurde Lõuna-Eesti maasikatallu, kus maasikaid korjavad Ukraina sõjapõgenikud, siis tundub lugu täiesti Eesti omana. Maal kohtub Anton samaealise Alisaga, kes on Ukrainast sõja eest põgenenud. Konflikt on valmis: kas venelaste eest põgenenu saab sõbruneda pooleldi venelasega?

Kiire vastus on, et muidugi saab, rahvus ei mängi rolli. Küll aga aitab lugu lugejal enda probleemid perspektiivi asetada – Antonil on ema surnud haigusse, Alisa sugulased on surnud pommitamise tagajärjel ja rindel. Selle taustal kõlab mõni enda probleem tõeliselt tühisena. „Kannatame“ siin Eestis ju üha rohkem nn esimese maailma probleemide käes. 

Kel on see tekst esmakordne kokkupuude arekeelse kirjandusega, sellele võib see esmapilgul paista primitiivne ja liiga otseütlev. Kuidas saab niimoodi üldse pinget hoida, kui kõik – sh tunded ja mõtted – otse välja öeldakse? Tekst on liigendatud lühikesteks juppideks, read ulatuvad vaid poole leheküljeni, laused on lihtsad ja olevikuvormis. Sellist teksti on lihtne jälgida ka sisuliselt: esitatakse probleem, kaalutakse lahendusvariante ning lõpuks tehakse otsus ehk jõutakse lahenduseni. Tekst on kirjeldav, tõdev, liigub selgelt ühelt sündmuselt teisele.

Lugu on üles ehitatud just nagu üksteisele järgnevate stseenidena. Kelle jaoks on stsenaariumivorm tuttav, see tunneb ennast lugedes kohe koduselt, stsenaariumi loogikale mõeldes loksub kõik paika ja lugeja peas hakkab filmilinti jooksma. Lihtne ja selge keel muudab stseenid lugejale lähedaseks, ka stsenaariumis kirjeldatakse tegelase tundeid, mida siis näitleja väljendama asub.

Õpetamise juures on oluline, et sellise teksti lugemisest saab nõrgem lugeja või kehvem keeleoskaja eduelamuse. Aga mis muu lugemise juures hoiab! Muidugi see, kui miski hästi välja tuleb, kui sa mingi loo enda omaks teed, sellest aru saad ja algusest lõpuni jõuad. 

„Tantsib koos sääskedega“ on Marja-Leena Tiaineni üheksas arekeelne romaan, ta „Gängsteri poeg“ (Elust Enesest, 2024) võitis Soome lihtsustatud kirjanduse auhinna Klara rahvahääletuse ja ka Eestis on raamat leidnud rohkelt lugejaid. Et arekeelset kirjandust on vähe, luuakse tõlkides ka eestikeelset arekeelt.

Mõjuvad oma lihtsuses

Teine arekeelne teos, Tuija Takala novellikogu „Hommikust ööni“ onsamuti kohandatud Eesti oludesse. Kõik toimub ühes Põllu tänava kortermajas, mille asukad elavad läbi oma elu ja päeva eri etappe. On noori ja lapsi, on pensionäre ja tööealisi, on armunuid ja lahutajaid. Nagu elus ikka. Novellid on pigem miniatuurid või novelletid, mille sisu esitab meeleolupilte, hetkejäädvustusi, midagi sellist, mida räägitakse fotoalbumit lehitsedes. Autor on sellised hetked sügavalt läbi tunnetanud ja suutnud need oma lihtsuses mõjusalt kirja panna.

Lihtne keel liigub siin samamoodi stseenide kaupa olevikus, ent mõnes loos kasutatakse ka minevikuvormi. Miniatuuride lühidus rõhutab lühifilmilikkust ning lisab jutustamisse omamoodi siirust ja isegi naiivsust. Noored tunnevad ennast kindlasti ära lugudes, kus räägib mõni noor või on noor peategelane – kes ei oleks kooli minemise asemel jäänud koju magama või vanematele vastu hakanud. Oleks aga päris huvitav kuulda, kuidas kogevad noored pensionäride viimast hetke kodus enne hooldekodusse minekut või lahutatud isa salajasi öiseid retki lapse voodi äärde. 

Tuija Takala on soome keele õpetaja, kes on loonud palju õppematerjale ning kirjutanud lihtsas keeles luuletusi, lühijutte ja romaani. Takala pälvis 2019. aastal Seesami auhinna töö eest arekeelse kirjanduse populariseerijana.

Lisaks kergesti loetavale keelele aitavad nii Takala kui Tiaineni teosed peegeldada elu selliselt, et lugeja saab võrrelda kirjanduslike tegelaste elu enda omaga, vahetada perspektiivi. Kergest vormist ja mängulisusest hoolimata käsitlevad mõlemad ääretult raskeid teemasid – surma, lahutust, lahkumisi, üksindust, reetmist ja palju muud –, millega ka noor inimene paraku kokku puutub.

Kiitsin tõlkija osavust tegevuse kohandamisel Eesti oludesse, ent ometi jäävad tõlgete puhul mõned küsimused ka õhku. Üks sellistest on kõnekeelsete roppuste edasiandmise keerukus. Näiteks kas mingi asi on kuses või on see siiski perses? Mõneski muus kohas kumab soomekeelne algversioon tekstist läbi. Muutuvad nii eesti kui ka soome keel ja ma ei ole kindel, kas noorte jaoks on soomelikkus lihtne ja arusaadav või pigem võõras. Soome keele õpetajad saaksid siit tänuväärset võrdlusmaterjali, kuidas soome lihtsas keeles (selkokieli) teksti eesti keelde üle kanda. Tundub, et hoolimata mõningast soomelikkusest on Juursoo oma tõlgetega ladumas eesti arekeelsele kirjanduse vundamenti.

Paks, paks, paks!

„Tean, et olen ülekaaluline“ ei ole arekeelne. See on graafiline romaan, mille tekst ja illustratsioonid on Sai Sariola sulest. Sariola on ülekaaluline ja teab seda pideva meeldetuletuseta isegi. Oma loos räägib ta ausalt ja ilustamata ülekaalulise inimese igapäevaelust, kus ta põrkub pidevalt kokku otsekohese hukkamõistu või täieliku ignoreerimisega. Üks lugejat tabav meeldetuletus on nii lihtne, et lausa piinlik on seda üle korrata: ära kiusa teisi! Pole vahet, kas kiusamise põhjus on kellegi paksus või kõhnus, teine nahavärv või sinu omast erinev emakeel, kiusamine on nagu tükk tüki haaval nülgimine, iga päev natukene. See teeb haiget. 

Sariola loodud maailm ei anna hinnanguid, vaid kirjeldab takistusi ja hoiakuid, millega ülekaaluline iga päev kokku peab puutuma. Tundub, et ülekaalulisele võib igaüks moraali lugeda, sest on ju ebatervislik olla paks! Jah, ega paks inimene ju seda tõesti varem ei teadnud, vaevalt paks üldse millestki aru saab või huvitub. Peale toidu, hahahaa …! Ülekaalulised on üks väheseid rühmi, kelle üle tänitamine on just nagu täiesti normaalne.

Jah, väidetavalt kujundab igaüks teisest inimesest pildi esimese viie sekundi jooksul ning kogukus jääb silma. Autor möönab, et ka tema hindab „teisi ülekaalulisi inimesi liiga sageli vaid nende kaalu kaudu“. Miks me seda teeme? Kas esmamulje kujunemist teades ei suuda me esimestest sekunditest kaugemale mõelda? 

Autor põimib enda tunnetest rääkides realismi ja fantaasiat, mis aitab ka lugejal võtta distantsi, muidu oleksid autori kogemused ehk liiga valusad. Teksti on vähe, see on lakooniline ja kirjeldav ning hakkab tööle koos pildiga. Kohati räägivad need taotluslikult eri keelt, kohati aitab pilt kirjeldatud olukordi rõhutada. Koomiksikunstnikust autor teab, kuidas suunata lugeja tähelepanu. Palju on kasutatud kordust, kus situatsioonid osutavad samadele probleemidele ja hirmudele. 

Ometigi ei ole lugu masendav, vaid mõnusalt eneseirooniline – autor ju teab, et on ülekaaluline. Masendusest ja enesepõlgusest aitavad välja ja edasi inimesed, kes näevad sinus ka muud peale kehakaalu. Isegi siis, kui sa ise seda enam näha ei jaksa. Lõpustseeni avatud tähendus annab päris hea võimaluse lugu tõlgendada ja sel teemal edasi arutleda.

Kõik kolm raamatut sobivad noortele lugejatele oluliste ja valusate teemade üle arutamiseks. Lihtne keel ei tähenda lihtsat sisu ja lihtsas keeles lood ei alahinda noort, isegi kui lugemine talle raskusi valmistab.