• Kadrioru Saksa Gümnaasiumist sirgunud haridusteadlane ja PÖFF-i tegija Mikk Granström ütleb, et praeguse kooli suurim väärtus on võime õpetada noorele õppimist ennast. Doktoritöös uuris ta, kuidas õpetajad õpistrateegiaid mõistavad ja edasi annavad. Ta leiab, et hindamine ei tohi olla ainus kompass, mis näitab õpilase väärtust. 

Intervjuus räägib Mikk Granström oma teekonnast füüsika- ja kirjandustunnist filmifestivalini, jagab praktilisi nippe klassiruumi jaoks ning kutsub õpetajaid hoidma uudishimu ja inimlikku kontakti. Triatloni harrastajana rõõmustab ta ka Just Filmi 25 aasta juubeli üle – noortele mõeldud programmis on tänavu rekordiliselt maailma esilinastusi.

Missugustes ainetes olite kõige kindlam ja kus tuli rohkem pingutada?

Gümnaasiumis olid minu lemmikained füüsika, matemaatika ja kunstiõpetus, samuti meeldis mulle väga kirjandus. Rohkem tuli pingutada keeltes. Kui ma seda aega meenutan, siis tegelikult polnud ükski õppeaine päris vastukarva. Tänu oma erialateadmistele saan praegu aga hästi aru, miks just need ained tol ajal raskemini läksid ja mida tegin valesti. Aega tagasi ei pööra, kuid oma tänaste teadmiste kaudu proovin õpetajatele edasi anda, kuidas vältida olukorda, kus mõni õpilane tunneb, et talle mõned ained lihtsalt ei sobi.

Millise mulje jätab teile tänapäeva Eesti kool?

Üldine mulje on väga hea. Meie koolidel läheb üldjoontes hästi, koolid püüavad minna muutustega kaasa, arvestada õppijate eripäraga jne. Kui natuke süveneda, on Eesti koolides muidugi ka kohti, mida tuleks muuta. Kui vaatan kooliellu läbi enda prisma, siis minu meelest on oluline lisaks aineteadmistele õpetada ka õppimist. Mis see tähendab? Kui täiskasvanud lähevad tööle, on neil vaja teatud teadmisi ja oskusi. Nendeta on keeruline tulemuslikult tööd teha: tekivad konfliktid nii kolleegide kui ka ülemustega ning pole ka erilist huvi tööl käia. Kui ütleme, et õpilase töö on õppida, siis miks me eeldame, et tal on selle töö tegemiseks vajalikud oskused ja teadmised olemas? Me paneme õpilased kooli, aga mis edasi? Kui õpilastel pole oskusi ja teadmisi, kuidas seal hakkama saada, siis mis juhtub? Langeb motivatsioon, kaob huvi, tekivad konfliktid jne. See vaene õpilane võib otsida lohutust ja mõistmist väga valest kohast. Soovin sellega öelda, et õpilasi tuleb õpetada kasutama eri õpistrateegiaid ehk kuidas õppida. Juhtusin nädalapäevad tagasi vaatama väga head intervjuud AI „ristiisaga“, kes ütles, et tulevikus (mis on juba käes) on kõige tähtsam omandada just õppima õppimise pädevus. Tuleviku töökohad muutuvad, ja me ei tea millisteks – võime selle üle vaid fantaseerida. Parim, mis praegune kool saab õpilastele kaasa anda, on just see pädevus. Meie uuringu tulemused näitavad, et õpetajad küll teavad väga hästi eri õpistrateegiaid, aga ei õpeta neid iseseisvalt kasutama. See on minu meelest väga oluline mõttekoht.

Kui saaksite haridussüsteemis ühe asja kohe ära muuta, mis see oleks?

Muudaksin haridussüsteemis seda, kuidas väärtustame õppimist. Meie ajastul räägitakse palju individuaalsusest, loovusest ja elukestvast õppimisest, aga koolisüsteemis on ikka veel juurdunud uskumus, et hinne on tõe kriteerium. Et number või täht päevikus ütleb ära, kui tark, võimekas või tubli keegi on. Hindamine ei peaks enam olema peamine kompass, mille abil me lapse väärtust või tulevikupotentsiaali mõõdame. Sest mida hinne tegelikult mõõdab? Tihti pigem seda, kui hästi õpilane vastab õpetaja ootustele, kui täpselt oskab ta „õiget“ vastust anda või kohaneb süsteemiga. Teadmised, uudishimu ja loovus ei mahu alati viiepallisüsteemi. Ma usun, et peame liikuma kooli poole, kus väärtustatakse rohkem mõtlemist, arusaamist ja isikupära. Kus laps, kes joonistab omapärase pildi, kirjutab kummalise loo või esitab ootamatu küsimuse, ei saa vale vastuse eest halvemat hinnet, vaid teda tunnustatakse selle eest, et ta mõtles loovalt. Kõiki õpilasi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga, sest inimesed ei ole ühesugused. Selles peitubki elu ilu ja võlu. Ma arvan, et hariduse tõeline eesmärk pole mitte ühtlustada, vaid aidata igal õppijal leida enda viis. Kui suudaksime hinnata teadmisi, pingutust ja loovust samaväärselt, nagu praegu hindame testitulemusi, oleks kool palju loomingulisem koht. Aga ei saa öelda, et olukord oleks väga halb. Muutus on juba toimumas, õpetajad ja koolijuhid mõistavad üha enam, et hinne ei räägi kogu lugu. Aga et ühiskond tervikuna hakkaks hindama mitte ainult tulemusi, vaid ka teekonda, sinna on veel pikk tee minna. Tahaksin, et me ei looks kooli, kus kõik peavad astuma sama sammu, vaid sellise, kus igaüks võib käia oma rada.

Kuidas näeb teie silmis välja hea õpetaja?

Eesti õpetaja ongi juba maailma parim õpetaja. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt, olen väga paljude õpetajatega kokku puutunud. Meil on vedanud. Eesti õpetaja on püüdlik, loominguline ja teeb oma tööd südamega. Lisaks kõigele on tal uskumatu pingetaluvus, vahel tundub tõesti, et meie õpetajate õlgadel püsib elevandi koorem, ja ometi kannavad nad seda väärikalt. Hea õpetaja ei ole minu silmis lihtsalt aineõpetaja, vaid pigem suunaja, mentor, kellega arutatakse tunnis ka maailma asju. Ta oskab kuulata, mõista ja märgata. Hea õpetaja julgeb öelda: „Ma ei tea, uurime koos.“ Ta näitab, et õppimine on pidev teekond, kus nii õpetaja kui õpilane on samas paadis. Hea õpetaja suudab süüdata oma õpilastes uudishimu, tekitada tunde, et teadmine pole mitte eesmärk, vaid avastusretk. Ta loob klassiruumi, kus on turvaline eksida ja proovida uuesti, kus iga laps tunneb, et temast tõesti hoolitakse ja teda kuulatakse. Ta näeb igas õpilases potentsiaali isegi siis, kui õpilane ise seda veel ei näe. Just see on minu meelest õpetaja töö tuum: mitte ainult teadmisi anda, vaid toetada inimest tema kujunemisel. Usun, et Eesti õpetajad seda suudavad. Isegi kui süsteem ei tee seda alati lihtsaks, suudavad nad klassiruumis iga päev imesid korda saata.

“Kõiki õpilasi ei saa ega peagi mõõtma ühe ja sama mõõdupuuga, sest inimesed ei ole ühesugused.

Mis sõnumi tahaksite õpetajatele edastada või mida neile soovida?

Jäägem iseendaks! Maailm muutub meeletu kiirusega, tehnoloogia areneb, ootused kasvavad, uusi rolle ja vastutusi aina lisandub. Vahel tundub, et õpetaja peab korraga olema nii psühholoog, IT-spetsialist, innovatsioonijuht kui ka klassi ees inspireerija. Selle kõige keskel on oluline säilitada inimlikkus, empaatia ja usk sellesse, mida teete. Kui tempo tundub liiga kiire, siis julgege võtta aeg maha. Mõelge korraks, mis on päriselt oluline. Õpetamine pole ainult teadmiste edasiandmine, vaid eelkõige kontakt õpilasega, side, mis tekib siis, kui keegi sind kuulab, märkab ja usub sinusse. Tehnoloogia võib õpet toetada, aga ei asenda inimlikku kohalolu, soojust ja mõistmist. Nagu ütleb õppimise kuldreegel: mis kiirelt õpitud, see kiirelt unustatud. Õppima ei pea kiiresti. 

Soovin, et Eesti õpetajad ei kardaks olla loovad ja oma näoga. Et nad ei unustaks, et iga tund võib olla väike ime, mis jääb kellelegi meelde kogu eluks. Õpetaja töö on maailma muutmine väikeste sammudega ja selle mõju on suurem, kui me sageli endale teadvustame. Jääge uudishimulikuks, hoidke rõõmu ja ärge kaotage usku sellesse, et teie töö loeb. Sest see loeb rohkem, kui ükski statistika näidata suudab.

Mis oli teie haridusteel otsustav pööre või õpetlik eksimus, mis mõtteviisi muutis?

Neid pöördeid on olnud õnneks palju. Nagu heas filmis, peab loos olema mitu pöördepunkti, et oleks huvitav. Aga kui pean valima ühe, siis vaatan tagasi oma gümnaasiumiaega Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Kui enne rääkisin, milline on minu silmis hea õpetaja, siis just selliste õpetajatega tee mind seal kokku viis. Tänu sellele, et õpetajad ja klassijuhataja Siiri Matso lubasid mul teha seda, mida ma tõesti tahtsin, olen jõudnud sinna, kus praegu olen. Mul lubati korraldada koolis filmifestivali KSG NUI, vedada teisi üritusi ja arendada oma filmihuvi. Kogu mu elu keerles selle ümber. Selle kõige käigus tegin loomulikult palju vigu, aga just nendest ma õppisin. Iga ebaõnnestumine andis midagi. Lõpuks kandus see õpimuster üle ka koolitundidesse, kus olin valmis rohkem pingutama, suutsin leida motivatsiooni ja huvi. Seal koolis arvestati minu individuaalsusega! Kui on vaja tõestust, kui oluline see on, on selleks tõsiasi, et olen oma noores elus filmifestivale korraldanud juba 25 aastat. Juba pärast gümnaasiumi lõppu jõudsin tööle kohta, kuhu ma ei arvanud end jõudvat: Pimedate Ööde filmifestivalile. See kogemus näitas mulle, et kõik on võimalik. Gümnaasiumiaeg muutis minu mõtteviisi ikka kõvasti. Hiljem oli neid pöördepunkte veel, aga ma arvan, et oluline on näidata ära just see dramaturgiline hetk, kust tagasiteed enam polnud. 

Miks otsustasite astuda doktoriõppesse ja mida seal uurite?

Minult küsitakse tihti, kuidas PÖFF-i
korraldamine ja haridusteemadega tegelemine kokku sobivad. Need pole sugugi nii erinevad, kui esmapilgul tundub, vaid täiendavad teineteist suurepäraselt. Selles peitubki osaliselt vastus ka küsimusele, miks ma doktoriõppesse astusin. Mind ajendas eelkõige uudishimu ja soov end proovile panna. Ma teadsin, et ees ootavad keerulised aastad, aga mulle on alati meeldinud pingutada ja näha, kas ja milleks ma võimeline olen. Leidsime juhendajatega teema, mis mind kõnetas ja millel nägin ka praktilist väärtust oma tööde ja tegemiste jaoks. Oma doktoritöös uurisin, millised on Eesti õpetajate teadmised õpistrateegiatest ning kuidas nad toetavad õpilaste teadmiste arengut õpistrateegiatest. Aasta tagasi õnnestus mul oma doktoritöö edukalt kaitsta. Tagantjärele võin öelda, et see teekond oli väga õpetlik. 

“Tehnoloogia võib toetada õpet, aga ta ei saa asendada õpetaja inimlikku kohalolu, soojust ja mõistmist.

Millest oma praeguses töös kõige enam elevile lähete?

Praegu tunnen kõige rohkem elevust selle üle, et PÖFF on kohe-kohe algamas. Aasta jooksul on tehtud tohutult palju tööd ja kuigi palju veel on teha, on need kõige olulisemad nädalad ukse ees. Loomulikult vasardab peas küsimus, kas kõik saab õigeks ajaks valmis, kas kõik moodustab lõpuks terviku ja kas publik võtab festivali hästi vastu. Hariduse vallas tunnen elevust selle üle, et käsil on mõned põnevad kirjatööd. Neist on veel vara pikemalt rääkida, kuid need on seotud õpipädevuse ja selle arendamisega.

Mida pakub tänavune PÖFF õpilastele ja õpetajatele?

PÖFF-il on õpilastele alafestival Just Film, mis tähistab tänavu juba oma 25. sünnipäeva. Veerand sajandit on Just Film toonud ekraanile filme, mis on inspireerinud ja kõnetanud kümneid tuhandeid noori ja lapsi. On kasvanud terve põlvkond, kes kunagi tuli festivalile õpilasena ja toob nüüd sinna oma lapsed. Tänavune Just Film on paljuski eriline. Esmakordselt festivali ajaloos on kavas rekordarv maailma esilinastusi – meie noored saavad näha neid filme esimestena maailmas. See on suur tunnustus meie publikule ja festivalile tervikuna. Lisaks saab 25-aastaseks Lotte – ees ootab ühine juubelipidu! Just Filmi programm on alati olnud midagi enamat kui lihtsalt filmid. See on seiklus, mis pakub rõõmu, naeru ja mõtlemisainet. Tänavune programm kannab endas sõnumit, et ükskõik kui keeruline olukord ka poleks, headus ja helgus on alati lähemal, kui me arvame. Selleaastase programmi üle olen tõeliselt uhke ning loodan et õpetajad ja õpilased leiavad selle ka üles. 

Milline hobi teid maandab ja kuidas selle juurde jõudsite?

Sport. Olen spordiga tegelenud kogu elu, kuid viimased neli aastat olen enda jaoks avastanud triatloni. See on suurepärane ala, mis pakub võimalust end pidevalt proovile panna ning on samal ajal mõnusalt mitmekesine. Triatlon ühendab nii vastupidavuse, distsipliini kui ka sisemise rahu ja just see kombinatsioon aitab mul igapäevamõtetest välja lülituda.

Millise oskuse soovitaksite noortel täna ilmtingimata omandada?

Tulen tagasi meie vestluse algusesse: oskuse õppida iseseisvalt. Mõista, kuidas õppimine toimub ja mida on vaja selleks, et midagi uut omandada. Need teadmised ja oskused peavad tänapäeva noortel olema, just see on tuleviku võti.