• 24. oktoobril kogunesid toimetulekuõppe õpetajad Tartu Pärli Kooli järjekordsele õppepäevale, kus tähistati 35 aasta möödumist toimetulekuõppe algusest Eestis ning kuulati ettekandeid ja vahetati kogemusi. Seitsmes kogemustoas arutasid õpetajad toimetulekuõppega seotud teemasid. 

Esimesed toimetulekuklassid loodi koolide juurde 1990. aastal, mil sellealased teadmised, kogemused, õppekava ja õppevara puudusid. 1999. aastal sai Kosejõe Koolist alguse toimetulekuõppe teabepäevade korraldamise traditsioon. Samal aastal valmis haridusministeeriumis toimetulekuõppe õppekava, mis hakkas kehtima 1. septembril 2000. Algusaastatel käisid õpetajad Soomes ja Saksamaal kolleegidelt õppimas ja kogemusi omandamas ning koostasid suurema osa õppevarast ise. Kuigi õppematerjale teevad õpetajad ise praeguseni, on valminud arvestatav hulk toimetulekuõppe õpilastele mõeldud õppevara ka mitmesugustes projektides. Kuna ülikoolides ei õpetata toimetuleku- ja hooldusõppega seotud teadmisi piisavalt, on õpetajal endal vaja palju juurde õppida, uurida, lugeda, käia kogemusi saamas. Toimetulekuõppe teabepäevad on selleks üks hea võimalus.

Digitaalsed õppemängud ja esitlused

Tartu Pärli Kooli klassiõpetaja Kristel Palgi kogemustuba oli õppematerjalidest. Tema sõnul on toimetulekuõpilastele mõeldud õppematerjale loodud aasta-aastalt rohkem ning lisandunud on ka digiõppevara. „Toimetulekuõpilane õpib kõigi meeltega, eriti palju just praktilise tegevuse ja nägemise kaudu, mistõttu digitaalsed õppemängud ja teemakohased animeeritud esitlused sobivad õpetamiseks väga hästi. Praegu ongi katsetamisel koos Marju Türnpuga koostatud uus õppevara „Vana aja lood“. Kogumik koosneb töölehtedest ning kogumiku teemaga seotud interaktiivsetest esitlustest ja õppemängudest. Oleme saanud tagasisidet, et õpilased mängivad kogumiku digitaalseid õppemänge meelsasti ka pärast tunde pikapäevarühmas ja isegi kodus. 

Toimetulekuõpilasel on sageli raske mõista ka kõige lihtsamaid ajamõisteid, nagu eile, täna, homme, üleeile või ülehomme. Samas on tal vaja aja kulgemisest aru saada, et elus võimalikult iseseisvalt toime tulla – kasutada kella ja kalendrit, kavandada eelseisvat päeva ja nädalat ning teha plaane edasiseks eluks. Kogumikus kirjeldame aja kulgu lihtsas keeles ning visualiseerime pildimaterjali, jooniste ja skeemide abil. Räägime lugusid vanast ajast, võrdleme eluolu vanasti ja tänapäeval. Juttu on ka muuseumist, kus hoitakse vanu asju, seda on hea siduda muuseumitundidega. Lisaks on kogumikuga kaasas põhjalik õpetajamaterjal, millest ma ise 22 aastat tagasi toimetulekuõpilastega tööd alustades puudust tundsin.“

Eesti keele oskus on tähtis

Klassiõpetaja Mats Sonn viis läbi kogemustoa eestikeelsele õppele üleminekust. Tema klassi kuuest õpilasest ei ole mitte ühegi emakeel eesti keel. „Seadus lubab toimetulekuõpilastel vene keeles õppida, aga see jätaks nad hiljem halba olukorda,“ arutleb Mats Sonn. „Et noored tulevikus võimalikult vähese abiga hakkama saaksid, on tähtis eesti keelt osata. Nii kutseõppeasutustes, kuhu mõni õpilane edasi läheb, kui sotsiaalteenuseid pakkuvates asutustes on töökeel eesti keel. Kogemustoas tuli jutuks, et Tallinnas on paljud toimetulekuõpilastele mõeldud huviringid ja päevakeskused venekeelsed, aga Tartus see nii pole.“ 

Mats Sonn viibki oma tunnid läbi eesti keeles ja kasutab palju pildimaterjali. Tema sõnul sarnaneb klassis toimuv keelekümblusega. „Mina räägin eesti keeles, õpilased vastavad mulle vene keeles, mina kordan öeldut eesti keeles ning kui vaja, näitan piltlikult ette. Õpilased saavad eestikeelsetest korraldustest ja jutust juba mingil mäv          äral aru ja oskavad ennast eesti keeles tutvustada,“ räägib õpetaja. „Kogemustoas soovitasid kolleegid võtta mul tunnis kasutusele lihtsustatud viiped, mis on väga hea mõte. Kuna kõik õpilased pole verbaalselt tugevad, saavad nad viibetega ennast aidata, samas aitab ka liigutus sõna verbaalset osa meelde jätta.“

Tallinna Ülikoolis eripedagoogika eriala lõpetanud Mats Sonn räägib, et juba ülikooli minnes oli tal kindel plaan hakata õpetama just toimetulekuõpilasi, kes vajavad kõige rohkem tuge. „Õpingute ajal olin praktikal Maarja koolis, pärast seda õpetasin mõnda aega Tartu Descartes’i Koolis üks ühele õppes noormeest, kes õppis riikliku õppekava järgi. Aasta tagasi kutsuti mind Tartu Pärli Kooli toimetulekuklassi õpetajaks. Annan kõiki tunde, välja arvatud kunsti ja käelist tegevust ning tööõpet. Eriti tunnevad minu klassi õpilased rõõmu muusikast ja liikumisest.“

Liikumisoskusi arendav harjutusvara

Narva Vanalinna Põhikooli liikumisõpetaja Sofiya Balabanova tutvustas oma liikumisteemalises kogemustoas Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis juuni alguses kaitstud magistritööd, mille valmimisel osalesid ka Tartu Pärli Kooli õpilased.

Magistritöö teema oli „Mõõduka intellektipuudega õpilastele suunatud edasiliikumis- ja vahendi käsitsemisoskuseid arendava metoodilise materjali väljatöötamine“, mis aitab arendada õpilaste jooksu-, hüppe-, viske- ja püüdmisoskust, aga ka mis tahes muid liikumisoskusi.

Sofiya Balabanovaräägib, et toetus Uus-Meremaa spordiasutuse ja Põhja-Iirimaa haridusasutuse koostatud metoodilistele materjalidele ning koostas nende põhjal harjutused, mis võiksid sobida intellektipuudega lastele. Endise laskesuusatajana kohandas ta ka enda treeningutel ja koolitustel nähtut.

„Alguses tegin ühe klassi seitsmele õpilasele MOBAK-i testi, et hinnata nende liikumisoskusi. Pärast testimist oli kaheksa nädala pikkune sekkumisperiood, mil andsin õpilastele liikumistunde ning sooritasime mitmesuguseid liikumisoskusi arendavaid harjutusi.

Näiteks harjutasid õpilased maha asetatud köiel või joonel nägu ees, selg ees, külg ees ja päkal kõndimist. Püüdmist harjutati eri suuruse ja raskusega pallidega, viskamist aga tennisepalli vastu seina eri kaugusele ja kõrgusele visates. „Alustasime iga liikumistundi mõne mänguga, kus kasutasin samu harjutusi. Näiteks mängisime kulli hüpates või sirgete jalgadega joostes,“ räägib õpetaja, kes näitas õpilastele alati harjutused ette, vajadusel kümme-kakskümmend korda. 

Pärast sekkumisperioodi õpilasi uuesti testides selgus, et liikumisoskused olid kõigil testgrupi õpilastel paranenud, mõnel rohkem, mõnel vähem. Samas seitsmel kontrollrühma õpilasel, kes samuti testimisel osalesid, aga kellel jätkusid tavapärased liikumisõpetuse tunnid, jäid tulemused samaks.

Sofiya Balabanovasõnul tuleb arvestada iga õpilase võimetega. „Õpilased, kellel on halb koordinatsioon ja tasakaalu hoida raske, sooritasid harjutuse varbseina või minu abiga. Intellektipuudega lapsed vajavad mingi oskuse omandamiseks teistest rohkem aega ja tuge.“ 

Kogemustoas osalenud õpetajad said samuti harjutusvaras olevaid harjutusi proovida ja andsid head tagasisidet. Materjali, kus iga harjutuse lühikirjelduse kõrval on pilt, saab liikumistunnis kasutada kõigi õpilastega, alates lasteaialastest ja lõpetades gümnasistidega. Metoodiline materjal on varsti kättesaadav ka haridusliku erivajadusega õpilaste õppevara arendamise kodulehel. 

Õppimine tegevuse ja mängu kaudu

Toimetulekuõpilastele sobib kõige paremini just praktiline õpe, kinnitab Kristel Palgi. „Kuna nende laste omandamisvõime on üsna väike, tuleb väga kaaluda, mida neile õpetada, et sellest oleks elus kasu. Kõik toimetulekuõpilased on erinevad, igal õpilasel on individuaalne õppekava ja kindlaid õpitulemusi klassi lõpuks ei ole ette nähtud. Kui riiklikul ja lihtsustatud õppekaval on kindel raam ja õpitulemused, kuhu tuleb lastega välja jõuda, siis toimetuleku- ja hooldusõppekava puhul ehitatakse raam lapse ümber lapsest lähtuvalt. See nõuab õpetajalt väga häid teadmisi ja oskusi.“

Kristel Palgi sõnul on vanemate jaoks väga tähtis, et laps õpiks lugema ja kirjutama, ning lapse madalamale õpitasemele sattumist kardetakse. „Aga kui laps loetust aru ei saa või tema sotsiaalsed oskused on nõrgad, ei ole sellest kasu, et ta suudab lause kokku lugeda. Olulisem on, et ta info üles leiaks ja oskaks piltide, märkide ja muude infokandjate järgi keskkonnas orienteeruda. Vähese verbaalse kõnega või kõnetule lapsele on suhtlemisel abiks alternatiivkommunikatsiooni vahendid, mis kõnet toetavad või asendavad: märgi- ja pildisüsteemid, viiped, kommunikaatorid, kõnesüntesaatorid, olenevalt sellest, mis kellelegi sobib.“ 

Kui jagada oskused akadeemilisteks, akadeemilis-praktilisteks ja elulis-praktilisteks, on toimetulekuõpilaste jaoks olulisemad viimased kaks,“ kinnitab Kristel Palgi. Õppimine käib üldõpetuse põhimõttel tegevuse ja mängu kaudu. Tunniplaanis on eesti keel, matemaatika ning ülejäänud aineid hõlmav elu- ja toimetulekuõpe, lisaks käeline tegevus nooremates, tööõpe vanemates klassides ning muusika, liikumisõpetus ja rütmika.  

Nooremates klassides on õppetöö osa ka riietumine, hügieen ja söömine. Oskused, mille eakohase arenguga normarenguga laps omandab sujuvalt iseenesest – näiteks noa ja kahvliga söömine –, tuleb toimetulekulapsele samm-sammult selgeks õpetada.

„Õpikute ja tööraamatute asemel on töölehed, mida me kasutame peamiselt tegevuses omandatud teadmiste kinnistamiseks,“ räägib Kristel Palgi. „Kõige tähtsamal kohal ongi praktilised töölaadsed tegevused, nagu kangastelgedel kudumine, keraamika, vitspunutised, nõelviltimine, ristpistes tikkimine, lihtne puidutöö, käsitöö, kokandus, mis on meie koolis valikaine. Loeme retsepti, teeme poenimekirja, läheme koos poodi, lepime kokku, kes korvi hoiab, kes kaubad välja otsib ja need korvi paneb. Kui vähegi võimalik, püüame sularahaga maksta ja toome kaubad kooli. Siin valmistame koos toidu, sööme ja koristame ka klassi ära.

Hästi palju käime muuseumides, teatris, kinos, aga teeme ka aiatööd: riisume lehti, laome puid riita, oleme õunamahla teinud. Teatrisse minnes vaatame internetist, kui palju pilet maksab, mis bussiga teatrisse saab, mitmendas reas ja millistel kohtadel me istume – igal sammul toimub eluline praktiline õpetus, et meie õpilased tuleksid elus paremini toime.“

Toimetulekuõpilased saavad käia koolis lisa-aastaga kokku 12 aastat. Kristel Palgi sõnul jätkab osa toimetulekuõppe lõpetanud noori kutseõppes, mõned üksikud lähevad ka avatud tööturule. Paljud noored suunduvad kas päevakeskusesse või ööpäevaringsesse asutusse sotsiaalteenusele, kuhu on paraku aastatepikkune järjekord. „Kõige halvem variant nende jaoks on jääda koju, mistõttu kõige põletavam küsimus ongi, mis neist pärast kooli lõpetamist edasi saab.“