• Lauamängud täidavad laste jaoks mitut eesmärki. Nende kaudu saab omandada teadmisi ja oskusi, aga mängud aitavad kaasa ka laste sotsiaalsele arengule, võimaldavad neil oma vanematega kvaliteetaega veeta ning olla loov. Tänapäeva maailmas ei ole need väärtused iseenesestmõistetavad ning seetõttu on olulisem kui kunagi varem mängida lauamänge. 

Tallinnas tegutseva Taibutera juhataja Kristi Ojala räägib, et alushariduse õppetöös kasutatavad mängud peavad täitma korraga mitut eesmärki. Need peavad lasteaia õppekava silmas pidades aitama lastel saavutada vajalikud õpiväljundid. Teisest küljest peab õpe olema mänguline. „Grupimängude puhul on kõige olulisem, et mäng arendaks võimalikult palju oskusi, et seda saaks korraga mängida palju lapsi ning et see oleks kvaliteetne ja vastupidav,“ alustab Ojala. 

Taibutera õppeasutuste müügikonsultant Marili Karna lisab, et laste mängud peavad olema ka visuaalselt atraktiivsed. „Lisaks lauamängudele mängivad olulist rolli ka põranda- ning seinamängud, mis võimaldavad eelkooliealistel liikuda,“ selgitab Karna. 

Ojala nõustub, et laste liikumine on väga aktuaalne teema – paigal istumist tuleb teadagi miks üha rohkem ette. Lisaks tõsiasjale, et liikumine on laste jaoks kasulik, juhib Ojala tähelepanu teisele praegu laia kõlapinda leidvale probleemile – selleks on nutivahendis elamisega seotud ohud. „Kui last kasvatabki nutitelefon, jäävad tema sotsiaalsed oskused, empaatiatunnetus ja probleemilahendamisoskus välja arenemata,“ arutleb ta. 

Vanemaga veedetud aeg on lapse jaoks hindamatu

Karna rõhutab, et kuigi lasteaias on grupimäng suurepärane vahend sotsiaalsete oskuste väljaarendamiseks, on lastel sama palju vaja täiskasvanute tähelepanu. Lauamängud tulevad ka seal appi. Probleem on aga selles, et paljud lapsevanemad teavad lauamängudest üsna vähe – peale „Monopoli“, „Aliase“ ja doomino ei osata tihti muid nimetadagi. Karna sõnul on need suurepärased mängud, aga olemas on veel lugematu hulk mänge, mis on sama ägedad, aga mille mängimiseks kulub vähem aega. Ojala lisab kõrvalt, et erandeid on, aga üle 15 minuti ei tohi mäng kesta, kuna see on aeg, mille jooksul on lapsed võimelised efektiivselt infot omandama ja keskenduma. 

Karna jätkab, et 10–15 minutit ema või isaga on lapse jaoks hindamatu aeg. „Talle on tohutult tähtis, et täiskasvanu võtab aja, et temaga koos mängida. Lapsevanem, kes võiks teha sadat muud asja, veedab selle aja temaga koos,“ räägib Karna. Ta lisab, et vanematega aja veetmine on vähemalt sama tähtis kui teadmised ja oskused, mis laps mängides omandab. 

Puutudes oma ameti tõttu väga palju kokku õpetajate ja lastega, on ta aru saanud, et suur osa õpetajatest on selle kõigega kursis ja vaikselt paistab see info hakkavat ka lapsevanemateni jõudma. „Palju küsitakse mänge, millega laps saab üksi tegutseda, ja ongi oluline, et laps saaks omaette nokitseda, aga koos mängimine on sotsiaalsete oskuste arendamiseks asendamatu,“ rõhutab Karna. Talle meenub nipp, mida üks õpetaja talle tutvustas: kui lasteaeda saabub uus mäng, antakse see ühele lapsele koju kaasa. Tema peab selle oma vanematega selgeks õppima ning järgmisel päeval õpetama ka kaaslased seda mängima. „Me ju kõik teame, kui efektiivne on õpetamise kaudu õppimine. Lisaks saab laps oma vanematega kvaliteetaega veeta ning tagatipuks on õpetajal lihtsam.“ 

Õpetajad on muljetavaldavalt loomingulised

Laias laastus on nende mängude esmane eesmärk ikkagi laste teadmisi ja oskusi arendada. Kui täiskasvanute jaoks täidavad lauamängud puhtalt meelelahutuse eesmärki, siis lapsed peavad nende kaudu õppima. Nii on iga lauamängu puhul välja toodud, mida laps seda mängides omandab ja õpib. „Esitlustel proovimegi õpetajatele näidata, et mängud ei ole lihtsalt lahedad, vaid aitavad vastavalt õppekavale omandada vajalikud oskused, nagu näiteks kõne, tähelepanu ja matemaatika,“ alustab Karna teema lahkamist. 

“on oluline, et laps saaks omaette nokitseda, aga koos mängimine on sotsiaalsete oskuste arendamiseks asendamatu.

Ojala sõnul on hea, et mängud on üksteisest väga erinevad, kuna seda on ka lapsed. On mänge, mille kaudu saab omandada konkreetseid teadmisi, aga ka selliseid, mille puhul kasu nii selgelt ei avaldu, kuid on siiski olemas. „Mõnel mängul on hästi vähe tulesid ja vilesid küljes – ja see jätab ruumi loovusele,“ selgitab ta. Loovad saavad olla nii õpetajad kui lapsed. 

Ühe tootega käib tavaliselt kaasas kolm mänguviisi. Mängu käigus leiutatakse neid aga ükskõik kui palju juurde. Mõte ongi selles, et mäng ise on lihtne, aga mida sellega on võimalik edasi teha, on puhtalt loovuses kinni. „Kui neid mänge keerulisemalt mängida, on nad huvitavad üha vanemate laste jaoks – seda tulid õpetajad meile ise rääkima. 

Käimegi nüüd lasteaedades ja õpime hoopis ise, kuidas neid mängitakse,“ naerab Ojala. 

Karna ei väsi kiitmast õpetajaid, kes näitavat üles tohutut loomingulisust: „Nad on aastaid ja aastakümneid pidanud kõike ise välja mõtlema. Kui mänge koos lastega edasi arendada, on kasu hiiglaslik.“ Klientidel külas käies õpib ta selgeks väga palju viise, kuidas üht või teist mängu mängida saab. „Vahel asju kokku pannes kuulen, kuidas juba arutatakse, kuidas mänge edasi arendada. Mul on tunne, et olen nagu kogemuste vahendaja, kes räägib ühes kohas seda, kuidas teises kohas tehti,“ on ta rahul. 

Tõsi on, et eelkooliealiste mängud peavad olema tohutult vastupidavad ja kvaliteetsed. Karna sõnul on Eesti õpetajad harjunud, et mänge tuleb tihti parandada ja vastupidavamaks muuta. „Lamineerimine paistab olevat Eesti õpetaja lemmiktegevus. Seetõttu on meie jaoks väga oluline, et tooted peaksid vastu kaua, eriti olukorras, kus neid kasutab sadu lapsi aastaid,“ ütleb Karna. 

Ojala lisab, et kuigi nende põhifookus on lasteaedadel, jõuab poodi üha rohkem ka lapsevanemaid. „Laps räägib vanematele kodus, kui toredat mängu nad lasteaias mängisid, ja pered tulevad siia, et veel rohkem avastada,“ selgitab ta. 

Nii Ojala kui Karna on nõus, et oluline on õppida ka kaotusvalu tundma ning jagama. „Mängus ka kaotatakse. Tähtis on õpetada, et ainult võita ei saa,“ leiab Karna. „Lastel on õed, vennad ja sõbrad ning tuleb õppida ka jagama. Muidugi on ka koostöömänge, kus kõik võidavad või kaotavad – oleneb, kus on fookus,“ lisab Ojala. 

Populaarne kolmik

Kommimängus tuleb kiiruse peale leida, kus mängulaual asub samasugune värvikombinatsioon nagu visatud täringutel. Ojala: „Kommimäng on ülipopulaarne ja isegi kui Taibuterast midagi ei teata, siis see mäng tuntakse alati ära. Selle mängu algne versioon loodi tähelepanu ja märkamise harjutamiseks.“ 

Seenemängus eemaldavad mängijad laualt kordamööda seeni ning vaatavad, mis värv seene alt välja tuleb. Kui tegemist ei ole soovitud värviga, asetavad nad seene tagasi ning proovivad selle asukoha ja värvi meelde jätta. Mängulaud pöörleb ja kaasmängijad saavad seda pöörates üksteise elu keerulisemaks teha.  

Siilikese mängus peab oma siilile okkad selga kasvatama. Selleks kasutatakse täringut ning vastavalt saadud silmade arvule saab oma siilile okkaid koguda. „Okkad on tegelikult kõige tavalisemad tüüblid. Ütlen kõigile, et kui need kaduma lähevad, saab neid igast ehituspoest juurde osta,“ räägib Ojala.