• Vabariigi president Tartu Alar Karis rõhutas Tartu Ülikooli teaduskooli 60. sünnipäevale pühendatud konverentsil, et Eesti vajab terviklikku ja järjepidevat riiklikku talendipoliitikat, mis looks tugeva silla üldhariduse, huvihariduse, ülikoolide, teadusasutuste ja ettevõtluse vahel.

„Meie head PISA tulemused on meile pakkunud õigustatud uhkust ja rõõmu, kuid samal ajal tuleb endale tunnistada, et nende tulemuste taga on tugev keskmine tase,“ rääkis president Karis. „Tippe on meil pigem vähe – mitte sellepärast, et andekaid poleks, vaid seetõttu, et me ei toeta neid piisavalt järjekindlalt.“

Riigipea rõhutas õpetajate ja huvihariduse rolli. „Õpetaja märkab, suunab, julgustab. Kui tahame, et noored leiaksid oma tee, peame võimestama ka õpetajaid – andma neile aega, tuge ja kogukonda,“ rääkis president Karis. „Oluline on, et huviharidus oleks kättesaadav üle Eesti, erinevates vormides ja erineva sisuga, et iga huviline noor leiaks oma.“

President Karis tõi esile Tartu Ülikooli teaduskooli rolli noorte andekuse märkamisel ja arendamisel, nimetades seda üheks Eesti haridusmaastiku edulooks. „Teaduskool on näidanud, kuidas uudishimust ja pühendumusest sünnib tulevikku kujundav teadmine. Olümpiaadid ja laagrid pakuvad noortele seda, mida iga talent vajab – väljakutset ja kogukonda,“ ütles ta.

Riigipea sõnul peab noorte toetamise keskkond pidevalt ajaga kaasas käima. „Uued olümpiaadid, näiteks küberjulgeoleku, kliima või tehisaru teemal, peegeldavad meie aja väljakutseid. Iga selline teema vajab noori, kes suudavad mõelda loovalt ja tegutseda koostöös,“ rõhutas ta.

President Karis pidas oluliseks ka andekate noorte kaasamist, sõltumata nende päritolust: „Kui suudame Eestisse õppima ja töötama tulnud noori kaasata, mitte isoleerida, võidame kõik. Andekus ei tunne rahvust ega keelt – küll aga vajab ta võimalust ja kuuluvustunnet.“

Kõne lõpetuseks rõhutas president koostöö tähtsust Eesti tuleviku kujundamisel: „Olümpiaadivõidud ja medalid on toredad, kuid tõeline eesmärk on suurem – aidata noortel oma annet kasutades muuta paremaks Eestit ja maailma nende ümber,“ rääkis riigipea. „Selleks on küll vaja talenti andekate noorte arendamisel. Kuid suurem eesmärk on võimalik vaid targa koostööga.“

President Karis tänas Tartu Ülikooli teaduskooli ja kõiki selle toetajaid – õpetajaid, juhendajaid ja ettevõtjad panuse eest andekate noorte arendamisse ning soovis jõudu järgmistele põlvkondadele, kes kannavad edasi teaduse, mõtlemise ja loovuse vaimu.

President Alar Karise kõne täismahus:

Lugupeetud rektor, head teaduskooli eestvedajad ja teised noorte arengu toetajad,

„Selle kooli eesmärgiks on avastada matemaatikast huvitatud andekaid noori, süvendada nende huvi matemaatika vastu ning kasvatada neis matemaatilist mõtteviisi.“

„Me loodame samuti, et kõik meie vabariigi koolide matemaatikaõpetajad saavad aru selle kooli tähtsusest, selgitavad seda oma õpilastele ning suunavad kõige andekamaid neist meie kooli.“

Nõnda kirjutati 60 aastat tagasi ajalehes Noorte Hääl, kui teatati mittestatsionaarse matemaatikakooli loomisest – kooli, mida me täna tunneme Tartu Ülikooli Teaduskoolina. Sarnased artiklid ilmusid järgnevatel nädalatel ka teistes Eesti ajalehtedes, kus rõhutati lisaks, et eesmärk on jõuda väikelinnade ja maakohtade koolideni.

Paar aastat hiljem vahendas Noorte Hääl keskkoolinoorte külaskäiku Küberneetika Instituuti, kus akadeemik Boris Tamm sõnas neile järgmist: „On ülimalt oluline, et teadusse astuks järjest rohkem uusi inimesi. Veelgi olulisem on see, et teadus rikastuks eelkõige andekate ja võimekate inimestega.“

Ta lisas: „Just niisugused algatused, nagu mittestatsionaarne matemaatikakool, harjutavad teid teiste eakaaslastega võrreldes rohkem mõtlema, aitavad koguda intellektuaalseks plahvatuseks vajalikku laengut.“

See pikk ekskurss ajalukku ütleb meile kaht asja. Esiteks, kuigi aastakümned on möödunud, pole meie mured ja eesmärgid kuigivõrd muutunud.

Me tunneme endiselt muret selle üle, kust tulevad meie tulevased teadlased, insenerid ja õpetajad. Me otsime endiselt viise, kuidas märgata ja toetada noori, kelle anded, uudishimu ja püsivus lubavad neil jõuda kaugele.

Samaks on jäänud Teaduskooli juhtiv põhimõte, et ainega süvitsi tegelemine on alati olnud parim viis, kuidas huvist sünnib kutsumus. 

Ja siis – matemaatika.

Teaduskooli alguspunkt oli soov populariseerida matemaatikat, seda kõige universaalsemat mõtlemise keelt.

Nüüd, aastal 2025, arutame endiselt, kuidas seda mõtlemise viisi paremini õpetada; kuidas panna noori nägema, et matemaatika pole ainult numbrid, vaid viis maailma mõista ja seoseid luua.

Teisalt, lugedes neid vanu kirjatükke ja meenutades lähiminevikku, mõistame, kui palju on muutunud meie oskused ja suutlikkus noori toetada. Teaduskool tegutses algul matemaatikas, siis ka füüsikas. Nüüd on olümpiaadisüsteemis 32 võistlust.

Me teame praegu palju paremini, kuidas andekus kujuneb, kuidas seda märgata ja arendada. Meil on nüüd paremad tööriistad: teaduslik arusaam õppimisest, tugev huvihariduse võrgustik, juhendajate kogukonnad, olümpiaadid ja laagrid.

Teaduskooli ja olümpiaadide eripära on see, et need pakuvad kahte kõige olulisemat keskkonnakomponenti, mida iga talent vajab: väljakutseid – seda mõnusat pingutust, mis paneb mõtte tööle –, ja samameelsete kogukonda, kus noor tunneb end mõistetuna.

Just see ühendus – pingutus ja kuuluvus – loob pinnase, kus huvist kasvab pühendumus, ja pühendumusest kasvab see tulemus, mis annab tagasi kogu ühiskonnale.

Aga maailm, kuhu need noored astuvad, muutub kiiremini kui kunagi varem. Keskkond, mida me püüame neile luua, peab kohanema uute teemade ja uute põlvkondadega.

Me juba näeme uusi olümpiaade, mis peegeldavad meie aja vajadusi ja pakilisi teemasid. Olgu nimetatud küberjulgeolek, kliima või tehisaru. Ja küllap suudaks igaüks meist loetleda veel teemasid, mis kujundavad tulevikus märgatavalt meie ühiskondi ja heaolu.

Mitte iga selline probleem ei vaja eraldi olümpiaadi, kuid need kõik vajavad talente, kes suudavad mõelda laiemalt ja tegutseda koostöös.

Selliseid talente jahivad kõik riigid. Nii ongi küsimus, kas suudame Eestisse luua sellise keskkonna, mis parimal viisil märkab ja hoiab kõiki meie talente. See puudutab ka noori, kelle tee meie koolidesse ja huviringidesse on alanud mõnes teises riigis. 

Kui suudame neid kaasata, mitte isoleerida, võidame kõik – sest andekus ei tunne rahvust ega keelt, küll aga vajab ta võimalust ja kuuluvustunnet. Et talent ei jääks tõlke taha pidama.

Ning talente on vaja erisuguseid.

Me räägime viimasel ajal palju süvatehnoloogiast – sellest, kuidas meie teadlased ja insenerid võiksid oma teadmiste ja oskustega luua uusi ettevõtteid, tuua Eestisse teadmistepõhist majandust ja uut väärtust.

Neil teemadel vesteldes olen tihti kuulnud, et Eestil napib n-ö äritalente – neid, kes tajuvad turge ja oskavad ideest kasvatada eduka ettevõtte. Kas saame neid kasvatada koolis, huvikoolis või ülikoolis? Või vajame teistlaadi ettevõtlust, mis toimiks hüppelauana? Otsigem neid lahendusi. 

Minu välja toodud teemade seas on neid, kus saab panustada Teaduskool – ja milles teda saaks riik veelgi tugevamalt toetada. Kuid kõik ei tohiks olla ühe organisatsiooni õlul. Eesti vajab läbimõeldud riiklikku talendipoliitikat, mis looks selge terviku: alates üldhariduskoolidest ja huvihariduse võrgustikust kuni ülikoolide, teadusasutuste ja erasektorini.

Esimene ja võib-olla kõige olulisem lüli on märkamine. Et noor, kellel on silmaringi ja tahtmist, jõuaks üldse Teaduskooli või mõne juhendaja käe alla.

Meie head PISA tulemused on meile pakkunud õigustatud uhkust ja rõõmu, kuid samal ajal tuleb endale tunnistada, et nende tulemuste taga on tugev keskmine tase. Tippe on meil pigem vähe – mitte sellepärast, et andekaid poleks, vaid seetõttu, et me ei toeta neid piisavalt järjekindlalt.

Õpetaja on siin võtmeisik. Tema märkab, suunab, julgustab. Kui tahame, et noored leiaksid oma tee, peame võimestama ka õpetajaid – andma neile aega, tuge ja kogukonda.

Hindamatu on huvihariduse roll. Oluline on, et huviharidus oleks kättesaadav üle Eesti, erinevates vormides ja erineva sisuga, et iga huviline noor leiaks oma.

Me teame, et paljud meie andekad noored õpivad välismaa ülikoolides – paraku ei tea me kuigi täpselt, kes nad on, mida nad teevad ja kuidas neid tagasi Eestiga siduda. Seegi on mõtlemise koht.

Samas ei pea me kõiki talente tingimata ise kasvatama. Tark talendipoliitika tähendab ka seda, et me toome siia õppima ja töötama neid, kes tahavad Eestisse panustada – olgu nad tudengid, teadlased või kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid.

Mitmekesisus ei ole pelgalt loosung. See on teaduslikult tõestatud fakt: erinevate taustade ja kogemustega inimesed sepistavad paremaid ideid ja loovamaid lahendusi. Olen seda kogenud ka ise, töötades Hollandis ja Inglismaal teadusrühmades, kus erinevad rahvused ja maailmavaated olid loomulik osa igapäevasest tööst. Just selline koostöö loob keskkonna, kus talent võimendub.

Head kuulajad!

Legendaarne korvpallur Michael Jordan on öelnud: „Talendiga võib võita mänge, kuid meistritiitli toovad koostöö ja tarkus“. See kehtib ka talentide leidmisel ja toetamisel. Olümpiaadivõidud ja medalid on toredad, kuid tõeline eesmärk on suurem – aidata noortel oma annet kasutades muuta paremaks Eestit ja maailma nende ümber.

Selleks on küll vaja talenti andekate noorte arendamisel – mida Teaduskoolil kahtlemata on. Kuid suurem eesmärk on võimalik vaid targa koostööga, kus oma roll on kõigil siin saalis ning kõikjal meie riigis, kus langetatakse Eesti kurssi kujundavaid otsuseid.

Loodan, et tänased arutelud aitavad kaasa ühisele mõtestamisele, kuidas saavutada tulevikku, mida Eestile soovime.

Me ei tea, millisena kujutasid tulevikku need noored, kes 1965. aastal mittestatsionaarse matemaatikakooli ülesandeid lahendama hakkasid. Võiksime küsida, sest paljud neist on veel meie seas, kuid ilmselt jäid ootused kaugele maha sellest, mis tegelikult on toimunud.

Ärgem painakem siis ka meie tänaseid olümpiaadinoori kindlate tulevikuvisioonidega. Tuleviku pärast ei maksa liigselt muretseda. See sünnib niikuinii – nende noorte abil, kelle uudishimu me oleme toetanud ja kellele oleme usaldanud võimaluse süveneda ja katsetada.

Me ei pea teadma, kuhu nad välja jõuavad. Piisab, kui loome keskkonna, kus neil on ruumi mõelda, küsida ja jõuda oma intellektuaalse plahvatuseni.

Aitäh Tartu Ülikooli Teaduskoolile ja kõigile, kes on aidanud noortel leida oma tee teaduse, mõtlemise ja loovuse juurde. See on sadade pühendunud inimeste töö tulemus. Tänan kõiki Teaduskooli toetajaid: ettevõtteid, asutusi ja üksikisikuid.

Palju edu Eesti tuleviku kujundamisel!