- Oktoobri lõpus vapustas kogu Eestit teade, et Raasiku vallas pidas politsei kinni 14-, 15- ja 17-aastase noormehe, kes olid tapnud erakordselt jõhkral moel 42-aastase intellektipuudega mehe. Lisaks filmisid noored kuritegu ja jagasid videot sotsiaalmeedias. See oli pooleteise aasta jooksul juba kolmas tapmine, mille olid toime pannud alaealised. Millest tekib karistamatuse tunne? Kas selliste kuritegude taga on halb kasvukeskkond, vägivaldse sisuga sotsiaalmeedia või liiga leebed karistused?
- Raasiku valla jurist ei soovinud Õpetajate Lehele kogukonnas toimunud traagilist sündmust kommenteerida. Ta ütles, et kohalikele elanikele pakutakse vajadusel kriisinõustamist, ning rõhutas, et igaühe kohus on abivajavat last märgata ja temast teada anda. Kommentaarist keeldus ka Raasiku Põhikooli direktor, kus kõik kolm noormeest käisid, ning soovitas vestelda spetsialistidega.
Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares:
„Alaealiste kuritegevus ei kasva, aga raskemaid vägivallajuhtumeid on olnud viimasel ajal varasemast rohkem“
Kas alaealiste kuriteod on sagenenud?
Politseistatistika näitab, et alaealiste kuritegevust ei ole Eestis varasemast rohkem, enamik noori on tublid ja seaduskuulekad. Küll aga on juurde tulnud just raskemaid vägivallajuhtumeid. Kui koroona-aastatel olid tänavad noortest üsna tühjad, siis 2023. aasta sügisest hakkas elu jälle keema. Peale on kasvanud nutipõlvkond, kes suhtlebki omavahel sotsiaalmeedia platvormidel.
Meedias on olnud viimasel ajal palju juttu alaealiste toime pandud Jõgeva, Tammiste ja Raasiku mõrvajuhtumitest, mida ma praegu kommenteerida ei saa. Saan rääkida üldisemalt varasema põhjal, sest olen vägivallajuhtumite lahendamisega Tallinnas kokku puutunud juba üle 20 aasta ning mul on nende noortega suhtlemise vahetu kogemus. Noortekambad on alati olemas olnud, aga nende tegevus on muutunud. 2000. aastatel tegutseti rohkem kasusaamise eesmärgil – näiteks rünnati vanemaid naisterahvaid ning võeti neilt ära rahakott ja ehted. Viimasel ajal tegutsetakse suuremates kampades ning rünnatakse rohkem omaealisi või siis tembeldatakse mõni inimene halvaks ja väärituks ning rünnatakse teda.
Eelmisel aastal tegutses venekeelses inforuumis grupp 14–16-aastaseid, kes jahtis pedofiile, et neid karistada. Sotsiaalmeedias leviva info põhjal said sildi külge suvalised inimesed – hiljem selgus, et ükski neist pedofiil ei olnud. Jõudsime sekkuda ja tegudeni õnneks ei jõutud.
Mis viib noore jõhkra kuriteoni?
Need noored on valdavalt pärit kodust, kus asjad ei ole hästi. Lapsed on näinud pealt vanemate füüsilist arveteõiendamist ja muid koledusi ning võtnud neilt eeskuju, kuidas probleeme lahendada. On lapsi, keda kasvatab ainult üks vanem. Kui lapsed ei saa kodus piisavalt hoolt ja tähelepanu ning neile ei seata piire, lähevad nad tähelepanu otsima tänavalt. Paljud neist on ise ohvrid, kes on vaimselt või füüsiliselt palju haiget saanud. Oma valu ei oska nad muud moodi välja elada kui kedagi rünnates või pekstes. Kaaslaste tähelepanu ja tunnustuse pälvimiseks filmitakse jõhker tegu telefoniga üles ja riputatakse teistele näitamiseks internetti. Mõne noore jaoks on see võimalus grupi hierarhias kõrgemale tõusta.
Nende laste telefonid on vägivalda täis. Sealt leiab ISIS-e kuritegusid, Ukraina sõja koledusi ja muud vägivaldset sisu, mida vaatavad ja jagavad omavahel 12–13-aastased. Sotsiaalmeedias levival vägivallal on noore mõjutamisel kahtlemata oma osa, aga see peab langema viljakale pinnasele. Sotsiaalmeediat kasutavad ju kümned tuhanded lapsed, raskeid kuritegusid paneb toime vaid marginaalne osa neist. Kuriteo toimepanemise taga on paljude asjade kokkulangemine.
Tahan rõhutada, et kuigi Eesti on tuntud digiriigina, ei ole me õpetanud oma lapsi nutimaailma ohtudega toime tulema. Kuna me ise suuname noori digikeskkonda kasutama ja sealt oma küsimustele vastuseid otsima, peame neid õpetama ka seal turvaliselt hakkama saama. Minu arvates tuleks sellega algust teha juba siis, kui laps esimese digiseadme kätte saab ning internetti sukeldub. Ja see juhtub väga tihti juba enne kooli algust.
Kas hoiatavaid märke on näha juba enne seda, kui noor kuriteoni jõuab?
Jah, esimesed märkajad on enamasti lasteaed, kool ja omavalitsus. Kui me raske kuriteo järel nende laste iseloomustusi küsime, selgub, et probleemid olid koolile ja kogukonnale ammu teada.
Sageli on vägivaldsed noored juba pikka aega ka politsei vaateväljas olnud – jäänud vahele veipimise ja alkoholiga, edasi on tulnud pisivargused, narkootikumid, kodust ära jooksmine, koolist puudumine, hulkumine, siis juba kaklused – see on vägivaldsete noorte puhul põhimuster ja neil noortel on ka kaasajooksikuid. Pisikestest ja justkui süütutest asjadest, kui vanemad neile adekvaatselt ei reageeri, areneb vaikselt karistamatuse tunne.
On noori, kelle suhtes algatatud kriminaalasi lõpetatakse ning kes läbivad kohustuslikke programme, millest täiesti piisab ning noor käitub edaspidi seaduskuulekalt. Mõnele ei jõua aga kohale, mida ta on teinud, ja ta toimetab samamoodi edasi. Et tehtud tegu jääb selle sooritanuga elu lõpuni, enamasti ei mõisteta.
Kas karistused on liiga leebed?
Ühtpidi saan ma aru neist, kes nii arvavad, teisalt aga peame arvestama nende noorte minevikuga. Kümme aastat vanglas on karm karistus, aga 14–18-aastast see enam ei päästa. See on juba tagajärg. Tuleks leida võimalikult palju muid vahendeid selleks, et ükski alaealine vanglasse ei jõuaks. Vangla on viimane võimalus. Rohkem tuleb toetada kodusid ja pakkuda unarusse jäetud lastele abi, et nad tunneksid – nad on kellegi jaoks vajalikud. Probleem on selleski, et lastekaitsetöötajaid on vähe ja see töö põletab inimesed läbi – hiljuti tuli mul ühe lapse pärast paari kuu jooksul suhelda kolme lastekaitsetöötajaga. Ideaalis võiks riskidest ümbritsetud lapsel olla lasteaiast kuni täisealiseks saamiseni üks ja sama tugiisik, kellega tal tekib usalduslik kontakt. Lapse jaoks on oluline, et tal oleks vähemalt üks täiskasvanu, kes temast hoolib ja kellele ta võib loota.
Miks tekib karistamatuse tunne?
Karistamatuse tunne tekib sellest, et süüteo ja vastutuse vahele jääb liiga pikk periood, reageerida tuleb kohe. Praegu võtame õigusvastase teo sooritanud noore kinni, tuvastame ta, kuulame üle ja saadame koju tagasi. Noore jaoks on asi sellega lõppenud, ta ei mõtle, et kunagi jõuab see materjal prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse ning tal tuleb oma tegude eest vastust anda. Noorega peaks kohe pärast teo toimepanemist tegelema hakkama, et ta ei saaks vahepeal uusi kuritegusid sooritada. Praegu on kõik programmid ja võrgustikutöö nii pika vinnaga, et laps ei saagi lõpuks aru, miks ta seal käib. Lisaks pole omavalitsustel lihtne sobivat programmi leida. Olen palju kokku puutunud ka lastega, kelle puhul on piirkonnapolitseinik kõik võimalused ära kasutanud. Noor on 16-aastane, aga ükski abinõu pole aidanud. Alles on jäänud veel kinnise lasteasutuse teenus, kuhu on järjekord, ja viimase sammuna vangla.
Mida tuleks teha?
Tuleb omavahel rohkem infot vahetada. Mida varem sekkuda, seda suurem on võimalus kuritegu ära hoida. Omavalitsuse lastekaitsetöötajad ja kool peaksid olema üks tiim, sealt edasi juba piirkonnapolitseinik, kes on kõige keerulisemate lugudega kursis ja aitab neile lahendusi otsida. Samamoodi tuleb omavahel vahetada infot tulemuste kohta: kas noor osaleb programmides, kas pere tuleb kaasa jne. See on kompleksne teema. Praegu tundub, et liialt palju loodetakse politsei peale – tegelikkuses peaks see kõik toimuma koostöös ja võimalikult varajases staadiumis, kui on veel võimalik noort mõjutada ja sekkuda. Meie ühine eesmärk võiks olla, et ükski noor ei jõuaks minu üksuse menetlusaluseks.
Kõrveküla Põhikooli sotsiaalpedagoog Marina Paddar:
„Kui lapsed tajuvad, et neil mingeid piire ega sanktsioone pole, lähevad asjad käest ära“
Olete töötanud üle 30 aasta Tartus noorsoopolitseinikuna ning tegelenud riskilaste ja -noortega. Kui mõtlete hiljutistele alaealiste vägivallakuritegudele, siis miks sellised asjad juhtuvad?
Arvan, et kui lapsed tajuvad, et neil pole mingeid piire ja neile ei kehtestata sanktsioone, võivadki asjad käest ära minna. Praegu näemegi, kuidas olukord läheb järjest hullemaks. Olen nõus, et esimese süüteo võib toime panna rumalusest või teadmatusest. Aga kui süüvõimeline laps on väikeste vahedega teinud juba mitu erinevat vägivallakuritegu, millele üksnes leebelt reageeritakse, tajub ta, et tema tegudel ei olegi tagajärgi. Ta saab aru, et võibki nii käituda ja midagi ei juhtu. Korduvate tõsiste süütegude puhul ei piisa enam taastavast õigusest, vaid tuleb rakendada midagi, mis noore tõsiselt mõtlema paneb: vajadusel kriminaalasjadega kohtuni minna ja kui väga vaja, kohaldada šokivangistust. Olen käinud paari enda kooli väärteo toime pannud õpilasega kohtuistungil, kus politsei on leidnud, et taastava õiguse meetoditest enam ei aita, ja saatnud materjali kohtusse.
Rääkisin sellest ka 2017. aastal, kui kaotati ära alaealiste komisjonid, mis hästi toimisid ja riskinoori toetasid. Minu hinnangul ei saa ühtki süsteemi enne ära lõhkuda, kui uut asemel ei ole. Paraku oleme praegu olukorras, kus meetmed lapse toetamiseks ei ole piisavalt tõhusad.
Olen kahe käega taastava õiguse poolt. Me kasutame seda oma koolis konfliktide lahendamiseks kogu aeg. See on metoodika, kus saab lastega kõik kenasti läbi rääkida – teo, tunded, tagajärjed, vajadused, kokkulepped. Üheksa aasta jooksul oleme vaid kahel korral politseisse avalduse teinud, kõik ülejäänud lood oleme ise ära lahendanud. Reageerime juhtunule võimalusel samal päeval, suhtleme nii laste kui ka nende peredega. Nende aastate jooksul pole ükski meie kooli õpilane pidanud koolis toimuva pärast kinnisesse lasteasutusse õppima minema, oleme muid mõjutusmeetmeid kasutades hakkama saanud.
Hästi oluline on seegi, et kogukond julgeks sekkuda. Kui keegi tänaval kedagi ründab, peksab või muud keelatut teeb, on igal kodanikul õigus ja kohustus sekkuda või sellest teada anda. Ka anonüümselt on võimalik politsei või lasteabi telefonile helistada, kirjutada, abi kutsuda. Kõige hullem on vägivallatsemisest ükskõikselt mööda minna.
Leian, et omavalitsuste juures peaksid olema hästi töötavad laste ja perede komisjonid, mis probleemsete noortega tegelevad. Lastekaitse üksi ei jõua enam ammu, nende õlule laotakse üliinimlikult suur koorem, mistõttu inimesed vahetuvad kogu aeg. Järgmisel aastal lisandub seoses riigis kehtestatud õppimiskohustusega 18. eluaastani veel noori, kellega tuleb tegeleda, et seadusest tulenevat õpikohustust täita. See koormus langeb nii lastekaitsele kui ka koolide tugisüsteemidele.
Kas vanemad teevad kooliga koostööd?
Mulle tundub, et ühiskonnas on üha rohkem karistamatuse tunnet ja üha vähem vanemate autoriteeti. Tean, et ühes koolis pani õpilane kooliaasta esimesel nädalal klassis hääletusele küsimuse, kas õpetaja on nõme. See näitab, et midagi on väga valesti.
Kui koolis midagi juhtub, räägib laps kodus loost oma versiooni, mida vanemad jäävad uskuma. Lisaks järgnevad sellele sageli süüdistused ja etteheited kooli suunas, isegi ähvardused valda või ministeeriumisse kaevata. Ma pean väga lugu vanematest, kes toetavad ja kaitsevad oma last, kuid mõistavad tema väära käitumise hukka. Seda, kui vanemad hakkavad lapse väärtegu õigustama, ma õigeks ei pea.
Kui koolil ja kodul on erinevad tõekspidamised ja väärtushinnangud, siis keda laps kuulab? Lapsele on eeskujuks tema vanemad. Kool võib püüda last suunata ja toetada igal võimalikul moel, aga kui vanemad oma suhtumist ei muuda, siis ei muutu midagi. Praegused seadused panevad lapse eest vastutuse valdavalt koolile, tugispetsialistidele, paljudele teistele, aga mina tahan küsida, kuhu jääb vanemate vastutus, hool ja armastus.
Viru Vangla sotsiaaltöötaja Triin Tarendi:
„Laste käitumine peegeldab ühiskonnas toimuvat“
Viru Vanglasse paigutatakse süüdimõistetud alaealised noormehed üle Eesti. Praegu kannab seal vanglakaristust viis alaealist. 14–21-aastaste kinnipeetavatega töötab vanglas sotsiaaltöötaja ja multidimensionaalse pereteraapia (MDFT) terapeut Triin Tarendi, kellel onvanglateenistuse staaži 17 aastat.
Mis aitab teil raske kuriteo toime pannud noori mõista?
Püüan oma töös mitte süveneda sellesse, mis kuriteopaigal toimus. Rohkem huvitab mind, kuidas noor selle teo toimepanemiseni jõudis. Minu ülesanne on keskenduda karistust kandvale noorele ja tema perele, eesmärk on, et ta kunagi enam midagi sellist ei teeks. Pean oma missiooniks avada ka nende noorte tundeid ja mõtteid.
Laste käitumine peegeldab ühiskonnas toimuvat. Omavahelistes suhetes on väga palju agressiivsust, üha vähem aga mõistmist, märkamist ja hoolimist. Peame arvestama, et kõike seda, mida täiskasvanud ees teevad, teevad ka noored, kusjuures veel võimsamalt.
Kui noor satub vanglasse, on see ka tema pere jaoks suur trauma. Olen näinud väga katkisi vanemaid, kes tunnevad end läbikukkununa, sest ei ole saanud oma lapse kasvatamisega hakkama. Samamoodi teeb juhtunu haiget kõigile neile tugispetsialistidele, kes noore aitamisse on panustanud. Nad tunnevad end süüdi, et pole piisavalt teinud. Kogukonna turvalisus on samuti saanud palju kahjustada. Samas ei paranda kümne aasta pikkune vanglakaristus alaealise puhul midagi, pigem tuimestab teda. Juba see teadmine on noore jaoks šokk.
Mis on alaealiste kuritegude taga?
Üks põhjus on, et täiskasvanud on iseendaga hädas ega märka lapsi, omavahel ei suhelda. Sageli on need noored olnud juba lasteaiast peale rahutud ja hüperaktiivsed, teinud rumalusi, saanud vahetpidamata õiendada ja tundnud, et pole piisavad. Lapsed kasvavad üles sotsiaalmeedias, kusjuures täiskasvanud isegi ei tea, mida nad seal teevad, kellega suhtlevad, kes neid mõjutavad. Lastele on muutunud kättesaadavaks kogu see sisu, mis peaks olema kättesaadav ainult täiskasvanutele. Kuna nad ei suuda veel mõista teo ja tagajärje seoseid, on väga lihtne sattuda halva mõju alla. Riskilastel on tõsine probleem emotsionaalse turvalisusega, nad on kogu aeg kaitseseisundis. Nad tunnevad, et pole piisavad ega kellegi jaoks olulised ning mitte keegi ei aita ega kaitse neid. Kambas väheneb vastutustunne veelgi ja kiputakse joonduma kõige jõulisema kambaliikme järgi.
Kas nad kahetsevad oma tegu?
Keeruline on tulla toime teadmisega, mida sa teinud oled, ja võimekus selliseid asju välja öelda on hästi erinev. Vahel on vaikimine kõnekam kui emotsioonitult välja öeldud vabandus. Tihti karistavad nad ennast tehtud teo eest rohkem, kui keegi teine seda suudaks. Vahel on mul päris keeruline kõrvalt vaadata, kuidas nad endasse suhtuvad.
Kuidas töö noorte kinnipeetavatega käib?
Kogu meie töö on ettevalmistus tavaellu tagasiminekuks. Meie juures viibib see noor ajutiselt, hiljem läheb ta ju tagasi kogukonda ja pere juurde. Kõik algab kontakti ja usaldussuhte loomisest. Kui noor ja tema pere on nõus, alustame pereteraapiat. Aina rohkem kaasamegi peret ja tugivõrgustikku. Oleme just Hollandilt üle võtmas perekeskse töö lähenemist, mis tähendab, et karistuse kandmise algusest peale käivad vanemad vanglas ning õpivad koos noorega puuduvaid oskusi, sest pere vastutab oma lapse eest.
Kas noored on valmis koostööd tegema?
Nende noortega, kes on toime pannud raske kuriteo, saab üsna kergesti kontakti, sest nad on tõsises kriisis ja nende vanemad samuti. Enamasti on see vanemate jaoks esimene kokkupuude politsei, prokuratuuri ja vanglaga. Lisaks tuleb neil toime tulla teadmisega, mida nende laps on teinud, ning kui see on juhtunud väikeses kogukonnas, siis ka kogukonna suhtumisega. See on sageli keeruline. Noore tegu on väga oluline mõttekoht ka kogukonnale, kes peaks õppima olema osa lahendusest. Oleme pannud liiga palju vastutust asutustele ja ametnikele, kuid kõige lähemal on just kogukond, kes saab neid noori märgata, toetada ja nendega suhelda, alustades sellest, et annab probleemidest õigel ajal märku. Kogukonnas elavatele noortele meestele tahaks öelda, et nad läheksid ja tegutseksid koos nende noortega, et nad tunneksid end oluliste ja vajalikena. Vanglas olen huvitegevuse kaudu näinud, et kui noorte kinnipeetavate tugevusi märgata, neile vastutust anda ja neid tunnustada, on nad hoopis teistsugused.
Kuidas neil pärast vabanemist läheb?
Raske kuriteo toime pannud noorele pakutakse pereteraapiat ka veel pool aastat pärast vanglast vabanemist. Kõige tähtsam noore jaoks on eneseusk tagasi saada. Edaspidine toimetulek oleneb paljuski sellest, kuidas ta kogukonda vastu võetakse ja millised on tema esimesed kogemused vabaduses. Mõni neist on saanud oma tugevusi toetava töökoha, mõni on läinud ülikooligi. Kõrvalt näen, kuidas nad pingutavad, et muutuda. Kui anda neile võimalus ennast näidata ja tõestada, julgevad nad teha häid asju.
Politsei- ja Piirivalveameti veebipolitseitöö koordinaator Andero Sepp:
„Et sotsiaalmeedias tähelepanu saada, tuleb teha midagi šokeerivat“
Kas noored on sotsiaalmeedia ohtudest teadlikud?
Noored ei saa sotsiaalmeedia toimimise loogikast alati aru. Toon hästi lihtsa näite. Kui oled seni sõitnud musta autoga ja ostad endale uue punase, siis hakkad ka linnapildis rohkem punaseid autosid märkama. Sotsiaalmeedia algoritmid toimivad samamoodi. Kui sageli vaadata ja laikida videoid kassidest, hakkabki algoritm sulle rohkem kassivideoid näitama. Nii on ka vägivaldse sisuga. Kuna platvormidel ei tohi vägivaldset sisu jagada – see kas võetakse maha või postitaja konto blokeeritakse –, üritatakse seda varjata. Näiteks ei kirjutata sõnu kill või death välja, vaid asendatakse mõne emotikoniga, kaetakse mõni täht ära jne, et algoritmil oleks vägivaldset sisu raskem ära tunda.
Millest see räägib, kui kurjategija oma tegu filmib ja seda videot jagab?
Sotsiaalmeedia algoritmid on ehitatud üles põhimõttel, et voos kuvatakse sisu, mis hoiab vaatajat kauem ekraani ees. Liigume aga üha enam selles suunas, et tähelepanu saamiseks tuleb teha midagi šokeerivat. Seda, miks julmus tõmbab vaatama, oskaks kõige paremini selgitada mõni teaduspõhine psühholoogiline analüüs. Mulle endale tundub, et tegu on tähelepanuvajaduse ja üksteise ületrumpamise sooviga – stiilis „Vaadake, mis toimus“. Ei saa kunagi välistada soovi pälvida mingite sõpruskondade või gruppide tunnustust. Näiteks lootus kuulda: „Olite tublid mehed, andsite pedofiilile peksa.“ Kõige olulisem sõnum siinjuures on, et ka kuriteo filmimine on osa kuriteo toimepanemisest ning teole kaasaaitaja saab samamoodi karistada nagu teo toimepanija.
Kas noored võtavad sotsiaalmeedias nähtust eeskuju?
Oleneb kasutajast. Näiteks TikTokis näidati kunagi kangelasena ühte isa, kes tappis ära oma tütre vägistaja ja läks selle eest vangi. Oli näha, kuidas kommentaarid tema tehtut toetasid. Nii võib tekkida maailmapilt, kus vägivaldsus on normaliseeritud ja liitutakse radikaalsemate gruppidega, üks asi viib teiseni. Radikaliseerumine pole lineaarne protsess, vaid sarnaneb lauamänguga „Tsirkus“, kus mängu lõpu ehk radikaliseerumise suunas liikudes on võimalik ka allapoole tagasi kukkuda – näiteks leiab noor armastuse, tunneb, et on elus hoitud ja kaitstud, ning saab endale seega mõneks ajaks muu väljundi kui vägivald.
Kuidas vägivaldse sisu levimist sotsiaalmeedias takistada?
Riigiasutustel on sellesse väga keeruline sekkuda. Praegune õigusruum ei anna õigust kahe kasutaja suhtlust jälgida. Ka platvormid ise ei näe seda enne, kui üks osapooltest sellest raporteerib. Euroopa Liidu tasandil on arutatud selle muutmist, aga see riivab tugevalt sõna-, arvamus-, veendumusvabadust ja privaatsust, mistõttu on riigid muudatusele väga vastu. Tegu on alles arutlusel oleva ideega ja ideid tulebki arutada. Siia juurde võib kohe küsida, kas sellise sisu levimise tõkestamine iseenesest hoiab süüteod ära. Oleme võimelised laste seksuaalse ärakasutamise materjalide levikut üsna edukalt tõkestama, ometi pole see kaotanud laste seksuaalset väärkohtlemist ja pedofiiliat kui nähtust, mis on lihtsalt varjatum ja peidetum ning millele võib olla seetõttu veel raskem jälile jõuda.
Sotsiaalmeedia kasutamisel on hästi oluline roll lapsevanemal. Sellest hetkest alates, kui lapsele nutiseade kätte anda, tuleb kujundada talle sõbralikke ja kasulikke filtrimulle, kus ta saab tegutseda. Näidatagi talle YouTube’is, Instagramis või TikTokis videoid, mis on harivad ja kasulikud, ning soovitada vältida neid, mis tekitavad vastikust ja õõva või mida ta kõige paremini ei mõista. Tähtis on, et laps õpiks ise teadlikult valima. Lisaks lastevanematele on oluline ka õpetajate, treenerite, huvijuhtide roll. Inimesel, kes last tihedamini näevad, on lihtsam märgata ja mõista, mille vastu laps huvi tunneb ja milliseid küsimusi ta esitab. Kui need puudutavad vägivalda, ei tohiks jätta seda tähelepanuta.
Kas sotsiaalmeedias leviv sisu võib noori vägivallale õhutada?
Küsimus on selles, milline keskkond noort ümbritseb. On üsna levinud arusaam, et arvutimängud süvendavad inimeses vägivaldsust. Teadusuuringud lükkavad selle väite aga ümber, tõestades, et arvutimängul on inimese vägivaldsusele marginaalne mõju. Kui laps on aga pidevalt tunnistajaks pere ja eakaaslaste vägivaldsusele, võivad arvutimängud ja sotsiaalmeedia anda oma panuse vägivalla normaliseerimisele lapse jaoks. Kui vägivald ja hälbiv käitumine hakkab tunduma normaalne, ongi juba probleem. Kui inokulatsiooniteooria ütleb, et inimest on võimalik muuta valeinfo suhtes immuunseks seda talle mikrodoosides manustades, siis võib teoretiseerida, et vägivalla ja ebaviisaka käitumiskultuuri tarbimine väikestes kogustes või sellises keskkonnas elamine muudab meid vägivalla suhtes tuimemaks ja normaliseerib vägivaldse keskkonna ja käitumise.
Teadusuuringud on tõestanud, et kui laps elab vägivaldses keskkonnas, näiteks kui peres on lähisuhtevägivald igapäevaelu osa, kaldub ta vägivalda normaliseerima. See ongi võtmesõnum. Seetõttu peab info kõigi nende inimeste kaudu, kes lapsega kokku puutuvad ja kellel tekib lähisuhtevägivalla kahtlus, jõudma politseini või sotsiaaltöötajateni, kes saavad lapse jaoks midagi ära teha. Ainult koostöös on meil võimalik hoida ära vägivalla, aga ka ebaviisaka agressiivse käitumise normaliseerumine ühiskonnas.
Lisa kommentaar