• 51. matemaatikaõpetajate päevad toimusid tänavu Tallinnas. Kahe päeva vältel võõrustasid Eesti matemaatikaõpetajaid nii Taltech kui Tallinna Ülikool. Asjaosaliste enda sõnul on iga-aastane üritus eelkõige küll akadeemiline koosviibimine, kuid ettekannetest vähem tähtis ei ole võimalus näost näkku kogemusi vahetada. Ajal, mil mitmel rindel valitseb palju teadmatust, on see võtmetähtsusega. 

„Kasu on juba sellest, et saab üksteisele kurta,“ alustab Eesti Matemaatika Seltsi (EMS) juhatuse liige Hele Kiisel. Iga päev koolis viibides võib õpetaja oma muredega üksi olla ja arusaamine, et kellelgi teisel on kuskil samad probleemid, mitte ainult ei lohuta, vaid annab võimaluse neid koos lahendada. „Mõnikord on suhtlemine isegi suurema kasuteguriga kui ettekannete kuulamine. Algajad õpetajad leiavad endale siit sõbra, kellele julgevad edaspidi juba helistada, et nõu küsida. See on suur samm edasi,“ lisab Kiisel. 

“Või ütleb mõne suurettevõtte juht, et tal oli matemaatika kaks ja vaadake kui kaugele ta jõudnud on. Et tal on kõrval meeskond, kelle liikmed olid matemaatikas väga tugevad ja tänu kellele ettevõte toimib, jätab ta muidugi lisamata.

Hele Kiisel

Samuti EMS-i juhatusse kuuluva Raili Vildi arvates ongi taoliste ürituste suurim eesmärk tuua kogukond kokku. Tänapäeva ühiskonnas on näost näkku suhtlemine ja vahetu kontakt üha rohkem hinnas. Eriti tööalane. „Kogemusi ja mõtteid, mis üksteisega vesteldes välja tulevad, ei saa ühegi kirja või veebikohtumisega vahetada. Ettekanded, mida nendel päevadel esitatakse, pigem tõstatavad probleeme, kui lahendavad neid. Hilisem arutelu samadel teemadel on see, mis meid edasi viib,“ selgitab Vilt.

Kasu lõikavad üritusest ka koolid, kuna õpetaja matemaatikaõpetajate päevadele saatmine on ühest küljest tema tunnustamine ja teisest küljest on seal pakutav koolitus mitmekülgne ning väga heal tasemel. „Ma julgen öelda, et Eesti parimad matemaatika ettekanded peetakse just siin,“ ütleb Vilt. 

“Laste jaoks on oluline, kui mõni populaarne näitleja ütleb avalikult, et matemaatika ja loogiline mõtlemine on tähtsad.

Raili Vilt

Kiiseli sõnul on märgiline, et tänavu toimub suur osa koolitusest just Taltechis, kuna selle ülikooli rektor Tiit Land on matemaatika edendamise ja populariseerimise enda südameasjaks võtnud. Näiteks põhikooli reaalainete õpetajatele jagab ülikool stipendiume. Üle ega ümber ei saa ka Taltechi korraldatavast e-rehkendusest, mis on vaid kahe aastaga avalikkuse koolimatemaatikast palju rohkem rääkima pannud. Vilt toobki välja, et ülikoolid kasutavad matemaatikaõpetajate päevi ära just selleks, et oma projektidesse õpetajaid värvata, kuna nad teavad, et sellest üritusest võtavad osa Eesti parimad matemaatikaõpetajad. Üks taoline projekt on kahtlemata e-rehkendus.  

Matemaatikast avalikult rääkimisel on tohutu mõju

Tiit Land on teatavasti mitmel korral öelnud, et matemaatika on meie teine riigikeel, ja nii Kiisel kui Vilt on nõus, et puhtalt sellel väljaütlemisel on suur mõju. „Kui matemaatikud räägivad, et matemaatika on oluline, võib jääda mulje, et eks igaüks tähtsusta oma tegevust. Kui seda öeldakse aga Taltechis, kus puhtal kujul matemaatikuid isegi ei koolitata, näitab see, et väljaöeldu on ka päriselt oluline,“ ütleb Vilt. 

Kiisel laiendab, et tohutult kasulik on, kui ükskõik kes väljaspool matemaatikute kogukonda selle aine olulisuse jutuks võtab. Olgu ütlejaks siis keegi Eesti Kaubandus-Tööstuskojast või mõni näitleja. Eriti olukorras, kus riik ei paista seda usku olevat. Vilt lisab, et südame teeb soojaks, kui „teised saavad ka aru, et matemaatika on vajalik. Üksi sellest pasundades võib vahepeal tekkida tunne, et äkki see ei olegi nii tähtis. Õpetaja võib hakata kahtlema, kas ta põleb äkki ilmaasjata.“ 

Tuleb leppida, et matemaatika ei ole kõige atraktiivsem aine. Kui näiteks laulukoor esineb igal kooliüritusel, siis need, kes nädalavahetusel matemaatikaolümpiaadi ülesandeid lahendavad, koolipere erilist tähelepanu ei pälvi. „Hiljuti tuldi ühes matemaatikalaagris mu juurde ja öeldi, et nüüd peab pilte tegema ja need kohe sotsiaalmeediasse riputama. Kahtlesin, kas see on tõesti vajalik, mille peale öeldi, et me ei paista ju muidu mitte millegagi silma,“ meenutab Kiisel. 

Vilt nõustub, et kõrvaltvaataja jaoks ei ole matemaatika köitev juba põhjusel, et ta ei saa sellest tihtipeale midagi aru. Ka selle visuaalne väärtus on madal. „Ükskõik, kui huvitavalt või leidlikult laps mõtleb, ei näe keegi teda vaadates midagi muud kui mõtlevat inimest,“ muigab Vilt. 

“Keskkooliõpilaste matemaatikaoskuse tase muudkui langeb ja langeb. Ja kuidas see saakski tõusta, kui põhikoolieksamist ei pea isegi läbi saama.

Raili Vilt

Seetõttu ongi väga oodatud, kui laiem üldsus matemaatika ja selle vajalikkuse jutuks võtab. „Laste jaoks on oluline, kui mõni populaarne näitleja ütleb avalikult, et matemaatika ja loogiline mõtlemine on tähtsad. Tegemist on ju nende eeskujudega,“ leiab ta ning lisab: „Sõnavõtud, et mul ei olnud küll matemaatikat vaja või et ma ei õppinud ja olin kolmeline, annavad seevastu signaali, et õppida ei olegi vaja ja edu kukub sulle lihtsalt kuskilt kaela.“ 

„Või ütleb mõne suurettevõtte juht, et tal oli matemaatika kaks ja vaadake kui kaugele ta jõudnud on. Et tal on kõrval meeskond, kelle liikmed olid matemaatikas väga tugevad ja tänu kellele ettevõte toimib, jätab ta muidugi lisamata,“ täiendab Kiisel. 

Mis juhtub kevadel?

Olukorra, kus matemaatikaõpetajad praegu viibivad, võib nende hinnangul võtta kokku sõnaga teadmatus. „Kevadele mõeldes on esimene küsimus, mida me hakkame peale nendega, kes põhikooli matemaatikaeksami lävendit ei ületa, aga ikkagi kooli lõpetavad,“ alustab Kiisel teema lahkamist. Konkreetsem murekoht on, et paika pole pandud lisaeksami aega nende jaoks, kes põhieksamit sooritada ei saa. Räägitakse küll võimalikust ajavahemikust, kuid Kiiseli hinnangul läheksid ülesanded kohe esimesele päeval rändama ja see seaks kahtluse alla kõigi järgmiste sooritajate tulemused. 

Peamine probleem on seotud aga tõdemusega, et põhikoolilõpetajad ei pea enam matemaatikat ka kehvasti oskama. Vildi sõnul on siit-sealt kuulda, et gümnaasiumisse jõuavad juba õpilased, kelle matemaatikateadmised on 5. või 6. klassi tasemel, ning see ei ole ühe kooli ega ka piirkonna, vaid kogu Eesti probleem. „Keskkooliõpilaste matemaatikaoskuse tase muudkui langeb ja langeb. Ja kuidas see saakski tõusta, kui põhikoolieksamist ei pea isegi läbi saama. Keegi peab ju kõik need õpilased vastu võtma,“ muretseb Vilt. 

Väide, et kutsekeskhariduses on õpilaste jaoks kohti küll, ei päde tema hinnangul sel lihtsal põhjusel, et kutsekeskharidust omandatakse neli aastat. „Noorel, kes lõpetab põhikooli väga kehvade tulemustega, pole senigi olnud mingisugust õpimotivatsiooni. Kuidas ta nüüd äkitselt peaks tahtma veel neli aastat õppida? Tema tahab minna keskkooli, kus peab veetma ainult kolm aastat, ja sinna peab ta ka saama,“ räägib Vilt. 

Kiiseli sõnul oleks üks lahendusi vaheaasta, mille jooksul saaks noor puuduolevad põhikooliteadmised omandada. Vildi sõnul oleks see aga väga kulukas ja tekib küsimus, kust tuleks selleks raha. „See tähendaks ju, et koolitee võiks kesta kutsekeskhariduse puhul ka 14 aastat. Haridusse tuleb juurde leida terve aasta rahastus,“ arutleb ta ning lisab, et üleküllust ei ole ka kutsenõustajatest või erialaõpetajatest, kes tuleks leida. 

E-eksam tuleb, ollakse valmis või mitte

Teise asjana valmistab matemaatikaõpetajatele muret e-eksam, mille puhul on teada ainult see, et see tuleb. Millal, kuidas ja milline – see enam mitte. „E-eksami puhul peaksid kõigepealt tekkima harjutamismaterjalid ja vaja läheb hoopis teistsuguseid õpikuid,“ leiab Kiisel. 

“Kevadele mõeldes on esimene küsimus, mida me hakkame peale nendega, kes põhikooli matemaatikaeksami lävendit ei ületa, aga ikkagi kooli lõpetavad.

Hele Kiisel

2024. aasta kevadel antud intervjuus rääkis Tallinna Ülikooli matemaatika didaktika lektor Jüri Kurvits, kes aitab Eestis matemaatika diagnostilisi e-teste arendada, et vajalikul tasemel e-eksami arendamisega ollakse algfaasis („Üleminek e-eksamitele – kui valmis me selleks oleme?“, 21.05.2024;
bit.ly/4qTnLup)

„Ei ole ju mõtet teha arvutis täpselt samasugust eksamit, nagu on paberil. Me peame hakkama mõtlema, mida nii võimsate tehnoloogiliste vahendite olemasolu matemaatikatunnis üldse tähendada võiks,“ rääkis Kurvits siis. Veel ütles ta, et valikvastustega küsimuste peale, ükskõik kui nutikad need ka ei oleks, ei ole mõistlik minna, kuna matemaatika on ikkagi loov tegevus. 

Kiisel ja Vilt tõdevad, et paraku ei pruugi tõsiasi, et e-eksam pole vajalikul kujul valmis, tähendada, et seda kasutusele ei võeta. „Isegi kui eksami koostajad saavad aru, et see ei ole veel valmis, leitakse keegi, kes ütleb, et on küll. See on jälle üks koht, kus avalikkus saaks kaasa rääkida. Kui meie üksi räägime, et matemaatika ei ole veel valmis e-eksamile üle minema, siis oleme tagurlikud ja vanas kinni. Sellepärast on avalikkuse tuge meile väga vaja,“ räägib Vilt. 

Kiiseli sõnul peaks mõtlema selle peale, et eksam toimuks kahes osas: e-test ja kirjalikud ülesanded. „Praegu räägitakse, et nende eksamite tulemuste alusel peab õpilasi ka keskkooli vastu võtma, aga puhtalt e-test ei näita ju mitte midagi. Samas öeldakse, et sisseastumiskatsed võiks ära jätta,“ murrab Kiisel pead. 

Lõpetuseks ütleb Vilt, et kõike sellist matemaatikaõpetajate päevadel omavahel arutataksegi ja koos otsitakse probleemidele ka lahendusi. „Eesmärk on ikkagi uusi ideid välja mõelda ja matemaatikaõpetajaid toetada. Ei ole päris nii, et halame ja läheme laiali,“ naerab ta.