• Ökoloogiline kirjaoskus tähendab oskust suhelda ja suhestuda loodusega, meie elukeskkonnaga. See on oskus mõista aineringeid, eluvõrgustikku, ökosüsteemide kujunemist ning nende biootilisi ja abiootilisi seoseid, kirjutab bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes Eesti Looduse novembri-detsembrinumbris

Vanimad säilinud kirjutatud tekstiga kivitahvlid pärinevad üle 3000 aasta tagusest ajast. Esimesed eestikeelsed tekstid on teada 16. sajandist. 1900. aastal oli maailmas ligikaudu 20% kirjaoskajaid inimesi, nüüdseks on see näitaja 87%. Juba 1934. aastal oli Eestis kirjaoskajaid 96,1% ja sajandivahetuseks oli see suurenenud 99,8%-ni.

Kirjaoskus andis igale inimesele võimaluse senisest laiemalt suhelda, talletada kogemusi, õppida ja levitada teadmisi ka omaenda kogukonnast kaugemal. Kirjaoskusega koos arenes arvutusoskus. Kirja- ja arvutusoskuse sümbioosis on arenenud arvutivaldkonna kirjaoskus, mis omakorda on tagasisidena võimendanud kirja- ning arvutusoskuse kasutamist ja levikut.

Nii kirja- kui ka arvutusoskus on abstraktsed oskused. Kirjavigadeta kirjutamine ja täpne arvutamine ei tähenda iseenesest midagi, kui me ei tea, mida me keele või arvude abil kirjeldame või analüüsime. Seda tehakse eri õppeainetes. Praegusajal näeme üha rohkem, et vajame juurde uut, kolmandat kirjaoskust – ökoloogilist kirjaoskust.

Mis see on?

See on oskus tunda meid ümbritsevaid põimsüsteeme ja seal toimivaid tagasisidemehhanisme, iseorganiseerumist ja dünaamilist tasakaalu. Mõista selle kõige taustal ka inimliiki kui looduse osa.

See on oskus, mida pole võimalik saada üksikus õppeaines. See on paljude erialade süntees. Isegi kitsalt võttes liikide tundmisest ei piisa ökoloogilise kirjaoskuse tarbeks, kui elusorganismide välimuse tundmaõppimise kõrval jätame tähelepanuta näiteks nende talitluse, mille mõistmiseks vajame omakorda füüsikat ja keemiat. Kuid ka füüsika ja keemia on eraldi võetuna abitud nagu kirja- või arvutusoskus, kui me ei oska kirjeldada uuritavat (öko)süsteemi. Ning ühiskonna- ja majandusteadused jäävad hätta, kui ei mõisteta ega arvestata nende seoseid ja suhteid meie elukeskkonnaga.

Ökoloogilise kirjaoskuse oluline osa on oskus otsida ja mõista põhjuslikke seoseid. See tähendab, et me ei saa olla lihtsalt passiivsed kirjeldajad, vaid oskame küsida, mis nüüd saab, miks nii juhtus. Kuidas üks asi mõjutab teisi? Kuidas minu tegevus mõjutab minu elukeskkonda, teisi liike, ökosüsteeme? Mismoodi mõjuta minu elukeskkonna ja ökosüsteemide muutus mind ennast ja minu tegevust? Kuidas kulgevad ökosüsteemide energiavood, mil moel ringlevad ained õhu, vee, pinnase ja elusorganismide vahel? Kuidas kõik liigid, sealhulgas inimesed, sõltuvad keerukatest seostevõrgustikest? Nende põhimõtete tundmine aitab meil näha maailma vastastikuste mõjude võrgustikuna, mitte eraldatud objektide kogumina. Eri põhjus- ja tagajärjeahelate mõistmine on ökoloogilise kirjaoskuse tuum.

Kujuneb kooli- ja loodushariduse toel

Ökoloogilise kirjaoskuse omandamine on suur katsumus, kuid selle oskuseta inimene on tulevikus sama edukas kui arvutusoskuseta raamatupidaja. Ilma ökoloogilise kirjaoskuseta jääme tänapäeval hätta nii üksikisiku kui ka ühiskonnana. Vist on õigem öelda, et oleme juba hätta jäänud.

Kui keegi tekitab kusagil keskkonnaprobleemi, siis liiga tihti hakatakse esmalt süüdistama riiklikku järelevalvet. Ent kõigepealt tuleb küsida: miks üks või teine isik nii käitus? Miks ta võttis ette meie elukeskkonda kahjustava teo? Kuidas sai juhtuda, et tal endal puudusid asjakohased teadmised või miks ta ei läinud nõu küsima? Kuidas sai juhtuda, et tal puudus ökoloogiline kirjaoskus?

Igaühe ökoloogilise kirjaoskuse vajadus tuleneb kahest asjaolust. Mitte ükski ühiskond ei suuda anda igale üksikisikule juhendajat või keskkonnainspektorit, kes ütleks, mida ja kuidas teha, või jõuaks õigel hetkel keelama. Me võime luua parimad õigusaktid, ent kui seaduse täitjad ei mõista nende aluseks olevate protsesside sisu, ei suuda nad ka seadust täita. Me peame igaüks suutma hinnata oma tegevuse ja elukeskkonna vastasmõjusid ja oskama vastutada elukeskkonna hoidmise eest. Ökoloogiline kirjaoskus ei kujune keskkonnateadlikkuse kampaaniate kaudu, vaid areneb süsteemsest kooliharidusest ja elukestvast loodusharidusest.

Kas see tähendab, et igaühest peab saama doktorikraadiga ökoloog? Ei, see ei ole võimalik ega ka otseselt vajalik. Kuid igaüks peab oskama tegutseda tavaolukorras ja oskama ära tunda või ka prognoosida hetke, kui tavapärane olemisviis hakkab meie elukeskkonnas andma tulemuseks midagi teistsugust kui varem. Ökoloogilise kirjaoskuse juurde kuulub oskus neid hetki ära tunda, et siis leida asjakohase teema ekspert, kellelt küsida nõu. Ja siis tuleb osata sellest nõust aru saada. Ökoloogilise kirjaoskuse juurde kuulub ka oskus eristada valeinfot tõendatud teadmistest.

Asjaga on väga kiire

Kui suur on praegu ökoloogilise kirjaoskuse levik, ma täpselt ei tea. Senine kogemus meie elukeskkonna muutuste kohta, näiteks suhtumine elurikkuse vähenemisse, märgalade hoiusse, juurdekasvu ületavasse metsaraiesse ja veekogude seisundi halvenemisse, tekitab mitmesuguseid mõtteid. Kui vaadelda veel komplekssemaid teemasid, nagu kliimamuutused, oma põhjuslikes seostes, või Euroopa rohelepet, kus proovitakse süsteemselt leida lahendusi eri valdkondade seoste kaudu ja neile tekkinud reaktsioone ühiskonnas, siis tõenäoliselt on olukord tunduvalt kehvem kui arvutusoskusega. Ent meil tuleb ökoloogiline kirjaoskus omandada kiiremini, kui läks tekstilise kirjaoskusega.

Essee on ilmunud Eesti Looduse novembri-detsembrinumbris.