• Õpetaja võiks hindamise asemel hoopis kaardistada – uurida, kas õpilase teadmiste maastik on sügav või pinnapealne, kas see on lai ja omavahel seotud või koosneb üksikutest eraldiseisvatest saarekestest.

Nii nagu kvantmaailmas osakese vaatlemine muudab osakese olekut, võib ka hinde panemine muuta õppija mõtlemist. See on katse sõnastada, mis juhtub siis, kui uudishimu kollabeerub.

Novembri alguses toimunud teaduskooli 60. aastapäeva konverents „Talendid tuleviku teenistuses“ oli pidulik ja inspireeriv sündmus – ettekanded olid täis mõtteid sellest, kuidas toetada noorte õppimist ja sisemist motivatsiooni. Ühes ettekandes kõlasid Deci ja Ryani eneseregulatsiooni teooria põhiseisukohad, et tõeline õppimine sünnib sisemisest huvist ja vabadusest, mitte välisest survest või hinnetest.

“Hinnete kaudu püüame mõõta teadmisi, kuid sel hetkel kukub kokku paljude õpilaste uudishimu.

Kuulates seda, tabasin end mõttelt, et ma olengi täna siin just selle teooria elav näide. Selle asemel et istuda kohustuslikel loengutel, valisin konverentsi, sest see tundus tähenduslik. Mitte sellepärast, et see oleks kohustus, vaid see päriselt huvitas mind.

Hinnet saades jääb alati midagi varju

Täiskasvanud õppijana tuleb ikka ja jälle valida, kas võtta aega õppimiseks iseenda pärast või selleks, et kuhugi tabelisse ilmuks linnuke „kvalifikatsioon täidetud“. Paraku kaob sellistes nõuetes sageli ära see, mis tegelikult teeb õpetajast õpetaja – uudishimu ja soov mõista maailma koos oma õpilastega.

Tabasin konverentsil end mõttelt, mis on tuttav ilmselt paljudele õppuritele: tahtmine õppida kõike seda, mille peale kontrolltöö ei ole.

See meenutas mulle kvantfüüsikast tuntud nähtust – kui osakest vaadeldakse, kollabeerub selle olekulaine. Sama juhtub siis, kui me hindame õppijat. Hinnete kaudu püüame mõõta teadmisi, kuid sel hetkel kukub kokku paljude õpilaste uudishimu.

Ükskõik, millise hinde õpilane saab, jääb alati midagi varju. Hinne asetab ta samasse kasti teistega, ent me ei tea, kas ta jõudis sinna öö läbi õppides, spikerdades või lihtsalt tänu varasemale kogemusele. Mõõtmine annab võrreldavuse, aga kaotab tähenduse.

Lõplikkuse tunne

Veel üks nähtus, mida ma endas märkasin, on hindamisega kaasnev lõplikkuse tunne. Kui teema saab hinde, tundub, justkui see oleks läbi. Õpilane hingab kergendatult, vihik suletakse ja sageli ei pöördu ta selle juurde enam tagasi. Aga tegelikult ei saa ju füüsikat, keemiat ega isegi ajalugu õppida nii, et mõni peatükk on igaveseks läbi. Teadmised muutuvad, täienevad, põimuvad teistega. Ometi ei hinda me kunagi seda, kui õpilase arusaam millestki aja jooksul paraneb – ainult seda, mida ta teadis ühel hetkel aegruumis.

“Me ei hinda kunagi seda, kui õpilase arusaam millestki aja jooksul paraneb – ainult seda, mida ta teadis ühel hetkel aegruumis.

Ja see paneb mind küsima, mille jaoks me üldse õpilasi hindame. Kes otsustas, et õppimise eesmärk on jõuda mõõtmispunktini?
Minu kujutluses peaks õpetaja hindamise asemel hoopis kaardistama – uurima, milline on õpilase teadmiste maastik: kas see on sügav või pinnapealne, kas lai ja omavahel seotud või koosneb üksikutest saarekestest, mille vahel puuduvad sillad. Õpetaja roll ei ole ainult mõõta, vaid aidata neid saarekesi ühendada, ehitada teadmistele sügavust ja sidusust.

Ka õpetaja uudishimu peab säilima

Teadmiste laine ei peaks kollabeeruma hindamise hetkel – see peaks jätkuma, liikuma, peegelduma tagasi ja edasi. Ehk peaksime küsima hoopis, kuidas õpetada nii, et õpilase uudishimu kasvaks, mitte ei kollabeeruks üheks numbriks. Ja võib-olla ka, kuidas õpetada nii, et õpetaja enda uudishimu ei kollabeeruks.
Sest seni, kuni õpetaja ise veel tahab teada, mis juhtub, kui …, ei kollabeeru laine, vaid avaneb lõpmatult uusi võimalusi õppida.

*Mõtisklus sündis teaduskooli 60. aastapäeva konverentsil ning on isiklik mõtisklus õppimise ja hindamise üle – mitte ühegi institutsiooni ametlik seisukoht.