Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht, psühhiaater Madis Parksepp, kas psüühikahäireid on lastel ja noortel endiselt palju?

Jah, neid on palju, kusjuures oluline on kahel mõistel vahet teha. Sageli räägitakse vaimse tervise muredest, millest üks osa on psüühikahäired. Vaimne tervis on oluliselt laiem mõiste, selle hulka mahuvad ka normaalne stress, ärevus, pingetunne. Oluline ongi osata ära tunda see piir, millal on tegu normaalse stressiga ja kust algab psüühikahäire, sest sekkumisviisid ja võimalused on erinevad. Psüühikahäired eeldavad ravi, vaimse tervise murede puhul on abi ennetavatest meetmetest ja elustiili muutmisest, mis aitavad psüühikahäirete kujunemist ära hoida.

Millal tuleks psühhiaatri poole pöörduda?

Otse psühhiaatri poole pöörduda ei saagi, psühhiaatri vastuvõtule suunavad patsiendi perearstid või vaimse tervise õed. Selline süsteem võimaldab patsiente vastavalt abivajaduse intensiivsusele paremini selekteerida, lisaks saab esmase raviga alustada kohe ega pea ootama vastuvõtuaega nädalaid või kuid. 

Millised diagnoosid on lastel ja noortel kõige sagedasemad?

Kõige rohkem esineb lastel ja noortel meeleolu- ja ärevushäireid. Teine grupp, millega psühhiaatrid sageli kokku puutuvad, on neuropsühholoogilised arenguhäired: autismispektri häired, intellekti arenguhäired, aktiivsus-tähelepanuhäire. Võrreldes 2008. aastaga, mil ma psühhiaatrias tööd alustasin, on diagnooside sisu muutunud keerulisemaks, samuti on läinud raskemaks nende lugude taust – pean silmas seda, et väga sageli on vaja kaasata lisaks perele või asendusperele ka kooli ja lastekaitsetöötajaid.

“Ükski laps ei ole õnnetu ja kurb seepärast, et psühhiaatriline abi on kättesaamatu. Perega koos veedetud aeg ja suhtlemine on peamine, mida lapsed vajavad.

Kui tihti tuleb psühhiaatril lahendada pere ja kooliga seotud muresid?

Absoluutselt iga päev. Üksnes lapsele või noorele suunatud sekkumine ei ole enamasti tõhus, mistõttu tulebki kaasata laiem võrgustik. Selline võrgustikutöö toimub alati patsiendi nõusolekul. Saame ühe laua taga kokku, vahetame omavahel infot ning lepime kokku ülesanded ja vastutuse. See on oluline kasvõi juhul, kui laps vajab ravimit – vanemad või hooldaja tagavad ravimi väljaostmise, jälgivad selle võtmist, aga ka seda, millist efekti ravim annab.

Kas pered on koostöövalmis? 

Enamasti on. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga soovivad vanemad olla rohkem kaasatud. Kui minu arstikarjääri alguses juhtus sageli, et lapsevanem koputas kabineti uksele, lükkas lapse sisse ja küsis, kui kaua meil läheb, kas ta jõuab poes ära käia, siis seda enam ei ole. Muutunud on seegi, et palju rohkem tuleb lastega kaasa isasid – emasid ja isasid on umbes pooleks. Muidugi on ka peresid, kellega on keeruline koostööd teha. Ma ei ole kohanud peaaegu ühtki vanemat, kes oma lapsest ei hooli, küll aga jääb puudu teadmistest ja oskustest, kuidas last aidata. Kindlasti ei ole psühhiaatri töös abi sellest, kui vanemaid manitseda, noomida ja tuua välja kõik asjad, mis tegemata on jäänud. See hoopis takistab koostööd. Sageli on vanemad pöördunud abi otsides mitmesse kohta ja väsinud kuulmast, mida nad valesti on teinud. Kui hakata otsima koos võimalusi, kuidas edasi minna ja mida muuta, tulevad nad kaasa. 

Milline osakaal psühhiaatrilises ravis on ravimitel ja milline teraapial?

Üldiselt algab psühhiaatriline ravi harva ravimitest. Enamasti algab see patsiendi nõustamisega, kuidas oma elukorraldust tervislikumaks muuta. Selleks pole vaja oodata psühhiaatri aega, vaid nende tegevustega saab perearsti või -õe suunamisel alustada kohe, kui probleem ilmneb. Järgmine samm on psühhoteraapia – laste ja noorte puhul eelistatult pereteraapia ehk süsteemne, kogu lähivõrgustikku kaasav teraapia ning vajadusel alles viimases järjekorras ravimid. Näiteks aktiivsus-tähelepanuhäire või keerulisemate ärevushäirete ja depressiooni puhul võib ravimeid vaja minna.

Olen märganud huvitavat paradoksi: puhkudel, kui ravimi järele vajadust pole, on patsiendi ootus ravimite suhtes sageli suurem kui olukorras, kus ravim on esmatähtis – siis ei olda valmis seda võtma. Üsna tüüpiline on, et noor kaebab vastuvõtule tulles ärevuse ning keskendumis- ja õpiraskuste üle ning temaga vesteldes selgub, et ta magab öösel neli-viis tundi ja digiseadmeid on viimastel nädalatel kasutanud 12–14 tundi ööpäevas. Noor soovib, et kirjutaksin talle välja keskendumisvõimet parandava ravimi, mis piitsutaks üleväsinud organismi veelgi. Kurnatud organismi keskendumisvõimet pole mõtet hinnata, see ei anna midagi. Kõigepealt tuleb unerütm korda saada. 

Kui palju puutute kokku noortega, kes tarbivad alkoholi ja uimasteid?

Alkoholi tarvitamine on noorte patsientide seas viimase kümne aastaga vähenenud, mis ei tähenda, et probleemseid tarvitajaid üldse poleks. Küll aga teevad muret mitmesugused sünteetilised ained, mida noored proovivad. Mõnes mõttes oli varem lihtsam – kui keegi tegi suitsu või tarbis alkoholi, olid lõhnad juures ja sellele sai kiiremini jälile. Praegu tarbitakse aineid, mille tarvitamine välja ei paista ja mõju võib olla ennustamatu.

Kas käitumishäired on samuti psüühikahäired?

Käitumishäired on psüühikahäirete kitsas osa. Käitumishäiretel, mille sisu on ühiskonna normidele ja reeglitele vastanduv vägivaldne käitumine, ei ole selget meditsiinilist põhjust, pigem on põhjused psühhosotsiaalsed. Samas võivad paljud psüühikahäired olla käitumishäirete kujunemisel riskitegur. Näiteks ATH diagnoosiga inimene on aktiivne ja impulsiivne – n-ö lühikese süütenööriga. See võib olla riskiteguriks, et ta satub lihtsamini konfliktidesse ja kaklustesse. Samas ei ole enamik ATH-ga inimesi kunagi vägivaldsed ja neil ei kujune välja käitumishäiret.

Viimasel ajal on olnud meedias palju juttu noorte kuritegevusest. Kas empaatia puudumine ja julmus on samuti psüühikahäire?

Empaatia- ja kaasatundmisevõime areneb varases arenguperioodis koos kiindumussuhte kujunemisega ja eeskujude mõjul. Enamasti ja enamiku psüühikahäirete põhjus ei ole empaatiavõime puudumine. Mõnikord võib käitumishäirest kujuneda isiksusehäire, millest osale on iseloomulik vähene või puuduv empaatiavõime. Lihtsustatult võibki isiksusehäiret vaadata kui lapsepõlve käitumishäirete jätku, mille põhjused ei ole kitsalt meditsiinilised. 

Kas psüühikahäirete tekkimist mõjutab rohkem pärilikkus või keskkond?

Eri psüühikahäirete puhul see erineb. Tavaliselt on inimesel mingite psüühikahäirete – näiteks depressiooni, ärevuse, psühhootilise häire – tekkeks geneetiline eelsoodumus. Kas see häire kujuneb välja või mitte, sõltub pigem keskkonna mõjudest. Lühidalt vastates on neurobioloogilised arenguhäired seotud rohkem geneetiliste ehk pärilike põhjustega ning emotsioonide regulatsiooni ja meeleoluga seotud psüühikahäirete puhul on olulisem roll kasvatusel ja keskkonnal.

Kui hästi koolid suudavad õpilasi toetada?

Minu hinnangul saavad koolid õpilaste toetamisega üha paremini hakkama. Lapse mure varajane märkamine – olgu see seotud õpiraskustega või tema emotsioonide ja käitumise muutumisega – on oluliselt paranenud. Näen ka seda, et koolid on varasemast oluliselt rohkem valmis individuaalseks lähenemiseks ja tööks lastega. Küll aga on varase märkamisega seotud ka murekoht: märkamisel on mõtet siis, kui sellele ka kuidagi reageeritakse. Piltlikult öeldes pole ju mingit kasu sellest, kui mõõta turuplatsil kõigi inimeste vererõhku ja tõdeda, et tulemuseks on sellised numbrid. See inimesi ei aita. 

Koolipsühholoogi teenus on kooliti väga ebaühtlaselt kättesaadav. Õnneks ei väljendu õppimise või suhetega seotud stress kohe psüühikahäirena, vaid selle kujunemise aitab ära hoida adekvaatne psühholoogiline nõustamine. Esmaseks nõustamiseks pole tingimata vaja eriteadmisi, vaid eelkõige elutarka täiskasvanut, kellel on aega ja oskust noor ära kuulata ja talle nõu anda. Sageli täidavad seda rolli lisaks koolis olemasolevatele tugispetsialistidele ka klassijuhatajad, aineõpetajad, treenerid ning see aitab koolipsühholoogi puudust kompenseerida. 

Tunduvalt suurem mure on lasteaiad. Mõnikord väljendub lapse kõnearengu häire käitumisprobleemina – laps trügib, tõukab, lükkab teisi. Tegelikult on asi selles, et laps ei suuda ennast sõnadega väljendada ja vajab abi. Kõige mõjusam on sekkumine koolieelses eas. Kui alustada logopeedilise raviga alles põhikoolis, kui kõnehäiretest on kujunenud välja lugemis- ja kirjutamisraskused, ei ole sekkumine enam efektiivne. Seepärast peaksid lasteaias olemas olema kõik vajalikud tugispetsialistid.

Üks oluline asi, mida tahan eraldi rõhutada, on spordi- ja huviringide tähtsus. Riik ei tohi suhtuda nii, et selle pealt saab kokku hoida. Huviharidus peab olema riigi prioriteet. Olen nõus, et koolitunde ei saa ära jätta, aga see, mida lapsed pärast kooli teevad, on samuti väga tähtis. Huvitegevus täiendab kooliharidust, parandab sotsiaalseid oskusi, annab võimaluse sihipäraselt tegutseda. Mida rohkem on noorel kasutut jõudeaega, seda suurem on risk sisustada oma aega valesti ja sattuda halba seltskonda. Huviharidus aitab vähendada nii riskikäitumist kui ka vaimse tervise muresid.  

Miks te valisite psühhiaatri kutse?

Mind paelus aju ja närvisüsteemi koosmõju keskkonnaga, mis tundus kõige huvitavam. Arstiteaduskonnas õppides meeldisid mulle peaaegu kõik erialad, mistõttu valida oli üsna keeruline. Pea iga erialatsükli lõpus arvasin, et just selleks eriarstiks ma saan. Aastal 2007 läksin psühhiaatria residentuuri ja 2011. aastal sain psühhiaatria eriarstiks, praeguseks olen psühhiaatrina töötanud ligi 18 aastat.

Mis on selles ametis kõige raskem ja kuidas te enda vaimset tervist hoiate?

Arvan, et kõige keerulisem on pidev stressifoonis olemine. Mind aitab kehaline aktiivsus ja liikumine, piisav uni, samuti head suhted pere, laste ja sõpradega. Ma ei arva, et kogu aeg peab kõik olema rõõmus ja hea, vaid pean silmas normaalset elu ja igapäevategemisi. Soovitan peredel vähemalt kord päevas ühise laua taha istuda, koos süüa ja vestelda. Perega koos veedetud aeg ja suhtlemine on peamine, mida lapsed vajavad. Ükski laps ei ole mitte kunagi õnnetu ja kurb seepärast, et psühhiaatriline abi on kättesaamatu. Kõige rohkem vajab laps ärakuulamist, kaasamõtlemist ja tuge. Iga lapsevanem saab omavahelistesse suhetesse rohkem panustada ja mõnikord nõuab see ka vanemluse õppimist. Meil on suurepärased portaalid Tarkvanem.ee ja Peaasi.ee, kus on palju huvitavat infot ja häid nõuandeid. Soovitan neid portaale oma patsientidele, nende vanematele ja koolidele ning jälgin neid ka ise.