• Koolid murravad pead, kuidas muuta õppimist-õpetamist sügavamaks ja mõtestatumaks. Ahhaaliku õppimise olemust vaagisid vestlusringis Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm, AHHAA teaduskeskuse juhatuse esimees Andres Juur ja HTM-i üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin.

Kümne aasta eest asus kirjanduskoolina tuntud Tartu Forseliuse Kool otsima uut nägu ja alustas teekonda ahhaaliku kooli suunas, kus huvi loodusteaduste vastu kasvatatakse uurimusliku ja praktilise õppe kaudu. Eeskujuks oli California teaduskool, mõttekaaslasteks AHHAA keskus ja Tartu Ülikool. Millised käänakud on sel teekonnal olnud ja mis ootab ees?

Mida tähendab ahhaalik õppimine?

Kristi Mumm: Oleme loonud ahhaaliku õppimise mudeli koos ülikooli ja AHHAA keskusega. Õpe on lõimitud, ained pole omavahel seotud mitte juhuslikult, vaid plaani järgi, mille oleme eri klasside jaoks välja töötanud. Valikuvõimalusi on palju: klassiüleste valikainete kaudu saab laps ennast tundma õppida ja taipab: ahhaa, see on huvitav. Märksõnad on ka enesejuhtivus ja õpioskused. Taibata saad ainult siis, kui oskad õppida ja eesmärke seada.

Andres Juur: Suur alustala on käed-külge-lähenemine. Koged midagi rohkemat kui ainult lugedes, kuulates või kaugelt vaadates.

Keerame fookuse ära – kui muidu öeldakse, et õpi ainet, siis meie ütleme, et pead maailmas hakkama saama. Saame probleeme ainete kaudu lahti mõtestada. Ühe probleemi lahti mõtestamiseks võib olla vaja 4–5 ainet. See on elu õpetamine ainete abil, mitte ainete õpetamine elu abil.

“Laps kogeb, et ka keerulisi probleeme on äge lahendada, ja pingutus hakkab pakkuma rahuldust.

Ülle Matsin

Ülle Matsin: Ahhaalik õpe ei ole dikteeritud, frontaalne ja kõigile ühtemoodi. Avastad iseennast õppijana. See on väga hea võimalus teada saada, mis sulle sobib, ja millal on meeskonnast abi.

Kristi Mumm: Tõime valikained juba põhikooli, et noor saaks selgust, mis teda huvitab. Kes põhikoolis ei harjuta, ei oska seda ka gümnaasiumis.

Mille poolest erineb ahhaalik õppimine koolis ja teaduskeskuses?

Kristi Mumm: Kui hakkasime ahhaalikku kooli looma, läksime ise teaduskeskusse õppima. Saime aru, et seal õpitakse mitteformaalselt ja lusti on rohkem. Koolis peab ka lusti olema, aga me ei tee ainult pauku, vaid peatume ja järeldame rohkem.

Andres Juur: AHHAA keskmine külastusaeg on kolm ja pool tundi. Meil on ka õppeprogrammid, aga kontakt lapsega ei kesta kaua. Tekitame isu. Kool rahuldab seda isu ja annab ka oskused – kui nälg kallale tuleb, oskad köögis ise midagi nälga kustutavat kokku keerata. Loodan, et teaduskeskused ei hakka kunagi koole asendama.

Ülle Matsin: Oluline on, et koolil oleks võimalik neid isutekitavaid tükke võtta. Teeme ühte ja sama asja, oleme õppija ümber ja pakume talle võimalusi mitmel moel kogedes õppida. Tore, et ahhaalik kool teab, mida ta teaduskeskusest saab. Ahhaalikkus seisneb ka selles, et vaatad, kes veel laste ümber toimetavad.

Kas ahhaaliku kooli mudelit üles ehitades on olnud kannapöördeid?

Kristi Mumm: Kooli sisu on selle ajaga väga palju muutunud. Esimeses kooliastmes on üldõpetus, igasse klassi on pikitud lõiminguprojektid, õpetajad loovad palju koos.

Valikained on 5.–7. klasside ja 3.–4. klasside kaupa. Õppekorraldus on ka ajaliselt muutunud. See, mida me teha tahtsime, ei mahtunud enam 45-minutilisse tundi. Pikemad tunnid (85 minutit) võimaldavad sügavuti minna ja järeldusteni jõuda.

“Koolis peab ka lusti olema, aga me ei tee ainult pauku, vaid peatume ja järeldame rohkem.

Kristi Mumm

Andres Juur: Minu jaoks oli kannapööre, et algul tulime siia tegema MATIK-asju, aga mingil hetkel hakati tegelema kõigi ainetega. AHHAA kartis, et lauljad-tantsijad haaravad võimu, kosmosepäevi enam ei tule ja tugev LTT-identiteet laguneb.

Kas „pehmed“ ained haarasid siis võimu?

Kristi Mumm: Ei haaranud. Ka teiste ainete õpetajad ütlesid, et tahavad oma tundides eluliselt avastada ja uurida. Meie koolis on kokkuleppe, milline on tunni raam, kuidas õpetame ja õpime, ja see puudutab kõiki aineid. 

Kas AHHAA hoiab koolil pilku peal?

Kristi Mumm: Ei ole tundnud, et hoiab. Tõenduspõhisus on meile mõlemale tähtis.

Vahepeal iseseisvusime, aga nüüd tahame koos teha ahhaalikku kooli 2.0 ja laiendada seda üle Eesti.

Andres Juur: Meil on olnud turvaline kaugsuhe. Silm on kuigivõrd peal, sest on põhimõte: kool peab vastama ahhaalikele väärtustele. Kooli väärtused on paigas püsinud, AHHAA omad ka. 

Kas HTM jälgib ahhaaliku kooli arengut?

Ülle Matsin: Me rõõmustame. Oleks vaid rohkem selliseid inimesi, nagu praegu siin kooli ja AHHAA koostöös on, ning tahet, mis viib õppimiskäsituse lähtumiseni läbinisti õppijast. Eesti koolid kasutavad mitmesuguseid õpetamismooduseid. Mõne üle ka kurvastame.

Andres Juur: Huvitav, et AHHAA ja ministeeriumi vaade erineb. Meie jaoks ei ole õpilane keskmes. Õppe kese ei ole see, et teeme, mida õpilane tahab, vaid teeme seda, mis on õpilasele hea. Õppe kese tuleb elust enesest. Retoorika on meil erinev.

Ülle Matsin: Kunagi ei saa väita, et sa ei lähtu õpilasest. Kui küsid küsimuse, miks, jõuad paratamatult õppijani. 

Andres Juur: Kas Ford tegi selliseid sõidukeid, nagu talt oodati, või selliseid, nagu ta arvas rahval vaja minevat? Oodati ju lihtsalt kiiremaid hobuseid.

Ülle Matsin: Kui võimalused ja tahe ühtivad, sünnib midagi väga ägedat. 

Kristi Mumm: Me uurime, mis õppijale meeldib, ja jälgime nende rahulolu. Ühel hetkel märkame, et õppija harjub sellega, mis siin on, ja tema jaoks on see tavaline kool. Mõni rõõmustab väga, et saab aineid valida ja tunnid on pikad. On ka kriitilisi arvamusi, see ei lase meil jääda loorberitele puhkama. Raske on meeldida igale õppijale, peame vaatama, mis neid päriselt toetab. 

Enesejuhtimine ja õpioskustega tegelemine, mis on ahhaaliku kooli katus, ei meeldi õppijale alati. Aga see ei tähenda, et me annaks alla.

Mis on teie koolis esimeste klasside jaoks teistmoodi kui mujal?

Kristi Mumm: Õppeaasta jaguneb viieks perioodiks, igal perioodil oma suur teema. Juba esimene klass õpib pikas tunnis. Õpioskuste õpetamiseks on välja töötatud materjalid. Kolmandas klassis tulevad esimesed valikained. Sammhaaval toome lapsi ahhaa-maailma.

Kas kõik õpetajad tulid muutustega kaasa?

Kristi Mumm: Jah, tulid. Meie õpetajad on ägedad. Peatusime pikalt miks-küsimusel. Meie kool vajas uut nägu ja tegu, saime aru, et need on vaja koos luua. Võtsime õpetajad kampa ja hakkasime minema. Kui ei saadud aru, rääkisime uuesti.

“AHHAA keskmine külastusaeg on kolm ja pool tundi. Tekitame isu.

Andres Juur

Andres Juur: Õpetajad tahavad uut hingamist, mitte pidevat virisemist, et kõik on pahasti. Kui tuleb Kristi-sugune inimene, kes ütleb, et teeme koos need asjad läbi, annab see uue hingamise. Kui tuleb ka väljaspoolt toetust – AHHAA-lt, ülikoolilt ja veel mitmelt, teeb see asja mõnusamaks. Ühise eesmärgi nimel võitlemine tõmbab käima.

Ülle Matsin: Õpetajauuringud näitavad õpetaja ootust, et nendega arutatakse asjad läbi. Kui need asjad on halvasti, on ka õpetajatega lood halvasti.

Kristi Mumm: See pole õpetajaile kerge olnud. Kui vähe aega on õpetajal tegelda arendusega! Põhiaeg kulub ju kontaktile lapsega. Seega peab koostööaeg olema väga hästi läbi mõeldud ja planeeritud.

Kas ahhaalik õpe sobib kõigile?

Ülle Matsin: Õppimine nõuab alati pingutust. Mulle meeldib, et te ei ole teinud mingit järeleandmist. Laps kogeb, et ka keerulisi probleeme on äge lahendada, ja pingutus hakkab pakkuma rahuldust. See võiks olla üks lähtekoht, et õpimotivatsioon püsiks.

Ei saa eeldada, et kõik lapsed edenevad ühtemoodi. Oluline on, et ka keerulisemas seisus õpilane aidatakse tõrkest üle. Nii tekib tal tahe ja motivatsioon õppida. Ahhaalik õpe peidab endas võtmeid, kuidas hoida õppijaid pardal.

Andres Juur: Kui eesti keele või matemaatikatund võib olla must või valge – kas oskad või mitte, siis elu õnneks kunagi mustvalge ei ole. Neil, kel parasjagu hästi ei lähe, aitab nina vee peal hoida teadmine, et midagi tuleb ka neil hästi välja, näiteks fotograafia valikkursusel.

Lapsed ütlevad vahel, et koolis on kõik hästi, välja arvatud üks õpetaja. Olen öelnud, et see on õpilasele õnnistus: kui õpid selle ühe õpetajaga aastate jooksul hakkama saama, on sul edaspidi lihtsam, kui elu toob sulle sama tüüpi ülemuse, ametniku. Tähtis on, et selliseid inimesi poleks rohkem kui üks ja sa ei lööks koolile käega.

Kristi Mumm: Tahaksin öelda, et ahhaalik õpe on päästerõngas kõigile, aga kahjuks pole see nii. Probleemid ja olukorrad koolis on komplekssed, aga kõige tähtsam on, et me ei loobu kellestki. See on ka meie moto.

Mis on ahhaalik kool 2.0?

Andres Juur: Me tahaks teha nii, et see mudel oleks kättesaadav ka teistele omavalitsustele. Loodame järgmisel aastal esimeste laiendusplaanidega välja tulla. Praegu hoiame nende kohal saladusloori.

Ülle Matsin: Kui koolis töötasin, oli koostöö huvikooliga õppekava osa, ütlesime, et see on üks viis õpetamiseks. Kadusid piirid formaalõppe ja huvikooli vahel. Sellest võitsid kõik. Õpetajad said võrgustiku, õpilastel oli põnev. Polnud enam aineõpe, vaid eluline õpe. 

See on väga tervitatav, kui teie saate oma kogemusi Eestis levitama hakata.

Andres Juur: Mina ei pea õigeks huvi- ja üldhariduskooli kokku sulamist, sest huvikool keskendub õpilase huvile, üldhariduskool peab tutvustama kogu spektrit, ka seda, mis ei huvita.

Küll aga oleme Kristiga lummatud ühe Ameerika kooli mudelist. Selle kooli filosoofia on radikaalne, aga mõtlemapanev. Koolis ei tööta mitte ühtegi inimest, kes ei õpeta, ja pole ühtegi tegevust, kuhu lapsed poleks kaasatud. Sealhulgas koristamine, majandusaasta aruande tegemine ja muud tööd, mille meie oleme laste eest ära peitnud. Sellest räägitakse lähemalt 28. novembril Tartus toimuval hariduskonverentsil „Teekond taipamiseni“.

Mida tahaksite veel ahhaaliku kooli kohta lisada?

Ülle Matsin: Oluline on, et hariduse õigusruum ei takistaks selliseid algatusi. Sellised koolid on õigusruumist sammu võrra ees, nad on teerajajad. Haridusametniku jaoks on kõige olulisem innovatsioon ära tunda.

Andres Juur: Eluvõõrust saab klassiruumist välja ajada mitmel moel. Ei pea olema ahhaalik kool, et teha maailm laste jaoks sada korda paremaks. 

Kristi Mumm: Olen oma kooli õpetajatele tänulik. Oleme olnud päris suures muutuste pöörises. Nad on tulnud kaasa. Ma ei suuda seda kinni maksta, aga suudan neid inimesi hoida.