• Uus ÕS sisaldab ligi 60 000 märksõna, mille hulgas on umbes 7000 kohanime.
• ÕS-ist on välja jäänud hulk vanamoelisi murdesõnu ja väljendeid, samuti vulgaarsused.
• ÕS 2025 on kirjakeele normi alus alates 1. jaanuarist 2026.

Detsembris ilmuv uus õigekeelsussõnaraamat (ÕS) võib – kuid ei pruugi – jääda viimaseks paberil sõnaraamatuks. Pea seitsme sentimeetri paksune, rohkem Eesti trükikodades raamatul kõrgusesse kasvada võimalik ei ole. ÕS-i töörühma juht, Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf Margit Langemets ütles intervjuus Õpetajate Lehele, et uuest ÕS-ist leiame uut ning välja on jäänud vana, mida tõesti enam keegi ei kasuta. 

„Eesti keel on hoitud, kui me elame eesti keeles: loeme ja kirjutame eestikeelseid tekste, mõtleme eesti keeles ja eesti keele üle, unistame ja näeme und eesti keeles, mängime eesti keelega,“ lisab Langemets.

---

---

Detsembri keskpaigas ilmub pärast seitset aastat uus õigekeelsussõnaraamat. Kas võib eeldada, et see ÕS jääb paberil viimaseks?

Seda ei oska me praegu ennustada. Sõnaveebi 2023. aasta kasutajauuringus huvitas meid ka ÕS-i kasutamine: eelmist ÕS-i (2018) kasutas paberil 2,9% vastanutest, peagi ilmuvat arvas end paberil kasutavat 1,2%. Riigieksamid liiguvad samuti e-eksamite rajal, eks see on ka suur mõjutaja. Pigem on (paber-)ÕS-il sümboolne väärtus: neid, kes 2023. aasta uuringus soovisid, et neil oleks kodus paber-ÕS, oligi rohkem (3,6%) kui paber-ÕS-i kasutajaid, ent ikkagi väga vähe. Samas, sümbol ei pea mõistagi olema füüsiline objekt, enamasti on olulisem muu.

Mil moel abistab uus ÕS õppurit korrektse kirjakeele tundmaõppimisel ja kasutamisel?

Riiklik õppekava eeldab, et õpilane omandab gümnaasiumi lõpuks pädevuse kasutada eri liiki sõnaraamatuid ja teatmeteoseid. Eri tüüpi sõnastikest on ainekavades mainitud kaks: õigekeelsussõnaraamat ja seletav sõnaraamat. Huvitaval kombel kuulub seletav sõnaraamat võõrkeele, mitte eesti keele ainekavva – ilmselt on siin mõeldud siis hoopis võõrkeele tavapärast seletavat sõnaraamatut. Eesti keele ainekavades on sõnatähendused (sh sõnade mitmetähenduslikkus) sõnavarateemana küllalt esil – samas ÕS pole kunagi keskendunud ammendavale sõnatähenduste esitamisele, siin on vaid valikuliselt esitatud tähendusvihjeid. ÕS-i asemel tuleb sõnatähenduste puhul kindlasti tugineda muudele allikatele: uuemale EKI ühendsõnastikule (Sõnaveebis), varasemale eesti keele seletavale sõnaraamatule (2009) või võõrsõnade leksikonile (2015).

“Alates 1999. aasta ÕS-ist hakati rangemalt suunama, mis on parem ja mis halvem keelekasutus.

Korrektse kirjakeele tundmaõppimisel abistab ÕS koolis samamoodi nagu mis tahes muu eesti keele sõnaraamat. ÕS-ist (nagu ka EKI ühendsõnastikust) leiab õpilane info õigekirjutuse, vormimoodustuse, kasutusregistri kohta. ÕS-i sõnavalik on lihtsalt kolm korda väiksem. Ja kuna ÕS-i maht on raamatuga piiratud, on seal morfoloogiline info esitatud lühikujul, samas kui EKI ühendsõnastikus on kõik vormid välja kirjutatud. ÕS-i kõrval tuleks kasutama õppida ka õigekeelekäsiraamatut „EKI teatmikku“, millest ÕS-i kaante vahele oleme mahutanud „Eesti keele õigekirja põhireeglid“.

Kuidas on ÕS-ide sisu viimastel aastakümnetel muutunud?

1990-ndatel muutus ÕS-ide sisu üsna põhjalikult: alates 1999. aasta ÕS-ist hakati näitama ka seda, kuidas sõnu lauses kasutada. Ühtlasi hakati otsesõnu – algul karmimalt, hiljem leebemalt – suunama, mis on parem ja mis halvem keelekasutus. See omakorda tõi kaasa selle, et tasapisi hakati norminguna tõlgendama ka seda infot, mis polnud enam õigekiri ega sõnamuutmine. Samuti paisus norm märkamatult ametikeelest suuremaks, kippudes hõivama kogu keelekasutust. Määruses sisalduva väljendi „sõnavaralised soovitused“ tõlgenduse üle oleme vahepeal mitmel puhul arutlenud (vt „Margit Langemets ja Ene Vainik: tõde ja õigus keeles“ bit.ly/4pk07Wm, „Keeleminutid. Rohkem normi on vähem normi?“
bit.ly/43yimPq).

Uuest ÕS-ist leiab infot nii neutraalse keele kui ka ametliku suhtluse ehk ametikeele kohta. ÕS sisaldab ligi 60 000 märksõna. Liitsõnaloendites on näidetena umbes 30 000 sõna. ÕS põhineb eelmise ÕS-i (2018) sõnaloendil, aga ka teistel varem ilmunud sõnastikel, nt EKI ühendsõnastikul, eesti keele seletaval sõnaraamatul. ÕS-i kasutaja peab arvestama, et ÕS-is on vaid väike osa kõigist võimalikest, sh neutraalse keele sõnadest. ÕS-ist puudumine ei tähenda sõna keelamist, pigem seda, et kasutada tuleb teisi allikaid. Võrdluseks: Sõnaveebis on kokku 420 000 eesti sõna (EKI ühendsõnastikus ja terminibaasides). Ja kui vajalik sõna puudub, tuleks ta ise luua ja kasutusse tuua ning ÕS-i või Sõnaveebi tagasiside kaudu sellest ka meile teada anda.

Kas keeleinfo valikus ja esitusviisis on võrreldes eelmise ÕS-iga põhimõttelisi muutusi?

Üldjoontes on ÕS-i koostamisel lähtutud eelmisest ÕS-ist, aga mõned muutused on, näiteks oleme paljuski uuendanud sõnavalikut. ÕS on nüüd vähem värviline, samas on kõik välja jäetud sõnad endiselt kirjeldatud EKI ühendsõnastikus Sõnaveebis. ÕS-ist on välja jäänud näiteks hulk harvu, vanamoelisi ja murdesõnu ning väljendeid (nt ajaviitlik, emakoda, kamming, jõutama, hoon, kalits), samuti vulgaarsed sõnad ja väljendid (nt sitajunn, Võtan sul munad maha, Keri, käi, mine pers(s)e!). Samamoodi oleme rehitsenud vanamoelisi lausenäiteid, mis ei sobitu tänapäevaste hoiakutega (nt Kaob kahkjasse akku, Kukk vopsib kanu, Vaskisil liuul, Mine sa tea, kes Marile selle vääksu tegi, Käib küla peal naisi kabistamas, Tüdruk magatab abielumeest, Vanamees vohmib eite).

“ÕS-ist puudumine ei tähenda sõna keelamist, pigem seda, et kasutada tuleb teisi allikaid.

Muutunud on ka ÕS-i ja erialakeele suhe. ÕS-i on varem kritiseeritud n-ö oskuskeele ülemõju pärast, mis tähendab seda, et teatud sõnu või tähendusi on eelistatud vastavalt oskuskeele huvile. Samuti on mõned valdkonnad olnud tunduvalt paremini esindatud kui teised. Kuna Sõnaveebi on nüüdseks koondunud väga mahukas terminikogu – rohkem kui 160 terminibaasi, kokku 325 000 eestikeelset terminit –, on meil olnud võimalik oluliselt vähendada ÕS-i koormust erialakeele suunajana. Riikliku terminoloogiaprogrammi terminitööd teevad eeskätt erialainimesed ning terminid tuleb teha ühes kohas – Sõnaveebis – avalikult kättesaadavaks. See tähendab, et ÕS-is ei pruugita enam terminile/valdkonnale osutavaid erialamärgendeid: kõik, mis pole stiili- vm märgendiga tähistatud, on neutraalne üldkeelne sõna. Mis on termin (eelistermin), selle üle otsustavad erialaspetsialistid. ÕS-is on neutraalne üldkeelne kuju ja võimalik(ud) erialakeele termin(id) esitatud võrdväärsena (nt korgitser ja korgits, apenditsiit ja pimesoolepõletik ja ussripikupõletik).

Rohkem kui varem on ÕS-is kohanimeinfot: kokku ligi 7000 kohanime, sh kõik Eesti 4500 ametlikku asulanime. Kohanimed on esitatud sõnastiku sees, nagu varasemadki ÕS-id seda teinud on.

Kuidas on teisenenud soovituste osa?

Keelekorralduse üks eesmärke on alates 1930-ndatest olnud, et normingud vastaksid tegelikule keelekasutusele ning et soovitused ei oleks kaasaja keelekasutusega vastuolus. Keeleteaduslikke lähtepunkte on keelekorraldusele pakkunud 2023. aastal ilmunud koguteos „Eesti grammatika“ (Metslang jt 2023), samuti paljud muud uurimused. Viimase ja uue ÕS-i vahepeal on kaitstud kaks keelekorraldusega otseselt seotud doktoriväitekirja (Tiina Paet 2023, Lydia Risberg 2024). Selliste teadmiste ja keeleandmete najal oleme ajakohastanud paljusid varasemaid soovitusi. Keeleteaduses on teada, et normida saab väga vähe: õigekirja ja sõnamuutmist, pisut ka väldet, kui see mõjutab sõnamuutmist. Üldkeele sõnatähendusi ei normita, tähendused kujunevad kasutuses.

“Normitud kirjakeel on keele arengust alati sammu võrra maas.

Uus on, et selgitused ja soovitused on omaette üksusena paigutatud sõnaartikli lõppu ja need on pikemalt lahti kirjutatud. Keelekasutaja, kes on Sõnaveebis kasutanud rubriiki „EKI selgitab“ (varem „ÕS selgitab“), on uuest esitusviisist juba aimu saanud. Selgitused ja soovitused aitavad keelekasutajal konkreetses kontekstis teadliku valiku teha, pidades silmas õigekirjutuslikku vm keelelist asjaolu. Olenevalt märksõnast sisaldavad need andmeid sõna sobivuse, päritolu, moodustusviisi, kasutussageduse jm kohta. Õigekeelsusvariante ja rööpseid sõnastusvõimalusi kätkevad ka kasutusnäited.

Kas ÕS on Sõnaveebi osa? Mis puhkudel peaks kasutaja keelevalikuid tehes tuginema kõigepealt ÕS-ile?

ÕS ilmub omaette veebilehel, see ei ole Sõnaveebi osa. Küll oleme hoolitsenud selle eest, et ÕS-ist Sõnaveebi ja tagasi pääseks võimalikult hõlpsalt (menüü kaudu, avaneb uues aknas). Sõnaveebi juurde suunatakse kasutaja näiteks siis, kui ÕS-is otsitud sõna puudub. Kindlasti on Sõnaveebist palju lihtsam vaadata sõnamuutmist, kus on esitatud kõik vormid: EKI ühendsõnastiku keeleinfo on kirjakeele normiga kooskõlas.

ÕS püsib muutumatuna kuni järgmise ÕS-i ilmumiseni, samas EKI ühendsõnastikku ja terminikogusid täiendatakse pidevalt. Need Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsused, mis tehakse pärast uue ÕS-i ilmumist, kajastuvad edaspidi EKI ühendsõnastikus, mis samuti on kirjakeele normiga kooskõlas. Nii et Sõnaveeb peaks vältimatult olema iga ÕS-i kasutaja paariline.

ÕS-i eripäraseim osa on kasutusnäited, kus rikkalikumalt kui mujal on näidatud nii õigekirjutuslikke peensusi ja variante kui ka rööpseid sõnastusvõimalusi.

Õiguslikult on kirjakeele normi alus ÕS, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsused ning muud määruses nimetatud allikad.

Kui palju uusi sõnu eesti keelde igal aastal jõuab? Selliseid, mis toovad kaasa uue sisu. Kuidas nad keelde tulevad? 

Igal aastal registreerime EKI ühendsõnastikus 250–300 uut sõna. Need sõnad tulevad keelde koos uue sisuga, pärit on need paljudest eri valdkondadest. Uusi sõnu läheb vaja ühiskonnas uute asjade, nähtuste ja tegevuste jaoks – maailm muutub pidevalt. Sõnu tuleb keelde kahtlemata palju kordi rohkem, see on see pisku, mis meil õnnestub kinni püüda.

“Oleme uues ÕS-is rehitsenud ka vanamoelisi lausenäiteid, mis ei sobitu tänapäevaste hoiakutega, nt kaob kahkjasse akku.

ÕS-i on uute sõnade suurest hulgast jõudnud umbes kuuendik, ligi 500 uut sõna. Nendest aimub, mis elu oleme vahepeal elanud, mis teemad ühiskonnas esil on olnud: nt 3D-printima, biopoliitika, CO₂-neutraalne, COVID-19, desovahend, digimajandus, droonimüür, eskimopööre, hajatootmine, hoisin, kaalukirurgia, KAH, kerksuskeskus, kodusõpe, kufi, liikumisõpetus, maksuküür, NB8, platvormitöö, rebrändimine, rohepööre, sõjaudu, sünnipere, tehisaru, tõuksima, uusvaene, varjevõrk, üleminekukool.

Kui palju on kasutusele võetud sõnu, mis on avalikkuseni jõudnud Sõnause kaudu? Kas saab selle kohta üldse statistikat teha või on see tunnetuslik?

Sõnavõistlustel pakutakse välja suur hulk sõnu, žürii valib välja võitja(d), parimad sõnaettepanekud lisatakse sõnaraamatusse. See ei taga aga kaugeltki, et uus sõna läheb kasutusse. Kõige tõhusam tundub olevat, kui uue sõna võtab tarvitusele mõni ühiskonnas populaarne, kõrgelt hinnatud tegelane (nt president, arvamusliider, kultuuriinimene). Iga uus sõna vajab aega kohanemiseks: esialgu tundub see kindlasti „no mitte päris see“, ent mõne aja pärast – vahel väga pika aja pärast – võib saada täiesti omaks. Võistlustelt on rohkem või vähem kasutusse jäänud nt kärgpere, viipekaart, üleilmastumine, tuvasti, sihtkomisjon, loomevara.

Kuidas suhtute sõnade tähenduse n-ö vabaks andmisesse? Kui sõnade enamus ja enamik tähenduse erinevust on tõesti väga raske hoomata – enamus tähendab arvulist ülekaalu, aga seda tähendab ju ka enamik –, siis näiteks õigesti ja õieti võiksid ju olla erineva tähendusega ehk õieti tähendada ‚õigupoolest‘. Millal otsustatakse, et sobivad mõlemad variandid?

Siin tuleks pigem küsida, millisel hetkel ja miks on otsustatud, et üks variant ei sobi. Näiteks arutleb Tammsaare 1930-ndatel selle üle, „kas laps oskab õieti tarvitada sõnu „lihasse“ ja „veresse““. Esimeses ÕS-is (1918) esindab tähendust ‘õigesti’ just õieti (esitatud nimisõna õige all), sünonüüm õigesti puudub hoopis. See konkreetne tähendusvahe seati kunstlikult sisse alles ÕS 1999-s, senimaani olid keeles rohkem või vähem kasutusel mõlemad sünonüümid. Uurimuse andmetel lähtus nende sõnade normeerimise soov just 1950-ndate Nõukogude aja kooliõpetusest.

“Igal aastal registreerime EKI ühendsõnastikus 250–300 uut sõna.

Ükski üldkeele sõnaraamat ei saa ette kirjutada, mida sõnad tähendavad, sõnastik saab üksnes kirjeldada, kuidas sõnad keeles kasutusel on. Tähendused on a priori vabad. Ent mõndasid on aeg-ajalt püütud „vangi panna“. Keeleteaduses on nimetatud seda standardkeele ideoloogiaks, millega tähistatakse usku rahvusriigi vajadusteks standardiseeritud ühisesse kestvasse keelevarianti. (Keeleideoloogiatest on ülevaatlikult kirjutanud Kerttu Rozenvalde ja Kristel Algvere 2024. a Keele ja Kirjanduse oktoobrinumbris.)

Kas ja kui palju peaks ja võiks tegeleda kantseliidiga, mis ametnike keelekasutusest vahel ka kaugemale kumab? Või piisab, kui kooliõpetus, ilukirjandus ja enamjaolt ka ajakirjanduskeel on siiski n-ö inimkeeles kirja pandud?

Ametikeel on üks kirjakeele allkeeli, mil – nagu igal teisel allkeelel – on oma eripära, paratamatused ja spetsiifilised tekstitunnused, mistõttu pole kunagi võimalik kõiki ametlikke dokumente sõnastada, „nagu me tavaliselt räägime“. Mõistagi on olemas kantseliit ehk kohmakas ja liiga keerukas keel, seda annab kindlasti paremaks kohendada. Aga vältimatult on olemas ka juriidilised jm valdkondade terminid (tavapäraselt just nimisõnad ja nimisõnalised väljendid), mida on sageli võimatu üldkeelega asendada ilma mõtet ähmastamata. Tavakodanik ei pruugi seadusest või määrusest aru saada isegi siis, kui kõik on sõnastatud üldkeeles, sest ta ei tunne asja üldse. Kõige olulisem iga teksti puhul on selgeks mõeldud mõte. Sealt edasi tulevad muud asjad, nagu sihtrühmaga arvestamine, stiili valik jne. 

Kui hoitud eesti keel on? Meil on omakeelne kõrgkultuur ja -haridus, arvutikeel jne, samas on raske eitada inglise keele jõulist pealetungi eeskätt alla 20-aastaste noorte ja laste hulgas. Tõsi, iroonilisel kombel pole näiteks Eesti Spotifys kodumaiste lugude esiviiekümnes olnud vist kunagi nii suurt hulka eestikeelset muusikat …

Eesti keelt hoiame me kõik, kes me eesti keelt kasutame. Ükski kasutusel olev asi ei püsi muutumatuna paigal, nõnda kujundame ise oma keelt pidevalt. Eesti keel on hoitud, kui me elame eesti keeles: loeme ja kirjutame eestikeelseid tekste, mõtleme eesti keeles ja eesti keele üle, unistame ja näeme und eesti keeles, mängime eesti keelega. Ülitervislik on mõelda, et keeled on kõik ühesuurused – igas keeles saab väljendada kõike, mida vaja. See võib nõuda pingutust, aga „mõtlemine on mõnus“, nagu on kutsuvalt usutanud luuletaja.