• Liikumistund on koht, kus laps võiks kogeda eduelamust ning tunda, et tema keha on vahva ja võimekas tööriist, mitte miski, mida hinnata või häbeneda, leiavad liikumisõpetuse edendajad. Paraku seostub paljudel liikumistunni ja teiste ees nappides riietes esinemisega trauma, millest üle saamiseks võib kuluda aastaid. Kuidas tulla oma keha häbeneva noorega toime ajal, mil ainuüksi sotsiaalmeedia ilufiltrid panevad peale surve näha välja täiuslik?

„Videotes on tihti näha täiusliku kehaga inimesi. Samas võivad õpilased karta ka seda, et keegi filmib või pildistab salaja, ja hiljem jagatakse seda Snapchatis või mujal. Isegi kui koolis on mobiilivaba aeg, leiavad õpilased võimaluse telefoni kasutada,“ tõdeb Tallinna Ülikooli liikumisõpetuse didaktik Eneli Põld-Mändlo. „Juba lasteaialapsed näevad kodus ekraanilt ideaalseid kehasid, superkangelasi, multifilmide täiuslikke tegelasi. Lapsed, kes saavad päris eduelamusi, võrdlevad end vähem ekraanil nähtuga.“

“Juba lasteaialapsed näevad kodus ekraanilt ideaalseid kehasid, superkangelasi, multifilmide täiuslikke tegelasi.

Eneli Põld-Mändlo

Liikumisõpetuse tunnis ja sellele järgneva pesemise käigus paljastuvad lisaks igaühe kehalisele võimekusele ka kehaosad, mida vabatahtlikult teistele näidata ei tihata. Pole harvad juhused, kui need annavad alust pilkamiseks.

„Eks narrimist esineb ikka. Lapsed ei tule sellega ühtemoodi toime. Mõnda võib see motiveerida, mõnele kahju teha. Neid, kes hakkavad tunnist viilimiseks arstitõendeid võtma, on ka. Kas siis ei meeldi tunnis käia või on asi lihtsalt laiskuses kinni,“ möönab tänavu Audentese Spordigümnaasiumi lõpetanud ja sügisest Tallinna Ülikoolis kehakultuuri õppiv Markus Kilg. „Merivälja Põhikoolis oli meil õpetaja, kes ei lähenenud puudujale kurjalt: „Kus sa nüüd olnud oled!“, vaid hüüdis: „Rõõm sind jälle näha!“ Kõik on õpetaja suhtumises kinni.“

“Eks narrimist esineb ikka. Lapsed ei tule sellega ühtemoodi toime. Mõnda võib see motiveerida, mõnele kahju teha.

Markus Kilg

Kõige kriitilisem periood on tema sõnul põhikooli teine pool, mil kasvuspurdi tulemusel tekkinud kehakumerused paratamatult üksteisele silma jäävad, ning seda eriti liikumistunnis. Mõni häbeneb tärkavaid karvaudemeid, teine tekkinud arme, kolmandale valmistab piinlikkust kõhuvoldike. Mõni hindab end aga hoopis kõrendiks – teismelised on varmad panema nii diagnoose kui hüüdnimesid. 

Kui kogu klass haiseb higi järele

Tunni järel duši all käies ja garderoobis riideid vahetades tulevad füüsilised eripärad halastamatult ilmsiks. Spordipoisina Markus ise kehakomplekse ei põdenud, ent tema tutvusringkonnas oli põhikooliaastatel küllalt noori, kel polnud kombeks end pärast tundi pesta. See tähendab, et teismeeas haiseti klassiruumis üheskoos higi järele. „Pigem oli veider see, kui keegi pesus käis. Olin ise üks neist. Ei olnud harjunud teiste ees paljalt olema, isegi kui midagi põdeda polnud. Ka oma väikese sünnimärgi võib suureks mõelda,“ põhjendab ta.

Tallinna Ülikooli liikumisõpetuse didaktika õpetaja Eneli Põld-Mändlo rõhutab, et õpetaja asi on õpilasi valgustada, et igaüks areneb erinevalt. „Kehaliste võimete teste tehes selgitatakse, et teatud vanuses mängivad rolli tegurid, mis on eri arenguetappidel loomulikud. Mõnel pole soolised tunnused veel arenema hakanud, teistel on juba ammu täiskasvanu keha,“ tõdeb ta.

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi kehalise kasvatuse didaktika lektori Maret Pihu sõnul on teadusuuringutes leitud, et noorte kehakuvandit mõjutavad perekond, sõbrad ja meedia, kuid meedia mõju peetakse kõige tugevamaks. Tema hinnangul tuleb arvestada, et tüdrukutel on rohkem välimuspinget, poistel jällegi tuleb olla musklis. „Sotsiaalmeedias liigub niivõrd palju kättesaadavat infot, et see, mida keegi hakkab oma ilu- ja kehaideaaliks pidama, varieerub suuresti. Kahjuks ei suudeta tihtipeale enam eristada, mis on päris ja mis moonutatud. (Liikumis)õpetaja ja kool peaksid suunama õpilasi mõtlema ja edastama teadmisi toitumisest, liikumisest, treeningutest ja sportimisest, mis pärinevad oma ala ekspertidelt. Positiivsest minakuvandist ja sportlikust eetikast rääkides saab liikumisõpetaja selgitada ühist väärtusruumi, milles ei tohi sallida enda ega teiste kiusamist,“ arutleb ta.

“Liikumistund võib noorte positiivset kehakogemust toetada, aga ka süvendada rahulolematust oma välimusega.

Maret Pihu

Ta täiendab, et liikumisõpetuse / kehalise kasvatuse 2023. aastal vastu võetud ainekava eesmärk on, et kõik õpilased oleksid motiveeritud iseseisvalt liikuma ning omandaksid selleks vajalikud oskused, teadmised ja hoiakud. „Liikumistund võib noorte positiivset kehakogemust toetada, aga ka süvendada rahulolematust oma välimusega.“

Pihu sõnul võtavad õpetajad ülikooli korraldatud koolitustest aktiivselt osa. „Nende koolide kaudu, kes on teadlikult uut ainekava rakendanud, näeme, et selline lähenemine on ennast õigustanud. Õpilaste motivatsioon tunnis aktiivselt osaleda on tõusnud ja liikumisõpetuses õpitut seostatakse eluks vajalikuga. On koole, kus liikumisõpetuse tunnist vabastusi vaja ei ole.“

Iga popitamise taga on lugu

Neli aastat Tabasalu Gümnaasiumis noortele liikumisõpetuse tunde andnud Marika Turb teab, et liikumisõpetuse tunni süstemaatilise vältimise taga on alati kindel lugu. „Kui muster kordub, on mul õpetajana oluline anda noorele teada, et koostööd tehes leiab alati võimalusi. Oluline on leida õpilasega kontakt. Kõik sõltub ka sellest, kui suur ja igapäevaelu häiriv on noore mure. Õpetajana soovin, et noor tunneks liikumisõpetuses end igal juhul aktsepteerituna. Aidata saab ka individuaalse kavaga – leiame viisid, mis toetavad õpilast parimal moel,“ kinnitab ta. „Mulle on eelkõige oluline teada, kas noorel on tugi taga või mitte ning kuidas mina õpetajana või koostöös tugispetsialistidega saan suunata teda oma murele lahendust leidma. Kahte kallast ühendav sild on ikka mure jagamine ja usaldus – kui see on olemas, saab hakata ka probleeme maandama. Kui noor ei tule ise oma murega õpetaja juurde, on õpetaja koolis ikkagi see, kes peab probleemi märgates kontakti looma.“

“Õpetajana soovisin, et noor tunneks liikumisõpetuse tunnis end aktsepteerituna.

Marika Turb

Üliõpilane Markus Kilg leiab, et sundimisega ei jõua kuhugi, appi tuleb võtta motiveerimine. Üks variant võiks olla tasemegrupid, kus kehaliselt võimekamatele oleks ka kõrgemad normid. „Kui õpetaja tõstab lävendi kõrgemale ja ütleb, et pead näiteks 50 kätekõverdust tegema, siis ongi lapsel mõttes, et peab selle saavutama. Tegelikult hindab õpetaja hoopis pingutust – ka siis, kui laps teeb kätekõverdusi 12 või 15. Põhikoolis oli meil kehalise kasvatuse õpetaja, tänu kellele mina jõudsin kergejõustiku juurde juba esimeses klassis.“

Noormees oletab, et põletavam on kehakuvandi probleem tüdrukute hulgas, kes on paratamatult rohkem välimusele orienteeritud. „Loomulikult ei tule kõne allagi, et ma õpetajana lähen tüdrukute riietusruumi, aga kui õpilane ise tuleb oma probleemiga minu jutule, saame selle ka lahendada. Õpetaja võiks sel juhul rääkida terve klassiga. Väiksemad lapsed kindlasti kuulavad, kui täiskasvanu nendega räägib.“

Markus leiab, et kehakomplekse põdevale noorele tuleb läheneda rahulikult: „Küsiksin, millised huvid tal on, kas ta jälgib mõnda spordiala. Oletame, et ta vaatab telefonist näiteks korvpalliülekandeid. Sealt võikski jutt edasi minna. Seejärel võiks juba julgustada, õpetada, kiita, kaasa elada, aidata enesehinnangut tõsta. Panna paika eesmärgid, mis laps ka kehalise tunnis tahaks saavutada. Õpetaja näitab eeskuju. Kui ta läheneb lustakalt ja on rõõmus, meeldib lastele ka tema tunnis käia.“ 

Esimese kursuse tudengina loodab ta, et kehakuvanditest tuleb ülikooli programmis edaspidi juttu.

Eneli Põld-Mändlo on oma tulevase õpilasega päri ning kinnitab samas, et õpetajahariduses pannakse kehakuvandi teemale rõhku nii tunni ülesehitust kui ka lastepsühholoogiat käsitledes. Igal juhul õpetatakse tulevasi liikumisõpetajaid hoiduma stigmatiseerivast suhtumisest: „Liikumisõpetaja saab kehakuvandiga seotud muresid leevendada eelkõige kehalise mitmekesisuse normaliseerimise ja toetava suhtumise kaudu. Oluline on vältida kommentaare välimuse, kehakaalu või pikkuse kohta ning luua klassis reeglid, mis suunavad õpilasi üksteist toetama, mitte kritiseerima.“

---

Juhiseid õpetajale, parandamaks lapse kehakuvandit ja tekitamaks liikumisrõõmu

• Märka pingutust. Kiida last selle eest, et ta proovis, mitte selle eest, et ta on kõige kiirem.

• Paku valikuvariante. Ühest harjutusest võib olla mitu varianti. Õpilased valivad ise tegevusi või rolle. Iga laps leiab midagi, milles ta on hea. Mitmekesised liikumisvõimalused, mitte ainult traditsiooniline sport.

• Kasuta turvalist keelt. Väldi kõiki kommentaare, mis võiksid kõlada välimuse või kehakaalu kohta.

• Loo eduelamust. Pane rõhk arengule, mitte tulemustele. Grupipõhised ülesanded on paremad kui isiklik edetabel. Laste enesehinnang ei kasva mitte sellest, et nad on teistest paremad, vaid sellest, et nad kogevad: ma suudan, ma olen võimekas, ma saan hakkama.

Allikas: Tallinna Ülikool

---

Liibuvaid pükse kandma ei pea

Põld-Mändlo täpsustab, et tänapäeval ei sunnita lapsi kandma konkreetseid spordiriideid, vaid igaüks võib tulla tundi endale mugavas riietuses, mis aitab vähendada häbitunnet. „Õpetaja peab alati pakkuma võimalust harjutusi privaatselt või alternatiivsel viisil sooritada, kui laps ei tunne end teiste ees kindlalt. Õpetaja ei pahanda, kui õpilane hilineb, sest mõni hakkab riietuma alles siis, kui ruum on tühi. Või riietub üldse tualetis. Avalikke võrdlusi, nagu rivistamine pikkuse järgi, tuleks vältida, sest need võivad tekitada ebakindlust,“ loetleb ta võimalusi, kuidas õpetajal on võimalik õpilase enesehinnangut säilitada.

Temagi toonitab, et liikumistunnis seatakse fookus oskuste arengule ja pingutusele, mitte välimusele või tulemuste võrdlemisele. „Vajadusel võib harjutusi diferentseerida, et iga laps saaks kogeda eduelamust. Õpetaja (sealjuures mitte ainult liikumisõpetaja) eeskuju aitab lastel mõista, et erineva kehaga saab edukalt liikuda. Lõppeesmärk on luua liikumistund, kus laps tajub, et tema keha on võimekas ja väärtuslik, mitte miski, mida häbeneda,“ selgitab Põld-Mändlo. „Kui laps tunneb end mugavamalt lohvakas särgis või pikemate pükstega, on nende kandmine täiesti lubatud. Turvatunne on olulisem kui riietuse reeglistik.

Õpetaja peab tema sõnul vaos hoidma ka nii enda kui õpilaste kõnepruuki: „Ei tohi lubada kommentaare stiilis „sa oled nii väike“ või „miks sa nii aeglaselt liigud“. Lapsi tuleb sõbralikult suunata. Kui keegi tunneb end mõnd harjutust tehes ebakindlana, teeb õpetaja seda temaga rahulikult koos või laseb tal harjutada kohas, kus seda saab teha omaette. Oluline on, et laps tajuks: tema areng on normaalne ja toimub omas tempos.“

Didaktik lisab, et õpetajad pööravad väga teadlikult tähelepanu emotsionaalsele turvalisusele: „Räägitakse tervislikust toitumisest, murdeea loomulikust kaalutõusust ning kehamuutustest. Tundides tehakse harjutusi, mille puhul on mitu varianti: lihtsam, raskem ja mängulisem. Õpilastel on tunnis võimalik valida, lähtudes oma võimetest. Kehapositiivsusele aitab kaasa, kui tunned, et saad hakkama, olenemata oma keha mõõtmetest.“

Tema hinnangul ei saa kehapositiivsusele kaasa aidata kunstlikult. „Täiskasvanud, sealhulgas õpetajad, peaksid rääkima ja näitama (õpi)lastele, et igasuguse kehaga inimesed on andekad, ilusad ja töökad ning et liikumine tekitab positiivseid emotsioone, tagab keha vormisoleku. Vaja on anda lapsele mõista, et ei hinnata tema keha, vaid tema töötahet, pingutust. Kui noorel on keegi, kes temasse usub ja võtab teda nii, nagu ta on, siis on ka muutused kergemad tulema. Tähtis on seejuures tähistada ka väikeseid kordaminekuid.“