• Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas sõnas Riigikogus sotsiaaldemokraatide arupärimisele üldhariduse rahastamise kohta vastuseid andes, et ootused haridusele kasvavad kiiremini kui riigieelarve võimalused.

Sotsiaaldemokraat Jaak Aab meenutas arupärimist sisse juhatades, et viimasel kahel aastal ei ole õpetajate palga kasv käinud kaasas inflatsiooni ega poliitiliste lubadustega. Eesmärk tõsta õpetajate keskmine palk 120 protsendini Eesti keskmisest on tema sõnul nihkunud pigem kaugemale, kui tulnud lähemale. Samal ajal on kohalike omavalitsuste tulubaas suurenenud aeglaselt, mis piirab nende võimet haridusse panustada. 

Minister Kristina Kallas tõi vastuses välja, et 2026. aasta riigieelarves on õpetajate tööjõukulude kasvuks ette nähtud 60,1 miljonit eurot. Selle arvelt suureneb õpetaja palga alammäär 1820 eurolt 1970-ni ehk 8,2 protsenti. Arvestuslik keskmine brutopalk kerkib 2400 euroni, mis moodustab umbes 110 protsenti prognoositavast Eesti keskmisest. 

Kohalikele omavalitsustele eraldatakse üldhariduskoolide pidamise toetuseks peaaegu 500 miljonit eurot. Selle arvelt tuleb maksta õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu, rahastada täienduskoolitusi, õppekirjandust, koolilõunat, tugiteenuseid ning koolide tegevuskulusid. Erituge vajavad õpilased on pearahakoefitsiendiga neli, mis tähendab, et nende toetuseks on süsteemis lisaraha. 

Väikestele kodulähedastele algkoolidele eraldatakse igal aastal kaks miljonit eurot, et omavalitsustele ei tekiks survet külakoole sulgeda. Riigi pidada olevate koolide kuludeks on kavandatud 93,8 miljonit eurot ning erakoolide toetuseks 53 miljonit.

Küsimusele, kas see kõik on piisav, vastas minister kaudselt: pole ühtegi avaliku sektori valdkonda, mis tunnetaks, et tal on raha küll. Ootused haridusele kasvavad kiiremini kui riigieelarve võimalused. 

Vastutus nihkub omavalitsustele

Eesti Linnade ja Valdade Liit on aastaid soovinud otsustusõigust juurde saada ning et silte raha küljes oleks vähem. Nüüd kinnitas minister, et kokkulepe ELVL-iga on saavutatud: alates 2027. aasta eelarvest plaanitakse väiksemad haridustoetused, sh koolilõuna, tõsta tulubaasi. Aabi sõnul on suund õige – omavalitsused saavad siis otsustada, kas konkreetsel aastal on rohkem vaja näiteks tugiõpetajat või uusi õpikuid. 

“Minister Kallas tunnistas, et töökultuuride kohtumine Ida-Virumaa koolides – eestikeelsed õpetajad ja pikka aega vene koolikultuuri järginud kollektiivid – tekitab mõnes koolis pinget ja konflikte.

Kallas kinnitas, et õpetajate töötasu alammäära ja diferentseerimisfondi eest jääb vastutus praegu riigile. Õpetajate normtasu, karjäärimudeli põhimõtted ja miinimumpalk lepitakse jätkuvalt kokku riigi, ametiühingute ja omavalitsuste konsultatsioonidega.

Õpetajate töökoormus ja karjäärimudel

Andre Hanimägi juhatas jutu palgalt töökoormusele: just see läbi põimunud koormus ja ootuste laviin on tema sõnul üks olulisimaid põhjusi, miks õpetajad ametist lahkuvad. Eriti pingeline on olukord ülemineku- ja eestikeelsetes koolides, kus ühes klassis on koos eri emakeele ja õpioskustega ning väga erineval tasemel eesti keelt oskavad lapsed.

Minister Kallas nõustus, et õpetajate töökoormus on tervikuna „ilmselgelt liiga suur“ ning ajaressurss ei käi tihti ülesannete nimekirjaga kaasas. Haridusleppe läbirääkimistel lepiti tema sõnul kokku mitmes põhimõttes. Näiteks peab kontakttundidel olema piir. Täiskohaga töötav õpetaja ei tohiks anda üle 20–21 kontakttunni nädalas. Paljudes koolides on seni normiks olnud 23–24, mis on eriti suur koormus klassides, kus on 24 õpilast ja õpet on vaja pidevalt diferentseerida.

Lisaks ei peaõpetaja olema töövälisel ajal 24/7 kättesaadav, vastama õhtuti kirjadele ja sõnumitele – õpetaja ei ole kiirabiarst valves. Kolmandaks peab suurtes klassides olema abiõpetaja. Kui klassis on rohkem kui 24 last, peaks seaduse võimaldatud erandi korral olema klassiruumis alati abiõpetaja.

Lisaks rõhutas minister karjäärimudeli tähtsust: alustaval õpetajal ei tohiks olla kõige keerulisemad klassid ja ülesanded, vaid 25 protsenti tema tööajast peaks olema pühendatud enese arendamisele. Kogenud õpetajatel on teistsugune roll ja vastutus.

Kultuuride põrkumine Ida-Virumaal tekitab pinget

Hanimäe küsimusele vastates nimetas Kallas eestikeelsele õppele üleminekut üheks Eesti haridusloo suurima mahuga reformiks – selle aastane kulu on 50–70 miljonit eurot. Toetus on mõeldud selleks, et koolidel oleks võimalik palgata abiõpetajaid, korraldada eesti keele abiõpet ja rakendada keelekümblus- või LAK-õppe metoodikat. Minister rõhutas, et klassis, kus paljud lapsed ei valda veel piisavalt eesti keelt, ei saa õpetada samamoodi, nagu õpetatakse eesti keelt emakeelena rääkijaid – õpet peab diferentseerima, see pole valik, vaid kohustus.

Samas tunnistas ta, et töökultuuride kohtumine Ida-Virumaa koolides – eestikeelsed õpetajad ja pikka aega vene koolikultuuris elanud kollektiivid – tekitab mõnes koolis pinget ja konflikte. Nende lahendamine võtab aastaid. 

Aab tõstatas uuesti vana küsimuse: kes vastutab gümnaasiumihariduse eest ning kas riik võiks võtta hallata kogu gümnaasiumivõrgu, jättes põhikoolid valdavalt omavalitsustele. Otsust pole aastaid tehtud ja see on pidurdanud omavalitsuste investeerimisotsuseid: kas ehitada juurde gümnaasiumikohti või mitte?

Kallas kinnitas, et gümnaasiumihariduse vastutuse võimaliku ülevõtmise väljatöötamiskavatsus on peaaegu tehtud. Enne otsust tuleb kokku panna tervikpilt koolivõrgu, taristu, transpordi, õpilaste prognooside ja sotsiaalmajandusliku mõju analüüside põhjal. Muutus puudutaks umbes 30 000 õpilast, kellest ligi 70 protsenti õpib Harju- ja Tartumaal. Minister ei soovi kiirustada otsusega, mis mõjutab väga oluliselt keskhariduse kättesaadavust üle Eesti.