• Riiklikus haridusstrateegias on öeldud, et meie haridussüsteemi üks tugevus on mitmekesine ja hästi arendatud mitteformaalne õpe. Samas ei arvestata formaalõppes piisavalt mitteformaalses õppes omandatud teadmisi ja oskusi.

Sügisest jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus kohustab koole arvestama õpilase huvihariduses saavutatut formaalhariduse hindamisel tingimusel, et see võimaldab saavutada üldhariduskooli õppekavas ette nähtud õpitulemusi. Seega on koolidele kohustuslik lõimida mitteformaalõpet õpilase õppekavva juhul, kui õpilane selleks soovi avaldab. Arvestades, et meie eesmärk on pakkuda valikurohkeid ja kättesaadavaid õpivõimalusi, mis võimaldavad sujuvalt liikuda eri haridusliikide vahel, on see kahtlemata samm õiges suunas. Aga kas see samm on piisav? 

Hiljutine Eesti Huvikoolide Liidu konverents „PIIRideta huviHARIDUS – kas lõimingul on piirid?“ andis mitu vaatenurka. Päeva fookuses oli lõiming kui koostöö – mitte ainult hinnete ülekandmine, vaid ühine arusaam terviklikust õppimisest, kus huvi- ja kooliharidus toetavad ühiselt lapse ja noore arengut. Vajame selgust ja ühist arusaama sellest, mida lõiming tegelikult tähendab. 

Lõimingu mõtestamine 

Lõiming võib tähendada ka õppeainete omavahelist lõimimist üldhariduskoolis või huvikoolis, kuid keskendusime mitteformaalse ja formaalõppe lõimingule. Raport „Mitteformaal- ja formaalõppe lõimimise praktikad Eestis“ aastast 2022 toob välja neli kõige levinumat lõimingut, milleks on valikõppeaine või -kursuse läbimine väljaspool kooli, loovtöö tegemine koostöös huvikooliga, mitteformaalõppes omandatu arvestamine kooli kohustusliku õppekava osana või kooli kohustusliku õppekava ellurakendamine mitteformaalses õppekeskkonnas. 

“Lõimingule paneb piirid õppekavade maht.

Samuti võib lõiming tähendada ühiseid õppekavasid, koostööd üritustel, väljasõite, kogukonna algatusi, õpilasvahetust või huvikoolitundide toimumist koolimajas. Ühelt poolt on tõlgenduste rohkus rikkus, teisalt raskendavad need ühise keele ja arusaama kujunemist. Üks viis lõimingut mõista tähendab võimalust arvestada trennis omandatud oskusi liikumisõpetuses. Sealjuures tekib hirm ja mure, mida teeb õpilane liikumistunni ajal ning kes tagab koolimajas järelevalve. Teine viis on loovtöö juhendamine, mis võib huvikooli õpetaja jaoks tähendada küll põnevat, ent ka tasustamata tööd. Kolmas viis võib olla näiteks kooli klaveriklassi kasutamine muusikakooli tundideks. Kõigil juhtudel käib jutt lõimingust, aga eesmärgid, tegevused ja kitsaskohad on täiesti erinevad.  

Mulle meeldis konverentsil Kiviõli Kunstide Kooli direktori Jaanus Põlderi mõttekäik sellest, kas lõiming tähendab asendamist või täiendamist. Kui käsitleme lõimingut vaid kui võimalust koolitunnist puududa ja „võtta arvesse“ huvikoolis tehtut, jääb õppija arengust see miski puudu. Kui näeme lõimingut aga kui täiendamist, tähendab see kahe süsteemi sünergiat, vastastikust rikastamist. Tegu ei ole asendamise, vaid koosmõjuga. Lõiming peaks toetama õppijat sel moel, et ta oskaks juhtida oma õpiteed, seostada eri valdkondade teadmisi ning leida oma tugevused. 

Jaan Poska Gümnaasiumi ja Shate tantsukooli süvaõppe õpilane Lisell Ojamets märkis, et tema jaoks on mitteformaalse õppe märksõnad kirg, tahe ja vabatahtlikkus. Eesti Huvikoolide Liidu juhatuse liige Siiri Laid tõi välja, et lõiming on noore parem ja sihipärasem ajakasutus, mis toetab andekust, võimaldab süvenemist ja arendab üldpädevusi. Kohtla-Nõmme kooli juht Mariliis Oder võttis oma ettekande kokku mõttega „MFÕ + FÕ = täisväärtuslik haridus“. Mulle tundub, et lõiming ei tohiks olla lihtsalt formaalne kohustus, vaid päriselt haridusliku mõtteviisi muutus. 

Mõtteviisi kujundamine 

Lõiming on mõtteviis, mis kujundab ennastjuhtiva õppija individuaalset õpiteed. Keerukamaks läheb, kui jõuame selleni, kuidas seda teha. Uurisime konverentsi külastajatelt, mida on vaja ühise piirideta lõimingu mõtteviisi kujundamiseks. 

Leiti, et vaja on „usaldust, koostööd ja häid suhteid üldhariduskoolide ja huvikoolide vahel“. Olulist rolli selles nähakse kohalikul omavalitsusel. Leiti ka, et „üldhariduse ja huvihariduse õpetajad peaksid olema ühises mõtte- ja tegutsemisruumis ning üheskoos õppekavad uuendama“. Vaja on ka „selgeid hindamisjuhiseid, noorte kaasamist, praktilisi IT-arendusi, aega ja raha, edulugusid ja tugevaid eeskujusid“.

“Loovtöö juhendamine võib huvikooli õpetaja jaoks tähendada küll põnevat, ent ka tasustamata tööd.

Lõiming kui eesmärk või tegevus tuleks lisada nii koolide, huvikoolide kui ka kohalike omavalitsuste arengukavadesse. See annab sõnumi, et teema on osapooltele tähtis. Arvestada tuleb ka sellega, et Eestis on tugev erahuviharidus, mille lõimisele tuleb omakorda läheneda läbimõeldult. Strateegilistesse dokumentidesse kirjutatud eesmärgid peavad kajastuma ka eelarves. Isegi väike, kuid stabiilne eelarverida annab tegevusele kaalu ja kindlustunde.

Kuidas edasi?

Juba toimivaid häid lahendusi tuleks kirjeldada ning leida kitsaskohad, mida lahendada. Näiteks kui huvihariduse õpetajad on õpilaste loovtööde praktilised juhendajad, siis peab üheskoos läbi mõtlema, kuidas juhendajale selle eest maksta. 

Kui kool hakkab uuendama õppekava üldosa, et kirjeldada õpilase mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses läbitud õpingute arvestamise aluseid, peaks kaasama huvihariduse ja koolipidaja esindajad. 

Kõige suurem roll on kohalikel omavalitsustel, kes näevad tervikpilti ning saavad võtta mitteformaalse ja formaalse õppe lõimingu eesmärgiks, algatada arutelusid ja vedada koostöövõrgustikke. Tasub ka julgustada ja tunnustada õpetajaid ja juhte, kes katsetavad ning loovad lõimimismooduseid. 

Paljuski paneb lõimingule piirid õppekavade maht. Konverentsil käidi välja idee, et ühe õppeperioodi jooksul võiks õpilasele olla ette nähtud teatud ainepunktid omal vabal valikul mitteformaalses õppes osalemiseks – ikka selleks, et õpet rikastada. Igati väärt idee, mille üle hariduseksperdid võiksid arutleda.  

Usun, et tegelik muutus sünnib mõtteviisis, kuidas me õppimist ja õppijat näeme. Kui hakkame õppimist vaatama tervikuna, mitte läbi eri haridussüsteemide, vaid noore prisma, hakkavad ka süsteemid muutuma. Üks konverentsi külastaja võttis teema kokku rongi metafooriga: „Rong liigub ja nüüd on vaja kiirendada, reisijaid juurde võtta ja jaamu juurde ehitada.“ Et sõit sujuks, tuleb luua ühine sõiduplaan, mitte loota, et kõik iseenesest õigesse jaama jõuavad.