• Kuigi kunstiteraapia kasulikkus on kõigile teada, on Eestis vaid mõnes lasteaias kunstiterapeut ametis. Saku Päikesekillu lasteaed on üks neist. Kunstiterapeut Kadri Otsepp on end sisse seadnud suure lasteaiahoone keldrikorrusel, kus on tema sõnul süvenemiseks ideaalne keskkond ning lastel piisavalt ruumi värvide ja saviga möllata ning kunsti teha.

Kuidas te kunstiterapeudi ametini jõudsite?

Käisin koolile lisaks ka kunstikoolis ja pärast keskkooli lõpetamist läksin Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse ja joonestamise õpetajaks õppima. Koolis kunstiõpetaja ma olla ei jõudnudki, minust sai hoopis rühmaõpetaja Saku Päikesekillu lasteaias. Kuigi ka rühmaõpetaja saab lastega kunstitegevusi teha, tundsin ja teadsin, et kunst võimaldab midagi rohkemat. Nägin, et kunstitegevused mõjuvad lastele erinevalt, ja mõistsin, et see on hea võimalus lapse emotsioone mõjutada ja talle tuge pakkuda. Kui minuni jõudis info, et Tallinna Ülikoolis on võimalik magistriõppes kunstiterapeudiks õppida, sain kohe aru, et see ongi minu tulevik. Õpe kestis kaks aastat ja pärast lõpetamist tegin ühe aasta kunstiterapeudi tööd rühmaõpetaja töö kõrvalt ning seejärel asusin tööle täiskohaga. Olen väga tänulik meie lasteaia juhile, kes mulle seda võimalust pakkus. Olen Saku Päikesekillu lasteaias töötanud 21 aastat, viimased kolm kunstiterapeudina. Et olen varem olnud rühmaõpetaja ja tunnen lapse arengut, tuleb selles ametis ainult kasuks.

Mitu last teie juures käib?

Meie lasteaias on 360 last, minu juures kunstiteraapias käib 20–25, neli-viis last päevas. Osaga neist töötan individuaalselt, osaga kahestes või kolmestes gruppides. See sõltub lapse vajadusest ja teraapia eesmärgist.

Gruppi võtan võimalusel eri rühmade lapsed, et nad saaksid harjutada sotsiaalseid oskusi: üksteistega tuttavaks saada, omavahel suhelda. Vahel lasengi neil kordamööda joonistada, nii et üks joonistab pool minutit ja teine pool minutit ning siis jälle vahetavad. Ka täiesti võõrad lapsed saavad joonistades kohe kontakti. Vahel annan kahe peale suure paberi, kuhu nad joonistavad, maalivad või kätega värvivad. Isegi kui alguses tundub, et nad teineteist segavad, hakkab tasapisi koostöö laabuma. Mõnikord tõmbavad lapsed joone vahele – ühel pool on ühe ja teisel pool teise lapse pilt. Teinekord lepivad sõbralikult kokku ja teevad koostööd. 

Kuidas teraapiat vajavad lapsed välja valitakse?

Iga uue õppeaasta alguses viime lasteaia tugimeeskonnaga rühmades läbi arengumängu. Vaatame, millised on laste kognitiivsed võimed, ja arutame koos rühmaõpetajatega laste vajadused ükshaaval läbi. Õpetajad soovitavad ka, millised lapsed tuge vajavad, ning ühiselt otsustame, kes vajab logopeedi, eripedagoogi, kunstiterapeudi või mänguterapeudi tuge. On lapsi, kes käivad mitme tugispetsialisti juures.

Enne teraapia algust kohtun lapsevanemaga, kes räägib, milline laps kodus on, ning me sõnastame ühiselt teraapia eesmärgid. Rühmas võib laps käituda hoopis teistmoodi kui kodus.  

Kohtun iga lapsega kord nädalas, korraga umbes 50 minutit. Enamasti käib laps minu juures kümme korda, aga vajadusel pikendame seda aega. Kui teraapia on läbi, saame vanemaga uuesti kokku ja ta annab tagasisidet, mis on muutunud. Mina räägin oma märkmete põhjal, mida ma nägin, ning saan soovitada tehnikaid ja vahendeid, mis lapsele meeldisid, et kodus nende tegevustega jätkata. Koostöö vanemaga on väga oluline. 

Mille poolest erineb kunstiteraapia kunstitegevusest lasteaias?

Kunstiteraapia puhul ei ole tähtis tulemus, vaid protsess. Rühmas kunstitegevusi tehes õpetaja juhendab last, mina kunstiterapeudina aga lähtun täielikult lapsest. Lasen lapsel endal otsustada, mida ta sel päeval teeb, sest tema tunnetab oma vajadusi kõige paremini. Kui laps ei tea või ei oska öelda, mida ta tahab, annan talle mõne asja vahel valida, sest ka oskus valida ja otsustada on oluline. Lapse jaoks on tähtis, et ta saab ennast eakohaselt väljendada ja keegi kuulab teda. Materjalid ja teemad valin alati lapse arengu järgi. Kuna keskkonnal on lapse emotsioonidele suur mõju, mängib juhul, kui lapsele sobib, kunstitegevuse taustaks vaikne ja rahustav muusika.

Milliste muredega kunstiterapeudil tegelda tuleb?

Väga üldiselt öeldes tuleb tegelda emotsionaalsete ja käitumisteemadega. On ärevaid lapsi, kelle jaoks on rühmakeskkond liiga stressirohke või kellel on liiga vähe turvalist aega täiskasvanuga. On lapsi, kelle ärevuse taga on hirm. Ärevad lapsed vajavad rahunemiseks eneses selguse saamise aega ja nemad käivad minu juures üksinda. Siin saab laps teha oma asja ja ennast hästi tunda, olen tema päralt ja valmis talle tema tundeid peegeldama. Vahel olengi andnud lapsele ülesande oma emotsioone joonistada. Näiteks kui laps on näinud halba unenägu, palungi tal joonistada seda tunnet või seda, mida ta nägi.    

Minu juures on käinud ka mõned valikulise mutismi diagnoosiga lapsed. Kodus pere keskel laps räägib, aga rühmas ei ütle ühtki sõna. Ka sellisel puhul töötab kunstiteraapia hästi, sest laps unustab ennast kunsti tehes ära, muutub julgemaks ja sageli hakkab rääkima. Ühe poisiga ongi meil praegu protsess pooleli, viimane kord ta juba sosistas mulle mõned sõnad.

On olnud poisse, kes joonistavad peamiselt zombisid ja kasutavad ainult verepunast ja musta värvi. Ma ei keela neil seda teha, sest kunstiteraapia annabki lapsele võimaluse end välja elada. Kunstiteraapias on kõik lubatud ja laps peab saama vabalt väljendada seda, mis tema sisse on kogunenud. Loomulikult räägin ma ohumärkidest ka vanemaga, et ta last jälgiks, püüaks vähendada nutiseadmete kasutamist ning leiaks aega olla rohkem koos lapsega.

Töötan ka teismeliste ja noortega, kelle Saku valla lastekaitsetöötajad minu juurde suunavad. Nendega kohtume vallavalitsuse nõustamistoas. Mõni nooruk kas ei julge või arvab, et ta ei oska midagi joonistada. Hakkame siis vaikselt mingit pilti värvima, ja liigume sealt samm sammu haaval edasi. Nende noorte puhul on ka telefonis joonistamine looming. Oluline on ennast kuidagi väljendada ja mõtteid tasakaalustada. Töö noortega on põnev, sest noored on väga toredad ja nendega saab igasuguseid teemasid arutada. 

Lisaks käivad minu juures saviga tegutsemas ja muid põnevaid kunstitehnikaid õppimas õpetajad. See on hea võimalus kolleegidega aeg maha võtta ja midagi ühiselt teha. Emade- ja isadepäeval on käinud lapsed ka koos vanematega savitoas meisterdamas.

Milliseid vahendeid te kunstiteraapias kasutate? Vaatan, et neid on teil terve riiulitäis. 

Jah, värvipliiatsid, vildikad, rasvakriidid, akvarellid, guašid, templi- ja näpuvärvid, mitut sorti plastiliinid, savid ja sensoorsed massid voolimiseks, samuti kineetiline liiv, mis paljudele meeldib.

Kuna kõigile lastele ei meeldi joonistada ja maalida, on mul ka hästi suur valik kõikvõimalikke meisterdamisvahendeid – näiteks kleepsuraamatud, kus näole tuleb panna silmad, nina, suu, vuntsid jne. On karbitäis tillukesi mänguasju, mustrikäärid, kraapepaber, millele kujundeid kraapides tulevad alt välja värvid, kivikesed, pärlid, kastitäis kanga- ja nahatükke, millega teeme kangamosaiiki.

Savi on paljude laste lemmik. Savitöö on pikk protsess, sest savist voolitud ese peab nädal aega kuivama, ööpäeva ahjus olema, siis tuleb seda veel värvida. See õpetab otsustamist, ootamist, kannatlikkust, tähelepanu – kõiki neid omadusi, mida elus vaja läheb. 

Kui laps on siin savikandiku valmis teinud, annab see talle palju enesekindlust ja hea tunde. Omatehtud kandikuga rühma minnes on ta väga uhke – mina sain sellega hakkama!

Kas vahendid ja materjalid on lasteaia poolt?

Jah, materjalid on lasteaia poolt ja neid ei kulu palju. Mõeldes, kui palju loovterapeudi seanss maksab, on lasteaias see kõik minu töötasu sees ja laste jaoks tasuta. Pealegi on see lapse jaoks mugav, sest ta saab tegutseda tuttavas ja turvalises keskkonnas. On huvitav teada, et kõigil lastel polegi kodus kunstivahendeid või ei luba vanemad neid kasutada, sest laps määrib toa ära. Siin paneme põlled ette ja võime muretult savi ja värvidega möllata! Ka kraanikausis pintsleid pesta on laste jaoks suur mõnu, eriti kui kodus seda teha ei lubata.

Kuidas üks kunstiteraapia tund välja näeb?

Lõimin kunstiteraapia tegevused tunnete ja emotsioonidega. Enne kui me kunstiga alustame, palun valida lapsel emotsioonipallide seast näo vastavalt sellele, kuidas ta ennast tunneb. Kas ta on rõõmus, kurb, mõtlik, üllatunud? Kordame temaga läbi tunnetega seotud sõnavara ja räägime sellest emotsioonist. 

Siis teen alati ühe soojendusharjutuse, näiteks kleepsude või templitega, et käed soojaks saada. Seejärel teeme põhitöö – kas mõne pildi, midagi savist või meisterdame midagi. Ma ei anna lapse kunstitööle kunagi hinnangut, küll aga palun tal rääkida, mis tema pildil on.

Lõpuks võtame seansi kokku – istume vaibale ja teeme hingamisharjutusi. Päris lõpus, enne rühma tagasi minekut lasen lapsel tõmmata pakist kolm tunnete kaarti ja valida neist ühe, mis teda kõige rohkem kõnetab. Arutame koos, milles see tunne väljendub ja kas ta on seda kogenud.

Millega lapsed teid üllatanud on?

Lapsed üllatavad mind iga päev. Mõni laps on rühma kunstitegevuses tagasihoidlik, aga siin üllatab mind iga kord! Laps käitub siin tihti teisiti kui rühmas.

Mõnel on väiksest saati väga hea värvitunnetus. Laps ei pruugi olla veel kooliks valmis, aga oskab imetlusväärselt värve kasutada!

Kui laps üllatab oma kunstiandega, olen seda vanemale öelnud ja laps ongi hakanud kunstikoolis käima. Oskused on tähtsad, aga kõige tähtsam on loovus ja eneseväljenduse julgus! Need on kunsti tegemisel alus.

Kuigi vanemad peavad tähtsaks akadeemilisi oskusi – lugemis-, kirjutamis-, arvutamisoskust –, siis sama oluline on, et laps mõistaks oma tundeid ning oskaks neid väljendada ja reguleerida. Kui laps oma emotsioone ära ei tunne ja sõnastada ei oska, on teda keeruline aidata. Samas kõigile lastele ei peagi kunstiteraapia sobima, mõne puhul tasub loovteraapiatest eelistada pigem tantsu- ja liikumisteraapiat või muusikateraapia. 

Julgustan haridusasutuste juhte väga kunstiterapeute tööle kutsuma. Praegu on nad üksikutes lasteaedades, koolides veidi rohkem. Kunstiteraapia on väga hea meetod nende laste aitamiseks, kes ei suuda end sõnadega väljendada või kel on seda keeruline teha.