- Endla teatri „Nösperi Nönni Natuke“ on elav, muutlik ja ergas. Lavastuse kõik komponendid on hoolega läbi mõeldud ja mängurõõmsaks tervikuks liidetud.
„Nösperi Nönni natuke“
• Autor Silvia Rannamaa.
• Dramatiseerija Kristiina Jalasto-Kallas.
• Lavastaja Tiina Mälberg (Rakvere Teater).
• Kunstnik Liina Tepand.
• Helilooja Mingo Rajandi.
• Lauluõpetaja Liina Tralla.
• Valguskunstnik Karmen Tellisaar.
• Liikumisjuhid Külli Roosna, Kenneth Flak.
• Nukutöö konsultant Teele Uustani.
• Muusika salvestasid Mingo Rajandi (kontrabass), Andres Kaljuste (viiul ja vioola), Tobias Tammearu (saksofon ja elektroonika), Marek Talts (akustiline ja elektrikitarr), Martin Petermann (trummid ja perkussioon, helisalvestus ja -kujundus), Liina Tralla (taustavokaal).
• Osades Kleer Maibaum, Luisa Lõhmus, Oskar Seeman, Ireen Kennik, Karin Tammaru, Kati Ong, Tambet Seling.
• Esietendus Endla teatri suures saalis 20. novembril.
Kirjanik Silvia Rannamaa (1918–2007) on minu jaoks ennekõike „Kadri“ ja „Kasuema“ autor, sest ehkki need raamatud ilmusid varem, lugesin neid teismeeas korduvalt ja tohutu kaasaelamisega. Ja ega neil tollal tõelist konkurenti – sama mõjusat tüdrukuteraamatut – vist olnudki. Rannamaa muinasjuturaamat „Nösperi Nönni Natuke. Halli Eidekese lood“ ilmus kirjastuselt Eesti Raamat 1977. aastal, mäletasin ennekõike kunstnik Silvi Väljali imeilusat kaanepilti, aga mitte neid muinasjutte.
Kui nüüd raamatu riiulist üles leidsin, üllatas mind kirjaniku autogramm, dateeritud 20. jaanuaril 1980. Kaante vahel on viis muinaslugu, mida täiskasvanuna lugeda huvitav elamus. Vast kõige selgemini tuli mulle meelde „Suur mäng“, lugu kahest nukust mänguasjapoes. Raamatu kaks viimast juttu lõpevad pisaratega: nii „Nösperi Nönni Natuke“ kui vaata et rohkemgi veel „Väike Värvitu“ teevad hinge hellaks, kummagi loo nimitegelase pisarad kipuvad lugejalegi silma. Samamoodi juhtus Endla teatri lavastuse lõppedes, Nönni Natukesele kogu südamest kaasa elades, aga eks niisugused pisarad ole head ja vajalikud.
Ebatavaline lõpp aitab elu mõista
„Nösperi Nönni Natukese“ lavastaja Tiina Mälberg kirjutab kavalehel, kuidas teda lapsena vapustas selle muinasjutu lõpp – ja kui oluline on elu mõistmiseks ootuspärase õnneliku lõpu puudumine. Niisiis on lavastaja just seda lugu kaua hinges kandnud ja mõistagi määrab see suuresti lavastuse õnnestumise.
“Kui Rannamaa jutus vihiseb vits Nösperi Nönni käes õige karmilt, siis lavastuses teeb laps selgeks, et lüüa pole õige.
„Nösperi Nönni Natuke“ kannab määratlust: kogu pere muusikaline muinaslugu. Lisatud on ka täpsustav adressaadimärge: lavastuse sisu sobib kõige paremini vaatajatele alates 10. eluaastast. Endla teatri suurel laval on kõik komponendid hoolega läbi mõeldud ja mängurõõmsaks tervikuks liidetud. Kristiina Jalasto-Kallas on dramatiseeringus nutikalt tabanud ja täiendanud Rannamaa muinasjutu motiive, on ju ses loos rohkesti kirjeldusi ja üpriski kasinalt dialooge. Lavastuse proloog pärineb raamatu esimesest värssmuinasjutust „Kaapekakuke“. Kas pole ka autor Silvia Rannamaa ise kui Halli Eidekese lapselaps, nii nagu teda iseloomustab „Kaapekakukese“ lõpp:
„Läks hilju läbi ta lugude,
kõndis tasa läbi kurbuse,
läbi kurjuse,
ohtudest läbi,
muredest mööda
õnneusuga!“
Kunstnik Liina Tepand ja valguskunstnik Karmen Tellisaar on loonud näitelavale värvilise ja meeleoluka maailma. Kõigepealt vana targa rabanõia Nösperi Nönni (Kleer Maibaum) eluaseme vabas looduses, kus vesikupust võrsub tema tütreke, kes nimeks saab Natuke (Luisa Lõhmus). Põlisasukate ja Nösperi Nönni ustavate kaaslastena elavad rabas oma elu südikas must kass ja graatsiliselt vonklev rästikupaar: nende loomanukkude iga liigutuse muudavad elusaks ja karakteerseks Kati Ong ning Karin Tammaru ja Ireen Kennik, nukutöö konsultant Teele Uustani.
Mõnus kulgemine
Hiljem kandume koos pöördlavaga kuningalossi, mis vabale looduslapsele Natukesele elupaigaks üldsegi ei sobi. Loodus tingib ka teadlikult aeglustatud mängurütmi, mõnusa kulgemise, eesmärgiks maandada saalitäie kooliealiste laste rahutust. Esietendusel õnnestus päris kenasti see aja aeglustamine, on ju sündmustik ikkagi elav, muutlik ja ergas, aga mitte rabe ega närviline. Hästi oluline osa on ses lavaloos muusikal ja laulul – helilooja Mingo Rajandi muusika on salvestatud meistrite koosseisuga, näitlejate laul on ehe, põsemikrofonidega.
“Kristiina Jalasto-Kallas on dramatiseeringus nutikalt täiendanud Rannamaa muinasjutu motiive, on ju ses loos rohkesti kirjeldusi ja üpriski kasinalt dialooge.
Tiina Mälberg on loonud mitu luulelavastust ning tema lavastatud on „Eesti mereluulepidu Kunda rannas“ (2020). Seega haakub tema senise lavastajateemaga hästi tõik, et „Nösperi Nönni Natukese“ laulusõnad pärinevad eesti luuleklassikast. Neid laule on iseäranis armas kuulata, luuletused hakkavad mälus kumisema, tuttavamad read vähemasti. Endla teatris, kohe suure saali seina taga on Kersti Merilaasi ja pärnaka August Sanga skulptuurid (skulptor Ellen Kolk), kujutlesin, mismoodi see luuletajate paar etenduse ajal laule kuulatades vargsi rõõmsaid pilke vahetab. Igati sobib lavaloo tundetooniga ka Debora Vaarandi luuletus „Ööviiul“.
Esietendusel oli tunda küll, kuidas näitlejatele meeldib seda muinasjuttu mängida. Kleer Maibaum seitsmesaja-aastase Nösperi Nönni rollis on elutark hea nõid, mõneti vast Aino Perviku loodud Kunksmoori sugulashing ja lahkemgi kui algteoses. Vahva ja stiilne stseen on vana kuninga viimane visiit nõia juurde nõu küsima. Halli paruka ja halli habemega Tambet Seling on tõesti iga toll kuningas, pealaest jalatallani väärikas majesteet, seejuures kergelt koomiline. Kuninga ja Nösperi Nönni tantsust aimub nõnda kenasti elatud elu slepp ning kuivõrd nemad kaks teineteisele läbi elu korda on läinud … Kummatigi polnud nõiale ja kuningale määratud ühist eluteed. Ja kui muinaslugu lõpuni vaadatud, saab luua paralleeli: näedsa, ei antud ühist õnne ka nõiatütar Natukesele ja noorele kuningapojale.
Mõnusad partnerlused laval
Nösperi Nönni Natuke võrsub tiigist, vesikupuõiest, naeru lõkerdava, päikeselises vesikupukollases kleidis keerleva lapsukesena. Ja kui Rannamaa jutus vihiseb vits Nösperi Nönni käes veel õige karmilt, siis lavastuses teeb laps selgeks, et lüüa pole õige. Luisa Lõhmus, kelle pea igas draamarollis on olnud oluline musitseerimine või laulmine, jõuaks nüüd nagu tagasi muusikalilavale. Algas ju tema näitlejatee nelja-aastasena linnahalli laval „Helisevas muusikas“, kapten von Trappi noorima tütre Gretli rollis (lavastaja Ivo Eensalu, 2003). Nösperi Natukese rolli mahub nii helisevat laulu, elavat liikumist ja nõtket tantsu (liikumisjuhid Külli Roosna ja Kenneth Flak), lapsemeelset muretust kui lõpuks ka valusalt dramaatilist läbielamist.
“Lavastuse helilooja Mingo Rajandi muusika on salvestatud meistrite koosseisuga, näitlejate laul on ehe.
Mõnus partnerlus tekib Luisa Lõhmuse ja Oskar Seemani duettmängus. Nad on laval mõlemad orgaanilised, seejuures kumbki omamoodi sarmikas. Seeman sobib laheda, poolmuigava mängulustiga kuningapojaks väga hästi. Tantsurütmgi on kummalgi isikupärane: kui Natuke tantsib kogu hingest, siis kuningapoja jalad hakkavad kepslema justkui nõiutuna või täitsa omatahtsi, mis tantsijat ennastki üllatab. Kuningapojal on ju omajagu nutikust, no vähemasti valitsejana – üks olulisi teemasid on sõja lõpetamine, millele aitab kaasa Nönni Natukese lihtne veendumus: „Vabaks lastud vang ei ole vabastaja vaenlane.“ Nii sugenevad lossi relvade asemel lilled. Aga pole parata, oma armutundmustes kuningapoeg selgusele ei jõuagi, vaid jääb mehelikult taipamatuks. Äraspidine Tuhkatriinu balli motiiv, mõrsja valimise pidu, lõpeb Natukesele valusa vapustusega. Kurblik kulminatsioon on täpselt lavastatud, nii välisjoonises kui hingeilmas.
Lavastuses mängib seitse näitlejat, neist viis saavad rolle vahetada, suundudes loodusest lossirahvaks – oleks olnud kena kavalehelt lugeda, mitut osa keegi mängib, ent kirjas on üksnes näitlejate nimed. Lossistseenides näeb toredaid muundumisi, nii ilmuvad Tambet Seling ja Karin Tammaru innukalt intriigilembese õukondlaste paarina, Ireen Kennik aga viimaks imekauni kuningatütrena. Mõrsjate valikusse lisanduvad leidlikult nukud.
Ilusasti katkestatakse muinasjutt, kui kuningatütar tahab üleöö saladuslikult tekkinud tiigist vesikupuõit oma juustesse: Silvia Rannamaa tekstis lõpetab Hall Eidekene sel hetkel muinasjutu – lavale aga kogunevad kõik tegelased, et küsida lapsemeelselt: „Aga miks?!“ Ja anda ka arukaid vastuseid, lahmimata, kedagi huupi süüdistamata.
Tõepoolest, armastuseviis sisaldab nii õnne kui valu.
*Debora Vaarandi, „Ööviiul“
Lisa kommentaar