• Eestis räägitakse sageli, et ettevõtted liiguvad kiiremini kui ülikoolid. Ühed tegutsevad turu survel, teised kulgevad oma akadeemilises ajarütmis, tehes teadust ja jagades teadmisi. Ometi sünnib just ülikoolis palju ideid, mis saavad kuju prototüüpide, katseprojektide ja idufirmadena. 

Näeme tudengeid, kes loovad lahendusi, mille järele ettevõtted alles hiljem vajadust tunnevad, ja tunnistame, kuidas labor muutub stardiplatvormiks. Küsimus ei seisne enam ainult selles, kas üliõpilased suudavad päris probleeme lahendada, vaid pigem selles, kuidas nende värske ja uudishimulik vaade avab uusi perspektiive tulevikule, kus varem on olnud vähem julgust ja valmisolekut katsetada.

Ettevõtted ei näe ülikoolis väärtust

Miks aga tuua ettevõtete probleemid ülikooli? Kui see oleks iseenesestmõistetav, oleksid ülikoolid ja ettevõtted juba ammu üksteise loomulikud partnerid. Kuid tegelikkus on teine. Paljud ettevõtted ei näe esmapilgul ülikoolis väärtust. Nad pelgavad, et akadeemiline maailm on liiga aeglane ja keeruline. Et nad peavad kulutama aega, mida neil ei ole, või jagama teadmisi, mida nad pole harjunud jagama. Ettevõte ei pea enam ise uuenduste pärast pingutama ega looma eraldi meeskonda, mis katsetaks kõrge riskiga ideid. Tudengid võivad seda teha nende eest. Loomulikult tähendab see dialoogi ja valmisolekut jagada päris probleemi, mitte turvalist üldistust. Kuid kui ettevõte selle sammu ära teeb, saab ülikool pakkuda midagi, mida ettevõte ise ei suuda. Värskeid vaatenurki, julgemaid eksperimente ja ruumi, kus keegi ei hinda uue idee ebatõenäosust liiga rangelt.

“Ettevõtted pelgavad, et akadeemiline maailm on liiga aeglane ja liiga keeruline. Et nad peavad panustama aega, mida neil ei ole.

Kuid eks see muudab ka õppejõudude ja õpetamise maailma. Sellise nutikusele ja uuenduslikule mõtlemisele suunatud õppe korral tuleb õppejõududel oma õppemetoodikat oluliselt muuta. Traditsiooniline loengupõhine lähenemine, kus tudengid võtavad teadmisi passiivselt vastu, ei valmista ette kiiresti muutuvaid interdistsiplinaarseid väljakutseid lahendama. Õppejõududest saavad juhendajad ja mentorid, kes loovad keskkonna, kus tudengid saavad ise probleemi formuleerida, katsetada, eksida ja uuesti proovida. Selline roll nõuab õppemetoodika planeerimisel paindlikkust ja valmisolekut ootamatusteks: konkreetset tulemust ega ettekirjutatud lahendust ei saa alati garanteerida, sest väärtus peitub protsessis ja uutes vaatenurkades.

Õppejõudude uus roll

Didaktilisest vaatepunktist tähendab see, et õppejõud peavad rohkem rõhku panema küsimuste püstitamisele, probleemide avastamisele ja interdistsiplinaarse koostöö juhendamisele. Nad loovad raamistikku, kus tudengid saavad kasutada oma loovust ja kriitilist mõtlemist ning õppida, kuidas teadmised ja oskused ühes projektis sulanduvad. See pakub õpetajale rohkelt väljakutseid, näiteks kuidas hinnata tudengi õpitulemusi, kui need ei väljendu ainult tehnilises lahenduses, vaid ka ideede kvaliteedis, protsessi juhtimises ja koostööoskustes. Teisalt on see võimalus arendada omaenda õpetamisoskusi ja teadust, sest pidev dialoog tudengite ja ettevõtetega pakub uusi uurimisküsimusi ja innovatsiooni perspektiive.

“Tudengid ei karda küsida küsimusi, mida kogenud spetsialistid peavad ebaviisakaks või ebapraktiliseks.

Selline mudel kasvatab tudengeid, kes on valmis sisenema maailma, kus riskid, ebatäiuslikkus ja ootamatused on normaalsed. Õppejõud, kes suudavad kujundada oma rolli ümber juhendaja, mentori ja võimaluste looja omaks, loovad keskkonna, mis toetab nii tudengite arengut kui ka ettevõtete ja ühiskonna innovatsiooni.

Tudengite ideed on lennukad seetõttu, et neil ei ole aastate jooksul kuhjunud piiranguid. Nad ei tea veel, kuidas mingit asja on alati tehtud. Nad ei karda küsida küsimusi, mida kogenud spetsialistid peavad ebaviisakaks või ebapraktiliseks. Nad ei pelga tehnoloogia piire, sest alles avastavad neid. Iga uus lahendus on neile mänguväli ja õppimiskoht. Seetõttu on nad loomuomaselt valmis juhtima muutust, mitte ainult sellele reageerima.

Ülikool pole ettevõte

Ülikool ei peaks käituma nagu ettevõte. Ülikooli roll on luua ruum ideedele, mis pole veel turukõlbulikud, kuid võivad tulevikus kujuneda väärtuslikuks. See tähendab laborit, kus on lubatud eksida. Stuudiot, kus katsetatakse eri valdkondi ületavaid mõtteid ja luuakse uusi lahendusi. Kohta, kus mõnikord sünnib midagi, mis ei ole kellegi algne eesmärk, kuid mis võib osutuda olulisemaks kui probleem, mida lahendama hakati.

Väljakutsepõhist lähenemist toetav õpperaamistik aitab ülikoolil muutuda selliseks kohaks. Ühest probleemist saab prototüüp ja osa prototüüpe võib saada uueks ettevõtteks või luua kellelegi suurt väärtust. Iga asi ei pruugi kunagi kasvada suureks, kuid igaüks neist õpetab midagi olulist. Ja lõpuks kujuneb ülikoolist koht, kuhu välised osapooled pöörduvad loomulikult, kui nad vajavad uusi ideid, oskusi ja ehk ka nägemust, mida nad ise ei ole veel sõnastanud.

Õppejõududele tähendab see oma õppemetoodikas oluliste muudatuste tegemist. Traditsiooniline loengupõhine lähenemine ei anna piisavat ettevalmistust interdistsiplinaarsete ja kiiresti muutuvas keskkonnas esinevate väljakutsete lahendamiseks. Didaktilisest vaatepunktist rõhutatakse küsimuste püstitamist, probleemide avastamist ja interdistsiplinaarse koostöö juhendamist. Õppejõud õpivad ise pidevalt koos tudengite ja ettevõtetega, saavad uusi kogemusi ja avardavad oma teadustöö ja õpetamise piire.

“Kui ülikool muutub innovatsiooni tuumaks, siis muutub ka ettevõtlusruum.

Küsimus ei seisne enam ainult selles, kas üliõpilased suudavad päris maailmas probleeme lahendada, vaid pigem selles, kuidas nende värske ja uudishimulik vaade avab sageli uusi perspektiive tulevikule, kus varem on olnud vähem julgust ja valmisolekut katsetada.

Kui ülikool muutub innovatsiooni tuumaks, siis muutub ka ettevõtlusruum. Tekib ökosüsteem, kus teadmised liiguvad kiiresti laborist ettevõttesse ja kus tudeng, teadlane ja ettevõtja ei ole eraldi maailmad, vaid ühe tulevikku loova terviku liikmed. Samuti võidavad sellest tohutult õppejõud: nad saavad osaleda interdistsiplinaarsetes projektides, katsetada uusi õpetamis- ja juhendamisvõtteid ning ammutada väärtuslikku kogemust, mis arendab nii neid ennast kui ka kogu innovatsiooni ökosüsteemi.