• „Kirjanikku kutsutakse tihti kooli rääkima, miks peaks lugema, aga lugemine on alati olnud luksus ja privileeg – igaühe enda otsus, kas ta tahab elada mõisahärrana või pärisorjana,“ sellise kirjanik Andrus Kivirähki mõttega ETV saatest „Plekktrumm“ algas Tallinna Raamatukogude korraldatud vestlusring.

Vestlusringis arutlesid Tartu Ülikooli teadlane Jaan Aru, Tallinna Reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Reet Varik, Rae valla Peetri haruraamatukogu raamatukoguhoidja Kadi Anga ja lapsevanem Deisi Helemäe-Sarv. Arutelu juhtis Helery Maidlas Eesti Väitlusseltsist.

Aru ütleb, et Kivirähkiga võib teatud piirini nõustuda. „See ei peaks olema kohustus, et kõik peavad kindlasti palju lugema, sest ajud on väga erinevad,“ sõnastab ta.

Samas rõhutab Aru, et lugemine teeb ajuga midagi, mida ei saa vestlusest, televiisorist ega TikTokist. „Teksti põhjal suudad minna kellegi teise maailma, süveneda sinna ja luua hoopis teistmoodi reaalsuse, kus osa välismaailma asju kaotab tähtsuse. See on oskus luua tekstipõhiselt mentaalseid mudeleid,“ selgitab ta.

Aru tõdeb, et igaühest ei saa kirglikku lugejat, kuid koolis peaks iga laps lugemisega nii palju kokku puutuma, et tekiks kogemus ja baasoskus teatud tekste lugeda.

Küsimusele, kuidas tekitada noortes lugemisrõõmu ajal, mil kogu info on „kiire, särav ja lihtne“, vastab Reet Varik, et alustuseks tasub noortelt endalt küsida, milleks lugeda.

Tema kaheksandikud nimetasid esimese põhjusena sõnavara laiendamist. „Natuke sisseharjutatud vastus,“ ütleb Varik. Ent teda üllatas, et teisena tõid nad välja keskendumise ja süvenemise. „Nad ise tajuvad, et tempo on meeletult kiire, lugemine tõmbab selle maha ja aitab rahuneda.“

Variku sõnul loevad tema õpilased pigem hästi – mitte sada protsenti, kuid „suurem osa niikuinii loeb“. Kõige noorematega läheneb ta lugemisele mänguliselt. 5.–6. klassis kasutatakse lugemise toetamiseks lauamänge ja loovülesandeid. Loovus oli tema sõnul kolmas asi, mida õpilased lugemise juures oluliseks pidasid – võimalus ise kujutleda tegelasi ja maailma, mitte ainult filmi vaadata.

Ka vanem kirjandus kõnetab

Suvelugemisest on saanud raamatubingo, millega lapsed käivad raamatukogus lausa paber näpus, et oma ruute täita. Vanemaks saades muutuvad aga ka tekstid raskemaks.

„Raamatud muutuvad nende jaoks raskeks. Kaheksandas klassis on „Libahunt“ nagu võõras maa – ma pean hästi palju tõlkima,“ kirjeldab Varik.

Õpetaja kogemus näitab, et ka vana kirjandus võib tänapäeva last kõnetada. Kui kuuendikud lugesid „Pál-tänava poisse“, kartis Varik, et 1907. aastal ilmunud teos tundub neile talumatult vana.

„Üks ütles ausalt, et ei meeldinud, mõned olid sellised mehh. Aga tüdrukud tulid ütlema: „Miks sa lasid meil seda lugeda, ma nutsin terve õhtu!“ Ma ütlesin, et siis läks asi korda – mina nutsin ka ja teie vanemad on ka nutnud.“

Lapsevanemana vestlusringis osalev Deisi Helemäe-Sarv tunnistab, et tema on üles kasvanud raamatutega.

„Neljaselt lugesin kriminulle, esimeses klassis sain lugemispäevikus krimkade kokkuvõtete eest lausa bänni. Ma armastan lugemist,“ ütleb ta.

Tema enda lapsed hakkasid lugema varakult, isa luges igal õhtul ette, koos vaadati näiteks illustreeritud Harry Potteri raamatuid. Sellest hoolimata pole lastel tekkinud ühtegi tõelist n-ö äratundmisraamatut.

„Oleme käinud raamatukogus, valinud pilti ja kirjanikku pidi, soovitanud oma lapsepõlve lemmikuid: „Bullerby lapsi“, „Kalle Blomkvisti“. Vastus on olnud „Oh issand jumal, ei“,“ kirjeldab Helemäe-Sarv.

Teismeeas leidsid lapsed lõpuks midagi, mis neid kõnetas – ingliskeelsed mangad, mida loetakse enamasti telefonist.

„Olen õnnelik, et nad midagigi loevad, aga murekoht on, et nad teevad seda võõras keeles. Vanem poiss ütles ükskord, et tal on vaja pillow case ära vahetada. Ta mõtleb inglise keeles,“ tõdeb ta.

Keeruliseks läheb siis, kui laps peab koolis süvenema „Kalevipoega“.

„Kirjandushinne langes, sest õpetaja ei suutnud tema jaoks teha Eno Raua „Kalevipoega“ huvitavaks. Laps ütleb: see ei ole huvitav, ma olen seda juba korra lugenud,“ kirjeldab Helemäe-Sarv.

Ta võtab oma rolli kokku otsekoheselt: „Olen lapsevanemana hästi keerulises olukorras. Olen püüdnud teha peaaegu kõik, et lapsed armastaks lugemist nagu mina. Aga ma ei ole neid sinna viinud ega tea, mida teha – mul ei ole võluvitsa.“

Raamatukogu kui turvaline koht

Peetri raamatukoguhoidja Kadi Anga ütleb ausalt, et sellist võluvitsa ei olegi.

Ta kirjeldab, kuidas alustab lastega juba lasteaiast – rühmad tulevad õpetajatega, raamatukogu kujundatakse turvaliseks paigaks nii lapsele kui vanemale.

„Lasteaialapsed tulevad rühmade kaupa, hiljem käivad edasi juba õpilastena – nad teavad, mis koht raamatukogu on, tunnevad ennast asjalikult ja neile meeldib seal olla. Vahetunnis on raamatukogu rahvast täis, lapsed vaatavad pilte, mangasid, joonistavad – see on koht, kus olla,“ räägib Anga.

Üllatavalt oluline on tema sõnul laenutuse rituaal.

„Kui lapsed käivad vanematega, siis neile meeldib laenutamise tegevus. Nad tulevad raamatuga, käib piiks ja nad saavad raamatu kotti panna. See on väike nauding – oled nagu täiskasvanu, võtad päris raamatu oma nimele ja pead selle tagasi viima.“

Anga kinnitusel eelistavad noored endiselt paberraamatut – vähesed ütlevad, et loevad hea meelega lugerist, audioraamatuga läheb mõte kiiresti uitama.

Raamatul on ka lõhn. „Kui uued raamatud tulevad ja ma hakkan neid kiletama, tulevad lapsed nuusutama – see lõhnab nii hästi. Ma loodan, et kui nad kunagi suureks kasvavad, seostub neile raamatukoguga just see raamatulõhn,“ muigab ta.

Samal ajal toob Anga välja ka õpetajatele mõeldud soovituse: „Need igasugused „200 lehekülge vaja lugeda“ on raamatukoguhoidjale väga rasked. Laps leiab hea 150-leheküljelise raamatu, aga õpetaja on öelnud 200, ja ta ei saa seda võtta. Palun ärge seda tehke,“ palub ta.

Varik kirjeldab, kuidas ta püüab kooli ja kodu vahele silda ehitada. Üks näide on „lapsevanema soovitatud teos“ kuuendas klassis.

„Selgitan lastele, et mõte ei ole selles, et ema või isa annab paksu teadusraamatu ja ütleb: loe, see on kasulik. Nagu tervisliku toiduga – juba väljend ise tekitab vastureaktsiooni,“ ütleb ta.

Ülesanne on hoopis selline: kui lapsevanem oli samas vanuses kui tema laps praegu, siis mida tema luges, mis pani silma särama?

„Olen tähele pannud, et just need „statistilised keskealised mehed“, kes väidetavalt ei loe, soovitavad lastele vanu seiklusjutte – ja need lähevad väga korda,“ räägib Varik.

Lisaks kasutab ta klassijuhatajana arenguvestlustel alati üht punkti – lugemus ja kultuur – ning küsib igal aastal õpilastelt, mida nad ise tahaks lugeda.

Oluline partner on raamatukogu. Varik kiidab Tallinna Keskraamatukogu tunde, mida Merle Tanilsoo on tema klassidele teinud.

„Mul lapsed olid kimbatuses, kuidas pöörduda – ütlesid lihtsalt „raamatukogu õpetaja“. Mina olen väga tänulik, see on laste jaoks vaheldus. Näiteks ulmekirjandusest ei suudaks mina kunagi nii säravate silmadega rääkida,“ tunnistab Varik.

Pärast head raamatukogutundi on tulemus mõõdetav: „Kui vähemalt üks õpilane läheb pärast tundi ja laenutab raamatu, siis läks tund korda.“

Vestlusest joonistub välja, et kodu mõju on suur, kuid mitte ühene. Aru märgib, et lugemise eeldus on, et kodus üldse on raamatuid.

Samas võib ka kodune suhtumine pidurdada. Anga kirjeldab vanemat, kes tuleb lapsega raamatukokku nagu Muumioru tegelane. Juba uksel on selge, et see on koht, mida ta ise vihkab.

„Kui ema ütleb lapse kuuldes: mu last ei huvita ükski asi, ja vaatab ise leheküljenumbreid, öeldes: „Issand, nii palju, sina seda küll ei loe“, siis laps võtab tema hoiaku üle,“ kirjeldab raamatukoguhoidja.

Nutiseadmed kui kiirtoit

Kui jutt läheb küsimusele, miks lapsed lugemist väldivad, pakub Aru välja ebamugava, aga tema arvates vajaliku sammu: „Me peame alustama sellest, et leiame süüdlase. See ei ole laps ega lapsevanem. Süüdlased on need tehnoloogiafirmad, kes loovad keskkondi, kus lapsed on võimalikult kaua kinni.“

Ta kasutab toiduvõrdlust: kui laps käib väiksest peale kogu aeg McDonald’sis ja sööb komme, on loomulik, et kodune supp tundub maitsetu.

„Raamat ei ole halb toit. Aga kui kõrval on kogu aeg TikTok – ülikiirelt vahelduvad stiimulid, mis on kujundatud võimalikult mõnusaks –, siis ei konkureeri raamat enam samal tasemel. Lapse aju teeb igapäevast kulu-tulu arvutust ja võidab ekraan.“

Sama muster mõjutab võimet süveneda ja mõelda. Aru sõnul ei ole oskus arutada ja otsuseid langetada kaasasündinud – see tekib ainult siis, kui inimene päriselt süveneb teemasse tundide ja päevade kaupa. Kui aga sisend koosneb kaheksa tundi päevas katkistest infokildudest, mille vahel puudub igasugune seos, ei teki sügavamat arusaamist maailmast.

Ta nimetab kaduma kippuvaks kunstiks nii pika teksti lugemist kui ka päris logelemist – lihtsalt olemist ilma ekraanita.

„Sageli arvatakse, et lapsed oskavad väga hästi logeleda, aga ei oska. Kõik on seal keskel, kus kogu aeg teed midagi, näpid midagi. See ei ole ei keskendumine ega logelemine. Täiesti okei on niisama istuda ja pilvi vaadata – see on ajule vajalik tegevus,“ ütleb Aru.

Vestlusjuht viib jutu laiemale tasandile: kui räägime funktsionaalsest lugemisoskusest, valeinfost arusaamisest ja demokraatiast, siis kas probleem on?

Aru vastab, et vahe on – pinnapealne sisutarbimine ei jäta ruumi sügavamale arusaamisele. „Kui sisend on lihtsalt „jada videoid“, mille vahel ei ole mingit seost, siis ei teki tunnetust, mis maailm üldse on ja kuidas asjad käivad,“ selgitab ta.

Teiseks tõstab Aru esile haridusliku ebavõrdsuse kasvu. Nupukamad noored leiavad tee raamatukokku ja õpivad teadlikumalt oma aju hoidma, samal ajal kui teised ei jõua lugemise juurde üldse. „Targemad saavad veel nutikamaks ja need, kes ei ole nii nutikad, jäävad veel vähem nutikaks,“ nendib ta.

Vestluse lõpuks tõdeb Aru, et ehkki pika teksti lugejate hulk tõenäoliselt väheneb, ei kahane see kunagi nullini.

„Raamatud ei kao kuskile. Alati jääb inimesi, kellele meeldib lugeda ja kes tahavad vastuvoolu ujuda – kui kõik on TikTokis, mõtleb keegi, et aga mis asi see raamat oli,“ ütleb ta ettevaatlikult optimistlikult.

Et neid vastuvoolu ujujaid oleks rohkem kui üksikud, on vaja nii kodu, kooli, raamatukogu kui ka tehnoloogiapoliitika ühist pingutust. Lugemiskire asemel ei ole mõtet süütunnet toota – aga teadliku pingutuseta ei seisa lugemisoskus, demokraatia ega eesti kultuur.

Vestlusring leidis aset Tallinna Raamatukogude novembris korraldatud Aleksander Sibula erialapäeval.Erialapäeva saab järele vaadata Youtube’is aadressil www.youtube.com/watch?v=eprqf7hFZWo.