• Kultuuriministeeriumi kantsler Merilin Piipuu leiab, et kultuuriranitsa summa võiks olla praegusest suurem ja kinnitab, et selle nimel ministeeriumis ka tegutsetakse. “Samas on see vaid üks väike meede muutmaks vaadet haridusele laiemaks.”

Kultuuriministeeriumi uue kantslerina alustas Merilin Piipuu tööd 1. detsembril, ent ministeeriumis on ta töötanud üle viie aasta. Piipuu jaoks on oluline tema tööd läbiv teema haridus ning kultuuri- ning spordivaldkonnaga on see paratamatult läbi põimunud. Intervjuus Õpetajate Lehele rääkis Piipuu lisaks viimasel ajal fookuses olnud kultuuriranitsaga seotule ka kultuurilisest ja hariduslikust kihistumisest, ligipääsetavusest kultuurile ja suurtele pidudele, aga ka teatrite rahastamisest ja kultuuritöötaja miinimumpalgast.

Nimetan mõned pusletükid sinu senisest teekonnast: Eesti õpilasesinduste liidu juhtimine, õpingud Essexi ülikoolis, antropoloogia keskuse loomine, Vabamu juhtimine. Kuidas on need sind mõjutanud selles, kuidas lähened tööle kultuuriministeeriumi kantslerina?

Eesti õpilasesinduste liidu juhtimine oli tol ajal päris suur vastutus. Alustades polnud ma isegi 18. See oli juhina kõige suurem kasvulava ja seal puutusin ka esimest korda kokku poliitika kujundamisega. Seda küll kodanikuühiskonna poole pealt. Otsene seos minu praeguse tööga on, et väärtustan väga kodanikuühiskonna panust poliitika kujundamisse. Olen kultuuriväärtuste asekantslerina proovinud tugevdada meie valdkonna partnereid – nad on poliitika kujundamisel tohutu jõud ja abi. 

“Eesti laste ja noorte kultuuris osalemine on paljude riikidega võrreldes väga hea, aga langustrendis – ja see on ohumärk.

Kui õpilasesinduste liidus lõpetasin, tehti mulle päris palju tööpakkumisi. Olin ülikooli astumas ja kahevahel, kas minna välismaale või jääda Eestisse. Toonane kultuurikomisjoni juht Peeter Kreitzberg, kellega palju koostööd tegime, ütles, et läheksin. Olen talle selle eest väga tänulik. Bakalaureuseõppe teise aasta õppisin Uus-Meremaal. Haridus ja perspektiiv, mille välismaalt sain, paneb mind kantslerina kultuurivaldkonda ja selles toimuvat teise pilguga vaatama. Nagu öeldakse: kuidas saakski konn mõista tiiki, kui ta ei ole näinud ookeani.

Antropoloogiani jõudsin sotsioloogia ja politoloogia kaudu, mind paelusid kvalitatiivsed meetodid. Antropoloogia keskuse asutasime mõnes mõttes protestiks. Mulle ei meeldinud, et pidime antropoloogiat õppides tegema muuseumides praktikat nii, et noored andekad inimesed sisestasid peamiselt muuseumis õllekappade numbreid. Tundsin, et noortes on hoopis rohkem väge. Antropoloogia keskus on loodud, et antropoloogidel oleks tööd ka mujal kui muuseumis. Antropoloogi oskusi, teadmisi ja metoodikaid kasutan juhtimises iga päev. Eelkõige on mul usk väljale minekusse. Sa ei saa ühtegi muudatust juhtida nii, et ei ole ise inimestega suhelnud. Kui inimestega üks ühele rääkida ja neid kuulata, on lahendus alati olemas. 

Vabamus oli meie üks eesmärk arendada õpilastes kriitilist mõtlemist. Et me ei kasvataks inimesi, kes lihtsalt kuulavad, noogutavad ja õpivad pähe. Kriitiliselt mõtlevate kodanike kasvatamine on ainuke viis tagada, et lähiajaloo õudsed sündmused ei korduks. „Õige“ ajaloo pähetuupimine siin ei aita. 

Kultuuriministeeriumi meetmed kultuuriranits ja „Teater maale“ programm seostuvad otseselt haridusega ja haridusliku kihistumise vähendamisega. Viimases kultuuriranitsa tagasisideküsitluses ütles aga viiendik õpetajaid, et sellest toetusest ei piisa isegi ühe kultuuriasutuse külastamiseks aastas. Ühtpidi huvitab mind, miks on riik võtnud endale ülesande kultuuri õpilasteni aidata. Teiseks, kas on plaan olemasolevaid meetmeid arendada või nende mahtu suurendada?

Ma ei näe erilist piiri kultuuri ja hariduse vahel. Haridus- ja teadusministeerium tegeleb peamiselt formaalharidusega, aga mitteformaalne haridus ongi suuresti kultuur. Kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonnad toetavad nii haridust kui ka laiemalt haritust. Kultuuriranits on üks nügimise viis, aga õpilased ja õpetajad käisid ka enne muuseumides, kinos ja teatris. Oluline on sellele hoogu juurde anda, näidata, et me riigina väärtustame selliseid käike just õpilase heaolu seisukohalt. See summa võiks olla muidugi suurem ja selle nimel tegutseme. Aga see on siiski vaid üks väike meede muutmaks vaadet haridusele laiemaks. 

Tulen tagasi haridusliku kihistumise juurde. Sellal, kui mina koolis käisin, olid hariduse omandamiseks vähemasti tunnetuslikult võrdsemad võimalused kui praegu. Jõukamate ja vaesemate perede lapsed õppisid üheskoos, huviringidele pääses ligi, sõltumata rahakoti paksusest. Tundub, et praegu ei ole lapsed hariduses võimaluste poolest päris samal stardipositsioonil. Kuidas paistab hariduslik kihistumine ministeeriumist vaadates?

Haridus peegeldab meie ühiskonda laiemalt. Olen endalt küsinud, kas oleme sinuga viimane generatsioon, kellel oli võimalik tavakoolist ükskõik millisele elualale edasi minna. Mina kasvasin näiteks üles Lasnamäel, käisin Lasnamäe väikeses algkoolis. 

“Välismaa muuseumid on täis vabatahtlikke pensionäre, kes laste ja noortega tegelevad. Meil veel neid ei ole.

Arvud näitavad, et 50 protsenti õpilastest ei õpi kodulähedases koolis. Vanemad korraldavad paljuski oma lastele pendelrännet. Näeme, et on koole, kuhu kogunevad jõukamate vanemate lapsed, ja neid, kus õpivad sotsiaalmajanduslikult keerulisema taustaga lapsed. Räägime Eestis, et meie põhimõte on ühtluskool, aga kas see päriselt enam eksisteerib? Mul on hea meel, et järgmise aasta alguses välja tulev inimarengu aruanne keskendub just sellele teemale. Kultuuris näeme sama suundumust. Eesti laste ja noorte kultuuris osalemine on paljude riikidega võrreldes väga hea, aga langustrendis – ja see on ohumärk. 

Meie ühiskond vananeb. Kui me ei oska vanemaid inimesi ühiskonda kaasata, siis oleme väga suure osa ühiskonnast kaotanud. Pean silmas näiteks pensionäride võimalusi ja oskust tegeleda laste ja noortega. Välismaa muuseumid on täis vabatahtlikke pensionäre, kes laste ja noortega tegelevad. Meil veel ei ole. 

Kultuuriasutuste külastamise võimaldamisest üksi ei pruugi piisata, kui ei ole tööriistu, kuidas kultuuri vastu võtta. Et laps ei ehmataks teatris või galeriis ära, sest kardab, et teeb midagi valesti või vaatab kuidagi valesti. 

Teatrid on hakanud välja töötama programme, mille kaudu õpetatakse, kuidas teatris olla, ja ka see on oluline osa kultuurist. Kultuuriranits on üles ehitatud niimoodi, et see toetab laste minemist kultuurikeskkonda, olgu siis teatrisse või muuseumi. Meil on olnud arutelu selle üle, et sama raha eest oleks lihtsam tellida näitleja klassiruumi või võtta muuseum kohvris klassi kaasa. Aga see ei ole sama. On täiesti erinev kogemus, kas rahvusooper Estonia tuleb sulle külla või käid lapsena Estonia ooperimajas. 

Kultuuriranitsat valmistasime alguses ette muuseuminõunikuga kahekesi ja analüüsime eri riike, kus see kasutusel on. Paljudes riikides, näiteks Lätis ja Leedus, on selgelt öeldud, milliseid programme vaatama minna. Meie otsustasime usaldada õpetajaid neid valikuid tegema. Nemad teavad, mis on nende õpilastele parim, mis läheb õppeainetega kokku. Ja see pole kaugeltki ainult eesti keele ja kirjanduse tundide teema. Oleme pannud kodulehele kirja soovitusi, et info oleks ühest kohast kiiresti leitav, ent õpetaja peab tausta läbi mõtlema. Eelarve, mida alguses õnnestus saada, oli üks miljon eurot, ja me ei tahtnud ehitada sinna ümber ühtki bürokraatlikku instantsi, kuhu lisaraha läheks. 

Kultuuris osalemine on laiemalt seotud õpetaja eeskujuga, tema osalemisega kultuuris. See ei ole üksnes rahas kinni. Omal ajal vaatasime kirjanduse tunnis ju etendusi näiteks televiisorist. 

Raamatukogud on kõikidele inimestele tasuta. Koorilaul ja rahvatants on paljudes koolides isegi õppekava osa. Kultuuri on võimalik põimida eri moel igasse ainetundi. Samuti on spordi ja liikumisega. Kultuur on koolieluga põimunud, just õpetajad kasvatavad meie lastest kultuuris osalejad, kultuuritarbijad ja -armastajad. 

Samas näeme kultuuriski kihistumist. Meie suurim ülesanne ei ole selles, mitu külastust on kultuuriasutustes kokku või mitu laenutust raamatukogudes. Küsimus on, kui suur protsent ühiskonnast kultuuriasutustesse jõuab. Oleme uhked selle üle, et Eesti on kultuurikülastustelt Euroopa tipus, aga tegelikult sammume ühiskonna poole, kus see, kes käib, käib kogu aeg. Kes ei jõua, ei jõua paraku kunagi. 

Üks osa laste ligipääsust kultuurile puudutab eestikeelsele haridusele üleminekut. Vene emakeelega lapsed ei jõua enam näiteks nii palju Südalinna teatrisse, endisesse vene teatrisse, sest kooliga minnakse nüüd eestikeelseid sündmusi vaatama. Samas ei pruugi nad eestikeelsetes kultuuriasutustes veel keelest piisavalt aru saada. Kuidas lõimumist kultuuri poole pealt vaadata?

See on keeruline küsimus. Omal ajal Vabamus oli meie jaoks üks väga suur küsimus, mis keeles näitust teha. Meie üks väärtus oli ühendav diskussioon. Me ei soovinud eesti ja vene kogukonda lõhestada. Olulisem oli, et vene keelt rääkiv laps saaks teada, milline on Eesti ajalugu. Aga tegime neid otsuseid enne täieulatusliku sõja algust Ukrainas. Raske öelda, kas ka nüüd otsustaksime samamoodi. Õpetajate jaoks võib olla päris keeruline balansseerida näiteks keeleoskuse arendamise ja ajalooteadmise saamise vahel. 

Kas siin saab ministeerium üldse midagi teha või on see rohkem kultuuriasutuste enda asi? 

Kultuuriasutustega on selles mõttes hästi, et keskkond iseenesest annab nii palju juurde. Kui vaatad ooperit ega saa keelest aru, siis on sul ikkagi, mida vaadata. Aga eks lõpuks taandub kõik üksikinimestele. Näiteks Vabamus on üks vene taustaga giid, kes teeb üliägedaid programme. Ta teeb neid eesti keeles, ent saab vajadusel kasutada vene keelt. Ma usaldaks siin programmide kokkupanijaid, nad tunnevad oma sihtgruppi. Me ei tohi ühiskonnas äärmustesse laskuda.

Kultuuri arengukava räägib muu hulgas sellest, et kultuur peaks olema ligipääsetav. Milline roll on selles kultuuriministeeriumil?

Meil on olnud päris palju meetmeid, et ligipääsetavust parandada. Jõuame üha enam sinna, et ei ole eraldi meetmeid, vaid ligipääsetavus on igasse meetmesse sisse kirjutatud. See ei ole ju tegelikult eraldiseisev asi, vaid peab olema elementaarne ükskõik mille puhul, mida me toetame. 

“Kriitiliselt mõtlevate kodanike kasvatamine on ainuke viis tagada, et lähiajaloo õudsed sündmused ei korduks.

Ideaalses maailmas.

Jah, ideaalses maailmas. Ma arvan, et oleme viimastel aastatel päris palju ära teinud. Lahendused ei ole alati lihtsad olnud. Kultuur on seotud näiteks paljude pärandobjektidega, kus ei ole füüsilist ligipääsetavust lihtne luua. Aga nutikaid lahendusi on leitud. Kunagi ei uskunud keegi, et Nigulistesse saab lifti teha, sellele vaieldi aastakümneid vastu. Aga see oli võimalik. Tuleb keskenduda sellele, kuidas saab, mitte sellele, kuidas ei saa. 

Eesti ühiskond on ligipääsetavusest varasemast teadlikum. Aga siin tuleb jällegi vaadata ühiskonda tervikuna, mitte vaid üht kitsast valdkonda. Kunagi hakkasid üliõpilased analüüsima, miks näiteks ratastoolis inimesed ei jõua ülikooli. Selgus, et nad ei jõua kooli. Nii ei ole üliõpilastel enam midagi teha. Samamoodi, kui inimesed ei jõua kodust väljagi, ei jõua nad ka kultuuriasutustesse. Tuleb vaadata ühiskonda kui tervikut. 

Muuseumis töötades nägin, kuidas välismaalt tulnud ratastoolis inimesed vuravad väljapanekute vahel ringi. Nii äge! Kui Inglismaal ülikoolis käisin, siis tantsisid meiega ööklubis koos mitmed ratastooliga inimesed. Eestis ma tollal midagi sellist veel ei näinud. Võib-olla nüüd näeme pisut rohkem. Aga kui näiteks vanalinnas asuvas muuseumis on ligipääsetavusele iga kandi pealt mõeldud, ent inimene ei pääse üle munakivitee või ei saa parkida, siis ta ei pääse ikkagi iseseisvalt muuseumisse. Nii et meil tuleb kõigil üheskoos tegutseda.

Oleme väike riik, meil on ressurssi kultuurivaldkonnas vähe. Me ei saa kõiki kohti kõikidele erivajadustele ligipääsetavaks teha. Vabamus nägin kunagi sedagi, kuidas lahendus, mis on pimedale inimesele hea, võib olla vaegnägijale halb. Kõik muuseumid ei suuda teha kõiki programme. Ent igal erivajadusega inimesel peaks olema võimalik kultuuri kogeda. Peame konkreetsemalt vaatama, kuhu inimesed tahavad minna. Ja kus on midagi täiesti puudu. Väikeses ühiskonnas on see jätkusuutlikum, kui kõigilt kõike nõuda. 

“Viipekoor oli suvel meedias esil, aga paljud erivajadusega lapsed ühes saatjatega juba laulavad laulupeol.

See, mida inimesed tahavad, võib olla keeruline küsimus, kui mõned kogukonnad on olnud pikalt kultuurist ilma jäetud. Harjumust kultuuriasutustes käia või teadmist, mida üleüldse tahta, ei pruugi veel olla. 

Minu kogemus Vabamust on see, et kõiki asju tuleb arendada koos kogukondadega, siis inimesed tulevad. Sest sa oled nendega koos neid asju teinud ja info levib. Siin on seesama terviku küsimus. Kas inimene saab üldse kodust välja, kas ta jõuab kooli ja ülikooli? Kas sisu on see, mis teda huvitab? Vähetähtis ei ole ka teiste ühiskonnaliikmete harjumus panustada ja aidata. 

Kultuuri arengukavas on välja toodud, et suurüritused, nagu näiteks laulu- ja tantsupidu peaksid, olema ligipääsetavad nii osaleja kui ka pealtvaatajana. Ometi on meil näiteks viipekoori EPIK-uga seotud meediasse jõudnud probleem, kus laulu- ja tantsupeo sihtasutus ei soovinud leida võimalusi EPIK segakoori hinnata. Kas ministeeriumil võiks olla näiteks vahendav roll? 

Laulupeo puhul tahan pöörata rõhu sinna, et laulu- ja tantsupeo sihtasutus on aastaid ligipääsetavusega tegelenud. On kirjeldustõlked, viipetõlked ja muu. Näiteks lätlased ja leedukad käivad meilt ligipääsetavust õppimas. Suures pildis on hästi. Siin on palju panustajaid ja olen kõigile neile väga tänulik. Paraku on igal teekonnal erimeelsusi. Küsimus on peo tegijate jaoks laiem. Peole saamine ja mittesaamine on hästi tundlik küsimus. Mitte ainult viipekeelse koori, vaid ka näiteks väliseestlaste.

Väliseestlased seal ometi on.

Arutelud käivad praegugi, milliseid lahendusi eri kogukondale luua. Kui üle-eelmised peol jäid paljud väliseestlased välja, siis see mõjus väliseesti kogukondadele laastavalt. Laulu- ja tantsupeo sihtasutus üritab leida tasakaalupunkti. 

Viipekoor oli meedias esil, aga paljud erivajadusega lapsed ühes saatjatega juba laulavad laulupeol. Sel aastal oli lauluväljakul ka rahunemistelk. Seegi on ligipääsetavusmeede.

Viipekoor on palunud luua kriteeriumi, et nad saaksid laulupeole kandideerida.

Arutelud praegu käivad ja ma usun, et leitakse lahendus, mis sobib kõikidele osapooltele. 

Teatrite rahastamise küsimus tuleb ka ära küsida. Aasta-aastalt on erateatrite rahastusvooruga pealtnäha samad mured. Teatrid saavad info liiga hilja ega saa niimoodi plaane teha. Need, kes raha ei saa, ei ole kriteeriumidega nõus. Ometi on praegune süsteem välja töötatud koos etendusasutuste liiduga. Kas see rahulolematus on paratamatus või on siin süsteemseid probleeme, mida on võimalik lahendada?

Süsteemi luues ei oskagi kunagi kõiki asju ette näha. See on pidev protsess, toetused ja määrused peavadki muutuma lähtuvalt olukorrast. See töö seisab veel ees ja seda saab teha ainult koos. Kindlasti jääb ka seejärel mingi pime nurk. Peame julgema tunnistada vigu ja võtma määruse uuesti lahti. Me olemegi ju alati idealistlikud, soovime, et erateatrid rahvusvahelistuksid ja samal ajal toetaksid Eestit regionaalselt. Ühtaegu mõlema eesmärgi täitmine praegustes oludes on idealistlik. Meil on olnud mitmed kriisid, koroonakriis, sõda Ukrainas. Elame kärpe-eelarvetega. Selles valguses peame vaatama kogu ühiskonnaga üle, mida suudame ja mida mitte.  

“Vabakutselistel kultuuritöötajatel on ilmselt eriti valus, kui räägitakse kultuuritöötaja miinimumist, sest see puudutab riigipalgalisi kultuuritöötajaid.

Kultuuritöötajate jaoks on valus küsimus palgad ja sotsiaalsed garantiid. Viimase viie-kuue aasta puhul on tehtud arvutused, et samal ajal kui kultuuritöötajate miinimumpalk on tõusnud 23%, on näiteks ministri ja kantsleri ametikoha töötasu tõusnud 46%. Küsimus, kuidas seda olukorda parandada, on jätkuvalt õhus.

Palgapoliitika on suur küsimus. Minu hinnangul oli kunagi väga vajalik, et kultuuritöötaja palk seoti haridustöötaja omaga, sest see oli vaja august välja aidata. Aga nii nagu haridusvaldkonnas otsitakse uusi mudeleid, vajame neid ka kultuurivaldkonnas. Kultuuritöötajad ei ole homogeenne grupp, kultuuriasutustes on väga eriilmelisi töötajaid ja peame leidma selleks sobivaid mudeleid. Sellega ministeeriumis järgmisel aastal ka tegeleme. Hea on see, et paljud asutused on leidnud võimaluse maksta kultuuritöötaja miinimumist kõrgemat palka. Aga see on asutuste lõikes väga erinev. Järele aidata tuleb neid, kellel on keeruline seis, üle välja ühtlaselt jagamine ei ole enam hea mudel. 

Vabakutselistel või kohalike omavalitsuste kultuuritöötajatel on ilmselt eriti valus, kui räägitakse kultuuritöötaja miinimumist, sest see puudutab riigipalgalisi kultuuritöötajaid. Siin tuleb rääkida palju suurematest muredest, mis meil Eestis on. See puudutab näiteks kohalike omavalitsuste tulubaasi ja minu hinnangul pooleli jäänud haldusreformi. Kohalikud omavalitsused on meil väga erineva suuruse ja võimekusega. Kuidas siit edasi minna? 

“Me tahame oma riiki kaitsta ainult siis, kui me seda armastame.

Kultuuriväärtuste asekantslerina valutasin südant raamatukogutöötajate palga pärast. Raamatukogude valdkond on kohalike omavalitsuste hallata. Näeme, et seal napib järelkasvu, noored ei lähe selle palgaga tööle. Suur osa töötajaid on vanemaealised ja palgad on väga väikesed. Samas räägime, et siht võiks olla see, et raamatukogud võtavad töötukassa teenused ja postiteenused üle, on kohalikus kogukonnas hingehoidjad ja kõike muud. Ja seda kõike küsime olematu palga eest.

Eestis pakuvad raamatukogutöötajad nutiabi. Ja vanemaealistega tegelevad sageli samuti just raamatukogutöötajad. Tulen taas selle juurde, et vanemaealistes võib olla palju ressurssi peidus. Seda ka SKP mõttes. Kui suudame pakkuda identiteeti, eakohaseid ja paindlikke võimalusi tegutsemiseks ja töötamiseks, saavad ka eakamad inimesed tunda end ühiskonnas olulisena. 

Viimaks: kuidas on kultuur ja kaitsetahe seotud?

Ma arvan, et kui kultuuri ei oleks, siis ei olekski kaitsetahet.

Ei oleks, mida kaitsta?

See armastus, mida oma riigi ja rahva vastu tunneme, põhineb kultuuril. Seega ka kaitsetahe. Ma tulin pärast ülikooli Eestisse tagasi, sest mulle meeldib rahvatantsu tantsida ja ma ei leidnud selleks mujal võimalust. See ei olnud ainus põhjus, aga oli üks oluline põhjus. Kõik see, mida me siin kalliks peame ja hoiame, ongi ju meie kultuur. Ja me tahame oma riiki kaitsta ainult siis, kui me seda armastame.