• Advokaat, endine õiguskantsler ja kohtunik Allar Jõks on aastaid jälginud ja vaidlustanud olukordi, kus koolivõrgu ümberkorraldamisel kipuvad lapse huvid jääma Exceli varju. 

Värske riigikohtu lahend Lääneranna koolide sulgemise asjus tähistab tema sõnul nii isiklikus kui ka Eesti haridusloos olulist pööret: esimest korda on kõrgeim kohus selgelt sõnastanud, mis tingimustel on lubatud kooli sulgeda. Intervjuus räägib Jõks, mida peaksid omavalitsused nüüd teisiti tegema, miks kohtusse pöördumine ei tohi olla esimene valik ning mida õpetab Eesti jaoks Soome kogemus. Samuti meenutab ta oma kooliaega Hummulis ja Kullamaal ning vaatab haridusteemasid lapsevanema pilgu läbi. 

Kui panna riigikohtu Lääneranna lahend ühte küsimusse: kas kohus vajutas koolide sulgemisele pidurit või peavad vallad oma otsuseid lihtsalt distsiplineeritumalt põhjendama?

Riigikohtu otsus Lääneranna koolide sulgemise kohta tähistab minu karjääris ühe pika tee võidukat lõppu.

Õiguskantslerina ametisse astudes oli minu üks esimesi sihte luua õiguslik raamistik, mida kodulähedaste koolide sulgemisel peab arvesse võtma. Postimehe arvamusloos tutvustasin sellekohast analüüsi juba 21.09.2001.

Veerandsada aastat on möödunud. Koolid, mis asuvad ääremaal ja keskusest kaugel, on elanud üle nii halvemaid kui paremaid aegu. Kui Tartu halduskohtu abiga õnnestus mul koos Carri Ginteriga ära hoida Pühajärve kooli sulgemine, siis tekkis lootus, et kohtuotsus kujundab õiguslikud mustrid, mida koolide ümberkorraldamisel arvestada.

Paraku läks elu teist teed. Koolide sulgemisel asendasid mõjuanalüüse loosungid stiilis „Koolivõrgu ülevalpidamine käib meile üle jõu“ ja „Suur kool tähendab paremat haridust“. Eelnõude menetlemisel viljeleti võitja-võtab-kõik-poliitikat, mida oleme riigikogus korduvalt näinud: „Meil on hääled koos ja teeme, mida tahame.“

“Seda otsust võib pidada mitte ainult Lääneranna, vaid kogu Eesti võiduks.

Laste huvid tõrjuti tagaplaanile ning esikohale seati soov, et asi Excelis kena paistaks.

Sellises olukorras polnud abi ka kohtusse pöördumisest. Halduskohtud kinnitasid kohaliku omavalitsuse teerulli ja distantseerisid end sisulisest kontrollist.

Lääneranna asjas sõnastas riigikohus esimest korda ligi kolmekümne aasta jooksul, mis tingimustel on lubatud kooli sulgeda. Seetõttu võib seda otsust pidada mitte ainult Lääneranna, vaid kogu Eesti võiduks. See annab tagasi usu, et ka ääremaal elavatel lastel on õigus haridusele, mille saamine ei tohi olla liiga koormav, ning et kõigi haridust puudutavate otsuste lähtekoht peab olema lapse huvi.

Riigikohus ei tohi öelda, kas mõni kool sulgeda või mitte. Ta andis Lääneranna vallale juhised, milliseid asjaolusid ja huvisid kaaluda ning põhjendada, kui mõnda kooli sulgema hakatakse. 

Mida Lääneranna lugu teistele valdadele ütleb? Millised oleksid teie kolm väga konkreetset õiguslikku või korralduslikku soovitust?

Arvan, et kohtuotsus peaks ametisse astuvatele kohalikele otsustajatele olema kohustuslik lugemisvara. Kellele terve otsuse lugemine intellektuaalselt katsumuseks kujuneb, neile kolm soovitust.

Esiteks tuleb kooli sulgemisel kõik asjassepuutuvad lapsevanemad ära kuulata, et selgitada välja nende laste hariduslikud erivajadused ja neile sobivaim transpordikorraldus. Kooli hoolekogu ärakuulamine seda ei asenda.

Teiseks tuleb arvestada sulgemisega kaasnevate kuludega, mitte lähtuda ainult planeeritavast kokkuhoiust, ning kaaluda kooli rolli külaelus ja sulgemise mõju kogukonnale.

Kolmandaks peab koolipidaja otsuse tegemisel lähtuma esmajoones lapse huvidest. Otsus ei lähtu lapse parimatest huvidest, kui selle tulemusel võib haridus muutuda tema jaoks kättesaamatuks või kättesaadavaks ebamõistlikel tingimustel. Näiteks tuleb hinnata koolitee pikkust lapse kodust koolini, mitte piirduda tõdemusega, et Eestis on ühistransport olemas.

Kui neid põhimõtteid silmas pidada, oleks ka vähem kohtuvaidlusi ja rohkem usaldust võimu ning valijate vahel. Milleni viis lapsevanemate murede uksest välja menetlemine, näitas ilmekalt kohalike valimiste tulemus Lääneranna vallas. 

Pärast lahendit on küsitud, kas probleem on seaduses või suhtumises. Kas seadusandja peaks nüüd midagi otseselt muutma?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis annab koolipidajale õiguse kool sulgeda, ei sisalda ühtegi kriteeriumi, mida tuleb seejuures arvesse võtta. Seetõttu kipubki kohalik võim arvama, et tegemist on poliitilise otsusega, mille puhul tuleb ainult kontrollida, kas volikogus on hääled koos.

Tegin koos Virtsu kooli lapsevanematega oktoobris ettepaneku seadust vastavalt täiendada. Haridus- ja teadusminister lubas eelnõuga edasi liikuda. 

Endise kohtuniku pilguga: kas teid teeb murelikuks, et hariduspoliitilised vaidlused jõuavad järjest sagedamini riigikohtusse?

Kohtusse pöördumine peaks olema viimane abinõu. Kohtu roll ei ole kujundada hariduspoliitikat, vaid kaitsta ilmselgete vigade ja rikkumiste eest.

Seepärast riigikohus ei öelnudki, kas Lääneranna koolide sulgemine on põhjendatud, vaid tõmbas maha punased jooned, mida koolivõrgu ümberkorraldamisel ületada ei või. 

Lääneranna vaidluses tõusis esile laste ja vanemate õiguspärane ootus, et laps saab õppida samas koolis vähemalt kooliastme lõpuni. Kuidas peaks riik ja omavalitsus seda senisest paremini arvestama?

Väga oluliseks tuleb pidada riigikohtu osutust, et õiguspärase ootuse põhimõttest võrsub kohustus kooli sulgemisel võtta arvesse kaebajate usaldust, et nende lastel on õigus õppida vastavalt kas kuuenda või üheksanda klassi lõpuni kooli senises asu- või tegevuskohas.

See ei tähenda, et koole ei võiks üldse sulgeda seal, kus see põhjendatud on. Küll tuleks neid otsuseid teha pikemalt ette mõeldes. Seadus võimaldab koolitustegevuse lõpetada vastaval haridustasemel või põhikooli kooliastmel järkjärgult – näiteks nii, et kolmas kooliaste suletakse kolme aasta pärast ja igal aastal suletakse üks klass. 

Kuidas hinnata väikekoolide rolli ääremaastumise pidurdamisel?

Riigikohus tuletas meelde, et kodulähedane külakool ei ole ainult koht maal elavatele lastele hariduse omandamiseks – kool kaitseb külaelu hääbumise eest. Kui kaob kool, kaovad ka noored perekonnad ja töökohad.

“Kohtusse pöördumine peaks olema viimane abinõu.

Nii nagu investeerime riigikaitsesse, on Eesti hoidmiseks vaja panustada kohaliku elu hoidmisse maal. Ega asjata laulda, et „kuni su küla veel elab, elad sina ka“. 

Te olete viidanud Soome kogemusele. Mida peaks Eesti sellest õppima?

Maksab ammutada tarkust Soome kogemusest. Soomes suleti ajavahemikul 1990–2020 93 protsenti maakoolidest. See on toonud kaasa ääremaastumise ja suurendanud julgeolekuohtu.

2023. aasta aprillis avaldati rahvusliku hariduse järelevalvekeskuse raport, kuidas põhikoolide sulgemine 30 aasta jooksul mõjutas õpilaste õigusi ja piirkondade elujõudu. Raportist selgus, et eelkõige koliti ära sealt, kus suleti rohkem koole. Seal arenes ka tööstus aeglasemalt, ei lisandunud uusi tööpaiku ja paratamatult kahanesid valla tulud.

Paradoksaalselt kasvasid hariduskulud kiiremini valdades, kus sulgemisi oli rohkem. Kvantitatiivne uuring kinnitas, et Soomes ei saavutatud koolivõrgu kokkutõmbamisega majanduslikku säästu.

Seetõttu peaks Eesti regionaalpoliitika üks osa olema väikekoolide toetamine. 

Kas riik peaks väikekoole teadlikult kaitsma regionaalpoliitilise vahendina või oleks see teiste laste suhtes ebaõiglane?

Seda ei saa pidada linnalaste suhtes ebaõiglaseks. Igaühel on võimalik kolida linnasaginast maale, kui lapse hariduslikud vajadused seda nõuavad.

Eesti ongi väike riik ja seetõttu kallim üleval pidada. 

Sageli öeldakse, et väikekoole ei saa hoida, sest ei jätku õpetajaid, tugispetsialiste ja koolijuhte. Kui veenev see argument on?

Minu kogemus koolide sulgemise vaidlustega on, et üldjuhul ei ole puudu õpetajatest ega õpilastest, vaid poliitilisest tahtest vaadata Excelist kaugemale. 

Milline oli kool, kus teie lapsena õppisite, ning mida te väikekoolist kaasa võtsite?

Mu esimesed viis kooliaastat möödusid Valgamaal Hummulis väikeses mõisakoolis. Põhikooli ja keskkooli lõpetasin Kullamaa keskkoolis.

Linnakoolidega võrreldes oli tegemist väikse kooliga, kuigi mitte päris väikekooliga. Neis koolides ootasin koolivaheaja lõppu ja õpetajate ning koolisõpradega taaskohtumist. Võtsin sealt kaasa usu, et kui ise väga tahad, saavutad kõik. 

Kui kujutlete, et teie toonane kool tegutseks praegu sarnase õpilaste arvuga – kas see oleks pigem sulgemise või kaitsmise kandidaat?

Hummuli põhikool on juba kinni pandud. Sulgemise asjaolusid ma ei tea, nagu ka seda, kas see toimus põhjendatult.

Kullamaa keskkool (uue nimega Kullamaa-Risti keskkool) areneb ja muutub, kuigi õpilasi on seal vähem kui minu ajal. Sel koolil on piirkonnas väga oluline roll ning selle sulgemine vallandaks pöördumatu ahela sündmustest, mis tipneks piirkonna perifeeriaks muutumisega.

“Kui kaob kool, kaovad ka noored perekonnad ja töökohad.

See oli ka üks põhjus, miks vastasin direktor Kaidi Uueda ettepanekule tulla hoolekogusse vilistlaste esindajaks kohe jah. 

Teil on kooliealine laps. Millest te tema koolitee ja koolivaliku puhul lähtute?

Lähtun lapse huvidest – kus ta ennast kõige kindlamalt tunneks. Herman on kuueaastane ning alustab järgmisel aastal kooliteed. Koolivalikul püüame lähtuda kodulähedusest, lapse arengut ja loovust toetavast ning turvalisest kasvukeskkonnast. Kuna minu lapselapsed käivad Vanalinna Hariduskolleegiumis ja seal tundub selline õpikeskkond olema, siis teeme kindlasti koolikatsed ka sinna. Kodulähedastest koolidest valiks julgelt Gustav Adolfi gümnaasiumi, aga sellesse piirkonda on sisse kirjutatud nii palju kaugema kandi lapsi, et paraku ei pääse kuidagi löögile. Väga sümpaatne kool on siinkandis ka Kaarli kool. Lõpuks taandub aga kõik sellele, millisesse kooli laps sisse saab, sest konkurents on ulmeline.

Mida te arvate plaanist keelata koolides esimesse klassi astujatele korraldatavad nn koolikatsed?

Et sadu linna ja lähivaldade kuueaastaseid koolieelikuid veetakse Tallinna kesklinnas eri koolide katsetele ja ühele kohale konkureerib kümneid lapsi on pehmelt öeldes jätkusuutmatu. Niinimetatud eliitkoolidesse on lootust sisse saada lastel, kes on õppinud aasta jagu eraõpetajate juures ja mitmes eelkoolis. Väiksed lapsed on sattunud justkui tsirkuseelevantide rolli, keda süstemaatiliselt treenitakse üle lati hüppama, vormi ajastamine on seejuures sama tähtis kui tippsportlastel olümpiaks valmistudes. Lapsed ise saavad tihti trauma, stressi või tunnevad häbi, kui ei pääse vanema soositud kooli. See kõik ei lähtu laste parimatest huvidest. Loodan väga, et sellele süsteemile leitakse humaansem alternatiiv. See, et katsed jäävad erakoolidesse ja gümnaasiumiastmesse, on igati loogiline. 

Mida arvate kaasavast haridusest?

Kaasav haridus on suurepärane, kui meil jätkub ressurssi seda plaanitud kujul ellu rakendada.

Kuidas üldiselt hindate viimaseid arenguid hariduselus?

Väga murelikuks on viimasel ajal teinud HTM-i otsus, et vanemad ei tohi koolis oma lapse õppekavaga seotud kultuuriprogrammi toetada. See tekitab olukorra, kus laps ei pruugi 12 kooliaasta jooksul kordagi teatrisse ega muuseumisse sattuda. Ligipääs kvaliteetsele ja mitmekesisele haridusele ning kultuurile väheneb veelgi. Nii teatritest kui muuseumidest on juba kuulda grupibroneeringute hüppelist vähenemist. Kui ministeerium nii kaugeleulatuvate tagajärgedega otsuse teeb, tuleks välja pakkuda ka lahendus. Jään huviga ootama.

Minister Kristina Kallas ütles „Esimeses stuudios“, et lausa kolmes kõrgkoolis valmistatakse ette juriste, ja rõhutas muret õigushariduse taseme pärast. Milline on teie hinnang: kas juriste õpetatakse Eestis liiga paljudes kohtades ja mida peaks muutma?

Minister Kristina Kallas ütles õigesti, et põhimure on õigushariduse tase. Sellele on ka riigikohtu esimees Villu Kõve korduvalt tähelepanu juhtinud.

Kahtlen, kas lahendus koondada kogu õigusharidus jälle ühte kohta on jätkusuutlik. Mitu keskust võiks anda oluliselt parema tulemuse mitte oluliselt kulukamalt. Konkurents viib lõppastmes iga valdkonda edasi.

Kesise õigusharidusega kaasnev kahju riigile ja ühiskonnale on kindlasti suurem kulu. Õigusteadust – nii nagu mitut teistki eriala – võiks õpetada paremas kooskõlas tööandjate vajadustega ja nende ootus on senisest kõrgem kvaliteet.