Eesti teaduste akadeemia teaduse ja kõrghariduse komisjon sõnastas kaheksa soovitust valitsusele ja Riigikogule seoses kõrghariduse ja teaduse plokkrahastusega ülikoolides.
Eesti kõrghariduse ja teaduse praegune projektipõhine rahastamine on ebastabiilne ega taga pikaajalist kindlust. Seetõttu on haridus- ja teadusministeerium (HTM) alustanud plaani minna üle plokkrahastusele, mille eesmärk on koondada praegu eraldi olevad rahastusallikad üheks püsivaks institutsionaalseks tegevustoetuseks.
Seda teemat arutati akadeemia teaduse ja kõrghariduse komisjonis ning pandi kirja soovitused 

1. Liikuda kõrghariduse ja teaduse killustatud rahastamissüsteemilt integreeritud plokkrahastuse suunas. Kooskõlas HTM-i plaanidega soovitame kujundada Eesti kõrghariduse ja teaduse rahastamine järk-järgult ümber integreeritud plokkrahastuse mudeliks, mis ühendab õppe-, teadus- ja strateegilise rahastuse ühtseks institutsionaalseks tegevustoetuseks. See võimaldaks vähendada rahastuse killustatust eri instrumentide vahel, parandada strateegilist juhtimist ning tugevdada õppe ja teaduse sisulist seotust. Uuele rahastamismudelile sujuva ülemineku eeldus on aga järgmiste punktidega arvestamine.
   
2. Tagada kõrghariduse ja teaduse rahastamise reformi toetav lisarahastus. Täiendava rahastuseta süvendab reform asutustevahelist nullsumma loogikat (ühe võit on teise kaotus) ja tekitab süsteemis täiendavaid pingeid. Soovitame käsitleda lisarahastust reformi lahutamatu osana ning siduda see selgete, pikaajaliste riiklike prioriteetidega.
   
3. Tagada rahastamismudeli pikaajaline stabiilsus ja vähemalt kümneaastane vaade. Soovitame vältida sagedasi ja halvasti ettevalmistatud muudatusi. Reformide elluviimine eeldab stabiilset rahalist raamistikku ning täiendava rahastuse kaasamist.
   
4. Tagada ülikoolidele suurem autonoomia ja vähendada halduskoormust. Rahastamissüsteem peaks suurendama ülikoolide otsustusvabadust sisemiste prioriteetide seadmisel ning vähendama aruandluse ja halduskoormuse mahtu. Riiklik rahastusmudel peaks looma tingimused, mille sees saavad ülikoolid kasutada lihtsamaid ja stabiilsemaid sisemisi jaotusmehhanisme.
   
5. Tasakaalustada tulemusnäitajaid ning arvestada distsiplinaarsete eripäradega. Soovitame vältida ülemäärast rõhuasetust kvantitatiivsetele tulemusnäitajatele, nagu kraadide omandamise kiirus ja publikatsioonide arv. Rahastamismudelis tuleb arvestada distsiplinaarsete erinevustega ning vältida olukorda, kus teatud valdkonnad (nt humanitaar- ja sotsiaalteadused ning looverialad) satuvad struktuurselt ebasoodsasse olukorda.
   
6. Projektipõhisest rahastamisest tuleneva ebastabiilsuse vähendamine teadlaste töötingimustes nõuab stabiilsete institutsionaalsete toetusmeetmete tugevdamist. Soovitame suurendada püsirahastuse rolli teadus- ja arendustegevuses, et vähendada juhuslikkusest ja projektitsüklitest tulenevat ebakindlust.
7. Tunnustada ja eraldi rahastada riiklikke ülesandeid. Soovitame säilitada ja tugevdada mehhanisme, mis võimaldavad eraldi ja sihtotstarbeliselt rahastada ülikoolide riiklikke ülesandeid (nt teadusraamatukogud, muuseumid, andmekogud).
8. Tagada reformi ettevalmistamiseks piisav aeg ja sisuline kaasamine. Soovitame võtta aega reformi sisuliste detailide läbiarutamiseks. Reformi ettevalmistamisse tuleb süsteemselt kaasata ülikoolid, teadusasutused, teadlaste ja üliõpilaste esindajad ning muud huvirühmad.