• Euroopa teadusnõukogu (ERC) otsustas 1,8 miljoni euroga rahastada Tartu ülikooli kaasprofessori Triin Laisa teadusprojekti, mille eesmärk on paremini mõista naiste tervist mõjutavaid tegureid ja parandada naiste heaolu kogu elukaare vältel. Õpetajate Leht uurib teadlaselt, kas Eesti naised võivad kas või mingil määral loota hormonaalsete kõikumiste paljukirutud mõjude leevendamisele.

Hiljuti pälvis teie naiste reproduktiivtervisele ja hormoonidele keskenduv teadusprojekt Euroopa teadusnõukogu rahastuse. Palju õnne! Millised tingimused tuli selle rahastuse saamiseks täita? Miks selles, ilmselt tihedas konkurentsis just teie projekt sõelale jäi?

Suur tänu! Euroopa teadusnõukogu väljakujunenud teadlase rahastus on mõeldud teadlastele, kellel on doktorikraadi kaitsmisest möödas 7–12 aastat ning kelle senine teadustöö kinnitab nende võimekust iseseisva uurimisrühma juhina. Projektide puhul hinnatakse teadusliku idee uudsust ja ambitsioonikust ning teostatavust etteantud aja piires. 

Minu taotlusel oli kokku kaheksa hindajat, kes leidsid, et minu idee on piisavalt oluline ja uudne ning pakutud lähenemisega teostatav. Kindlasti tuli kasuks minu uurimisrühma senine silmapaistev töö naiste tervise geneetika vallas, mis näitab, et teame, mida teeme.

Eestlastele meeldib ikka natuke teise inimese rahakotti piiluda, peaaegu kaks miljonit tundub enamikule hoomamatu summa. Millele see projektis kulub ja kas sellest piisab?

Summa tundub küll suur, kuid peab katma projekti kulud järgmise viie aasta jooksul. Lõviosa läheb palkadeks ning lisaks katab summa projekti käigus planeeritud naiste tervise uuringuga seotud kulud ja projekti teises pooles ka laborikatsete kulud. Kuna meie projekt keskendub valdavalt andmeanalüüsile, peame eelarves arvestama ka andmete hoiustamise ning analüüsimisega seotud kuludega. Ühe kriteeriumina hinnati teostatavust, st kas planeeritud tegevused on pakutud eelarvega tehtavad, seega peaks projekti jaoks arvestatud raha olema täpselt parasjagu.

“Teadusuuringutes on naisi ja hormoonide mõju pikalt kõrvale jäetud, sest neid peeti liiga keerulisteks.

Kuidas uurimine välja hakkab nägema ja milleks Eesti naised valmis peavad olema – nii uurimise kui ka selle tulemuste mõttes?

Algava projekti oluline osa on geenivaramu osalejate seas planeeritav naiste tervise uuring, millega soovin selgitada välja hormoontundlikkuse väljendused ning küsida naiste kogemusi sümptomite kohta. Siia alla lähevad mitmesugused menstruaaltsükliga seotud kaebused, raseduse ajal kogetu, hormonaalsete ravimite kasutamisel tekkinud kõrvaltoimed ning lõpuks ka menopausiga seotud sümptomid. See annab meile andmestiku, mis on maailmas unikaalne nii oma detailsuselt kui ka seetõttu, et saame ühendada naiste kogemused ja geeniandmed. Seega ongi projekti esimesteks sammudeks uuringut ettevalmistav tegevus, näiteks eetikakomitee kooskõlastuse saamine.

Kiireid imelahendusi naisi vaevavate sümptomite leevendamiseks oodata ei tasu, küll aga täpsemaid teadmisi. Pikemas plaanis võiks see tähendada paremat raamistikku naiste kogemuste kirjeldamiseks, vähem üldistavaid hinnanguid naiste tervisele ning teaduspõhisemaid otsuseid nii tervishoius kui ka laiemalt.

Saan aru, et esimesed analüüsid on võetud – mis on selle tulemusena selgunud?

Selles projektis meil veel analüüse ei ole, kuid oma varasemates projektides oleme saanud tulemusi, millele toetudes praeguse projekti idee ja taotlus sündiski. Viimastel aastatel oleme keskendunud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamismustrite, kõrvaltoimete profiilide ning kõrvaltoimete esinemist mõjutavate geneetiliste tegurite mõistmisele. Näiteks on teada, et kombineeritud rasestumisvastased pillid võivad suurendada trombide riski, ja meie analüüsid näitavad, et siinkohal oleks hea arvesse võtta naise geneetilist eelsoodumust veretrombide tekkeks. See võimaldaks nii naisel endal kui tema arstil teha informeeritumaid otsuseid sobivaima rasestumisvastase vahendi valikul.

Miks on kujunenud nii, et naiste hormoone ja neist lähtuvat tervist on suhteliselt vähe uuritud – üldiselt on ju teada, et naised on meestest usinamad arstil käijad ning pigem kostab viimasel ajal meeste seast nurinat, et nende soospetsiifilist tervist on alahinnatud ja vähe teadvustatud, naised võtavad n-ö tähelepanu endale?

See vastuolu on pigem näiline. Naiste arvukamad arstikülastused ei tähenda, et nende tervist oleks ajalooliselt hästi uuritud, vaid vastupidi – kui oma muredele kohe adekvaatset lahendust ei saa, siis peabki rohkem eri spetsialistide aega kulutama, et leitaks vaevuste põhjus.

“Õnneks väheneb kahtlev hoiak hormoonasendusravi suhtes ning menopausikaebustele on hakatud rohkem abi otsima.

Teadusuuringutes on naisi ja hormoonide mõju pikalt kõrvale jäetud, sest neid peeti liiga keerulisteks. Naiste hormoonid kõiguvad tsükli lõikes ja elu jooksul ja ning lisaks võivad sekkumised mõjutada viljakust või arenevat loodet. Kõik need tegurid muutsid naised uurijate jaoks ebamugavaks ja normiks kujunes mehe keha ja füsioloogia.

Kui vaadata tervist laiemalt, siis see nn tervishoiulõhe raskuskese paikneb natuke eri kohtades. Meeste eluiga on lühem ja neil on sagedamini terviseprobleeme, mis lähtuvad riskikäitumisest ning elustiilist. Eestlaste seas on ju lausa anekdoote sellest, kuidas mehed jõuavad arsti juurde alles siis, kui on juba ühe jalaga hauas. Seega on oma roll ka stereotüüpidel: „mehed ei nuta“, „õige mees kannatab ära“ jne. Naised küll elavad kauem, aga kannatavad rohkem krooniliste ja autoimmuunhaiguste käes. Lisaks on naise kehale iseloomulik suurem hormoonide kõikumine ning unikaalsed kogemused raseduse, sünnituse ja menopausi näol. Rasedus ja sünnitus on keha jaoks suur ja stressirohke ülesanne ning võib põhjustada terviseriske ka hilisemas elus.

Mis puudutab meeste tervist kitsamalt, siis arvan, et meeste jaoks võib paljude sellega seotud haiguste puhul tegu olla n-ö tabuteemaga, mis takistab õigel ajal abi otsimist. Mina pole aga meeste tervise spetsialist ning meestearstid oleksid siin asjakohasemad kommenteerijad. Lõpuks pole oluline mitte see, kelle mured „võidavad“, vaid see, et loobutaks ühest normkehast ja hakataks bioloogilist mitmekesisust päriselt arvesse võtma.

Stereotüüpne naiste hormoonide ja meeleolude seostamine on kaunis levinud: sageli nähvatakse, et „ah, sellel on nagunii päevad“ või „menopaus, mis muud!“. Kui palju sellistel kibedatel torkamistel alust on?

Hormoonidel on kahtlemata mõju meeleolule, kuid stereotüüpsed ütlemised lihtsustavad seda seost. Hormonaalne kõikumine võib mõjutada mõne naise emotsionaalset tundlikkust, und või stressitaluvust, kuid selle mõju on väga individuaalne ning enamasti mõõdukas. Enamik naisi ei muutu päevade ega menopausi ajal põhjendamatult tujukaks, vaid kogeb lihtsalt tavalisest erinevat füsioloogilist seisundit, millele lisanduvad sageli ka sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid.

“Meie projekti üks eesmärke on uurida, kas geeniinfo arvestamine võiks aidata valida sobivaimat hormonaalset preparaati.

Probleem tekib siis, kui hormoonidele viitamisest saab viis naiste reaktsioone naeruvääristada või nende kogemusi mitte tõsiselt võtta. Sama loogikat ei rakendata näiteks meeste puhul, kuigi ka nemad on sageli emotsionaalsed või tujukad. Seega on sellistel ütlustel küll bioloogiline tõetera sees, kuid suuresti toimivad need mugava ettekäändena, mis võimaldab mõistmise ja süvenemise asendada sildistamisega.

Keeruline periood naise jaoks on ilmselt murdeiga ja n-ö tagurpidi puberteet ehk menopaus ja sellele eelnev perimenopaus. Sageli arvatakse, et ega sinna midagi parata ole, tuleb üle elada. Kuidas tegelikult on, kas naisi saaks nendel pöördelistel eluetappidel aidata ning kas tulevik loob selleks senisest rohkem võimalusi?

Menopaus ja sellega kaasnev on mingis mõttes paratamatus ja vananemise privileegi loomulik osa. Kuidas see etapp kellelgi jaoks möödub, varieerub omajagu. Küll aga ei tohiks olla paratamatu mitmesuguste kaebuste käes kannatada, arvestades, kui suur mõju on neil naiste elukvaliteedile. Õnneks väheneb kahtlev hoiak hormoonasendusravi suhtes ning menopausikaebustele on hakatud rohkem abi otsima. Turule on jõudnud ka esimesed mittehormonaalsed preparaadid näiteks kuumahoogude leevendamiseks. Järjest suureneb hormoonasendusravi preparaatide ja võimaluste valik ning teaduskirjanduse hulk, mis näitab, et õigel ajal alustatud hormoonasendusravi pakub nii leevendust kui ka kaitset mitmesuguste terviseriskide eest. Senist tendentsi ja teadlikkuse suurenemist arvesse võttes olen üsna kindel, et tulevik toob järjest rohkem võimalusi.

Fertiilses eas naistele pole naistearstid kuigi altid ütlema, et rasestumisvastaste vahenditega võivad kaasneda kõrvalmõjud. Miks see nii on? Neid mõjusid on vast siiski uuritud.

Minu kogemus on olnud teistsugune. Naistearstid teevad patsientide nõustamisel väga head tööd, et valida sobivaim rasestumisvastane vahend. Hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid ei tasu demoniseerida, sest tegu on väga tõhusate kontratseptiividega, mis on andnud naistele vabaduse laste saamist planeerida ja ajastada ning mis on omal kohal ka günekoloogiliste haiguste ravis. Palju on räägitud pillidega seotud trombiriskist, kuid enamik inimesi ei mõtle, et see kaasneb ka raseduse ja sünnitusjärgse perioodiga – isegi suurem kui pillide kasutamisel. Kõikvõimalikud kõrvaltoimed on üsna detailselt üles loetletud ka ravimi infolehel, mis kohati võib liigselt hirmutadagi. Probleem on selles, et me ei oska väga hästi ennustada, kellel millised kõrvaltoimed tekivad, ja hinnanguliselt on umbes kolmandik kasutajatest kõrvaltoimetega hädas. See muudab sobivaima rasestumisvastase vahendi valiku tihti aja- ja rahamahukaks, kuigi mõned kõrvaltoimed mööduvad siiski pärast seda, kui keha on uue hormoontasakaaluga harjunud. Meie projekti üks eesmärke ongi uurida, kas geeniinfo arvestamine võiks aidata valida sobivaimat hormonaalset preparaati.

Kui individuaalne on ühe naise hormonaalne talitlus? Kui palju esineb n-ö emalt tütrele „kingitusi“, kui asi puudutab hormoone ja neist lähtuvaid tervisemuresid?

Naise hormonaalne talitlus on väga individuaalne, kuid ei kujune välja tühjalt kohalt. Geneetiline taust mõjutab nii hormoonide tootmist, retseptorite tundlikkust kui ka seda, kuidas keha hormonaalsele kõikumisele reageerib, mistõttu esineb peredes teatud mustreid. Näiteks võivad emal ja tütrel sarnaneda menstruaaltsükli pikkus, menopausi ajastus või kalduvus teatud hormoonidega seotud seisunditele.

“On võimalik, et üleminekuea vaevused muutuvad paremini hallatavaks, kuid tõenäoliselt ei kao need täielikult.

Samas ei kandu hormonaalsed probleemid emalt tütrele üks ühele edasi. Elukeskkond, toitumine, stress, rasedused ja haigused kujundavad hormonaalset talitlust samuti. Pigem pärandub teatav tundlikkus või riskiprofiil, mille tegelik väljendumine sõltub paljudest elu jooksul kuhjuvatest teguritest. Seetõttu ongi oluline vaadata hormonaalset tervist mitte kui saatust, vaid kui bioloogia ja elu jooksul kogetu dünaamilist koosmõju.

Kas üleminekuea vaevused, mis mõnel juhul vältavad ju aastaid, võiksid millalgi jääda minevikku? Millest see sõltub ja millal see juhtuda võiks?

Põhimõtteliselt on võimalik, et üleminekuea vaevused muutuvad paremini hallatavaks, kuid tõenäoliselt ei kao need täielikult. See, kui raskelt üleminekuaega kogetakse, sõltub väga paljudest teguritest: geneetikast, varasemast hormonaalsest elukäigust, üldisest tervisest, stressist, aga ka sellest, millist tuge naine sel perioodil saab ja mis tema elus samal ajal toimub.

Suur muutus ei tule niivõrd bioloogia muutumisest kui teadmistest ja hoiakutest. Mida paremini mõistame hormonaalseid üleminekuid ja nende individuaalset kulgu, seda täpsemaks saavad minna ka sekkumised – olgu selleks hormoonravi, muud ravimid või elustiili kohandamine. Praegu oleme olukorras, kus paljud naised kannatavad aastaid lihtsalt seetõttu, et kas nad ise või nende arst peavad seda normaalseks. Kui teadlikkus, teadus ja kliiniline praktika jõuavad järele, võib üleminekueast saada eluetapp, mis ei tähenda paratamatult pikaajalist halba enesetunnet, vaid teadlikult juhitavat muutust.

Kas millalgi võib oodata ka niisuguseid rasestumisvastaseid vahendeid, mis naise tervist ühel või teisel moel ei räsiks?

On ju ka praegu olemas mittehormonaalseid meetodeid, näiteks kondoom, aga siis kerkib teemaks jällegi usaldusväärsus ja kasutusmugavus. Täiesti mõjuta, ent samas usaldusväärseid rasestumisvastaseid vahendeid on ilmselt keeruline luua, sest raseduse vältimine tähendab paratamatult sekkumist keha loomulikesse protsessidesse. Küll aga on väga realistlik oodata meetodeid, mis on senisest palju täpsemad ja individuaalsele bioloogiale paremini kohandatud. Eraldi uurimissuund on meestele suunatud rasestumisvastased vahendid, kuid nende puhul on ühe probleemina välja toodud näiteks seda, kui paljud naised täielikult mehepoolset vahendit usaldaksid.

Nagu aru saan, on teie uurimistöö alus just Eesti naised. Kas või kui palju erineb meie hormoonide käitumine Euroopa, Aafrika või Aasia suguõdede omast?

Lühike teaduslik vastus sellele küsimusele on, et jah, hormonaalne profiil ja hormoonregulatsiooni geneetika võib populatsiooniti mõnevõrra erineda, kuid erinevused ei ole mustvalged ega tähenda, et üks rahvus oleks teistest erinev mingi kindla mustri järgi. Näiteks erineb riigiti nii menarhe ehk esimese menstruatsiooni kui ka menopausi vanus. Hormoontasakaalu mõjutavad ka kehakaal, keskkonnakemikaalid jms, mis võivad populatsioonide vahel näilisi erinevusi tekitada.

“Naljaga pooleks võiks öelda, et teadlased on suured ja kohati luuludega unistajad.

Siin on oluline mainida, et see, kuidas me hormoonide mõju tajume, ei ole ainult bioloogiline nähtus, vaid ka sotsiaalselt ja kultuuriliselt raamitud kogemus. Viis, kuidas menopausi või menstruaaltsükliga seotud muutusi tajutakse ja tõlgendatakse, mõjutab otseselt seda, kui vaevavaks neid peetakse. Näiteks on kultuure, kus menopausi nähakse loomuliku staatuse muutusena, mitte terviseprobleemina, ning seal raporteeritakse ka vähem kuumahoogudest ja meeleoluhäiretest. See ei tähenda, et bioloogiat poleks, vaid et bioloogilised aistingud saavad osaliselt tähenduse kultuuri ja sotsiaalsete ootuste kaudu.

Ma ei tea, kui palju teadlased endale unistamist lubada saavad, aga proovime korra: mis oleks see ideaal, mida oma uurimistööga saavutada võiksite?

Iga teadusprojekti taotlus on omamoodi unistus, seega võiks naljaga pooleks öelda, et teadlased on suured ja kohati luuludega unistajad. Laias laastus võiksime ideaalis jõuda olukorda, kus naiste hormonaalset mitmekesisust ei käsitata enam probleemina, mis tuleb normi suruda, vaid teadusliku lähtepunktina, millest otsuste tegemisel lähtuda. Selle konkreetse algava projekti tulemusel võiks muutuda arusaam naise keha toimimisest, millega käiks kaasas vähem üldistusi ja rohkem individuaalset lähenemist, vähem kannatamist „normaalsuse“ sildi all ja rohkem teadlikke valikuid, seda nii tervishoius kui laiemalt. Teadus ei pruugi kõiki vaevusi ära võtta või kõigele lahendust pakkuda, kuid saab muuta teadlikuks mingi kogemuse paremaks mõistmiseks ning anda infot enda jaoks sobivamate valikute tegemiseks.