Noorte igapäevaelu ei keerle geopoliitika või globaalsete kriiside ümber – ja nii see peabki olema. Ometi kasvavad nad maailmas, mis helendab pidevalt nende peopesal ja taskus: polariseerivad sõnumid kliimamuutustest, rändest, sõdadest ja soorollidest jõuavad noorteni killustatud infona ja paarisekundiliste videoklippidena. Gen Z on esimene põlvkond, kes on kasvanud täielikult digitaalses keskkonnas. Kuidas saame selles orienteerumisel noortele paremini toeks olla ja arendada just selliseid väärtusi ja tegutsemisvõimekust, mida on vaja praegusest kestlikuma ja rahumeelsema ühiskonna loomiseks? Pärast 15 aastat maailmahariduse järjepidevat edendamist Eestis on aeg, et see jõuaks iga Eesti lapse ja nooreni.

Infot on rohkem kui tähendust

Noored elavad info ülekülluses, kus neil tuleb tihti endal killustunud ja vastanduvatele sõnumitele tähendus leida. Sotsiaalmeedias jõuab iga kasutajani omanäoline kureeritud maailm. Tekkinud kõlakojas kajavad kasutajale vastu videod, pildid ja mõtisklused, mis kinnistavad tema arusaama maailmast, aga ka hirme ja stereotüüpe, mis ei pruugi päriselule vastata. Algoritmide toel muutuvad nähtavaks emotsionaalsed ja lihtsustatud narratiivid, mis süvendavad polariseerumist. See mõjutab eriti noori, kelle maailmapilt ja identiteet alles kujunevad.

Samal ajal on Eesti ühiskond muutunud mitmekesisemaks, on kasvanud vajadus mõista eri kogemusi, vaatenurki ja ka kohatisi pingeid või katsumusi, mis globaliseerunud maailmaga paratamatult kaasas käivad. Ka klassiruumid on muutunud üha mitmekultuurilisemaks, mis mõjutab nii õpetajate tööd kui õpilaste õppimise, suhtlemise ja maailma mõtestamise viisi. Kui sääraseid ühiskondlikke muutusi mitte teadlikult käsitleda, võivad noortes kasvada ebakindlus ja hirmud – kultuuririkkuses nähakse ohtu, mitte võimalust.

Ümbritsevate muutuste keskel on abiks kriitiline mõtlemine. See ei ole lihtsalt harjumus uues infos põhimõtte pärast kahelda või kaaslase esitatud mõttele kriitiliselt vastata. Kriitiline mõtlemine, mida praegu vajame, on tasakaalustava tähenduse loomine – võime keerulisi ja vastandlikke sõnumeid lahti mõtestada ning näha nende tagamaid. Kriitiline mõtlemine eeldab seega ka süsteemset mõtlemist. Kui noored ei oska infot tervikuks siduda, jäävad domineerima lihtsustatud, mustvalged selgitused või käegalöömine ja küünilisus.

Maailmaharidus kui süsteemse mõtlemise raamistik

Maailmaharidus pakub raamistiku, kuidas globaalseid teemasid eakohasel viisil käsitleda – lasteaiast gümnaasiumi lõpuni. Eestis on loodud maailmakodaniku pädevusmudel, tegutseb UNESCO koolivõrgustik ja maailmapäevad on aastate jooksul kaasanud kümneid tuhandeid noori. Ka sel õppeaastal on ligi 2000 last ja noort maailmapäevade raames mõtestanud tulevikulootust, et aktiivselt tegutsedes ületada tulevikuga seotud hirme ja ebakindlust. Maailmaharidus loob ruumi, kus kujunevad mõistmine, avatus ja hooliv suhtumine. Selle eesmärk ei ole maailma „ära seletada“, vaid toetada noori keerukusega toimetulekul – õppida taluma määramatust, nägema seoseid ja mõistma, et mõnele probleemile ei olegi üheselt head lahendust.

Maailmaharidus ei pea olema eraldi aine, vaid viis kuidas õpetamisele läheneda. See tähendab, et globaalsed teemad, nagu kliima, ränne, ebavõrdsus või demokraatia leiavad koha eri õppeainetes ja nende lõimingus ning ka õppekavavälises tegevuses. Kohti seoste loomiseks on rohkem, kui esmapilgul paistab: kirjanduses saab rääkida pagulusest, matemaatikas analüüsida rändestatistikat, geograafias arutada ressursside ebaõiglast jaotust. Samas võib maailmaharidus võtta ka aine kuju: ligi 50 Eesti gümnaasiumis õpetatakse valikainet „Globaliseeruv maailm“ (uuendatud materjal peagi kõigile tasuta kättesaadav!), mis aitab noortel mõista, kuidas majanduslikud, poliitilised, keskkonna- ja kultuuriprotsessid omavahel põimuvad.

Kas 2026. aasta on murranguline?

Et maailmaharidus jõuaks iga Eesti lapse ja nooreni, ei piisa üksikutest projektidest. Vaja on terviklikku lähenemist, kus süsteemne mõtlemine ja väärtuspõhine õppimine on kooli argipäeva loomulik osa. Tallinna ülikool ja Mondo maailmakool on loonud mudeli kooliterviklikuks lähenemiseks maailmaharidusele, mida katsetati sel sügisel Rakvere riigigümnaasiumis, Tallinna 32. keskkoolis, Tapa gümnaasiumi Tamsalu õppekohas ja Are koolis. Eesti koolides on juba hulgaliselt õpetajaid, kes entusiastlikult maailmaharidust rakendavad, kuid jätkusuutlikumaks ja süsteemsemaks tööks on vaja, et ka kooli juhtkond ja õppekava seda toetaks.

Hoolivus algab tähendusest. Kui noored kogevad, et maailmas toimuvat on võimalik mõtestada ning et usaldusväärsed täiskasvanud aitavad luua seoseid, on neil lihtsam näha ka oma rolli ja mõju. Küsimus, kas 2026. aastal jõuab maailmaharidus iga Eesti lapse ja nooreni, on seega küsimus sellest, millist tulevikku me noortele ja ühiskonnale tervikuna soovime. Kuidas alustada? Esimene samm on kõige lihtsam – Mondo maailmahariduse kursus haridustöötajatele alustab 23. jaanuaril. Tule ka!

Mondol aitab maailmaharidust Eestis edendada Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskus ESTDEV, kelle rahastatud projektist on ka see lugu valminud.